Eelmisel nädala käisime Cebus Jastwanile Hiina viisat taotlemas. Hiina viisa on vajalik siis selleks, et ta saaks minna Pekingisse Eesti Saatkonda Eesti viisat taotlema. Eks alguses veidi ikka hirm tekkis selle Hiina viisa taotlemise ees, aga ilmselt oli kas siis tähtede ses parasjagu õige, või olid meie paberid piisavalt täielikult ettevalmistatud, igatahes saime viisale positiivse vastuse ja nüüd siis pole muud kui sammud Pekingi suunas 3. juulil. :)

Oleme nüüdseks Negrosel olnud juba üle kuu aja. Boracayl pakkisime oma kodinad kokku juba 13-ndal Mail. Eks alguses oli küll veidi hirm, et kuidas ma kaks kuud ilma elektrita majas, päid ja jalgupidi sugulastega koos vastu pean. Kuid samas aga oli justkui sisetunne, et saan selle katsumusega hakkama ja tuleb tunnistada, et siiani on aeg üsna kiirelt möödunud ja nuriseda pole eriti millegi üle.

Veel enne kui me Boracaylt lahkusime, õnnestus meil koos Kreetega osaleda kolmepäevasel seminaril, kus kolme päeva jooksul oli meie söögiks 5 kookose mahla ja hunnik Spirulina tablette, hommikuti saime veel ka piimhappe pakterit, c-vitamiini ja greibiseemnte ekstrakti ja veel mingit jooki, mille kasulikkus mul juba praeguseks meelest on läinud ja õhtuti enne uinumist oli ette nähtud söekapslid. Kolme päeva jooksul kuulasime loenguid erinevatel teemadel alatest toitumisest ja lõpetades nõelravi teooriatega. Õppisime mediteerimist, harjutasime tai chi'd ja joogat. Teine päev sai minu jaoks kõige raskem olema. Viimase aja pidev ringirahmeldamine, võitsluspige ja suurenenud kohvitarbimine andsid paastukuuri ajal päris tugeva tagasilöögi. Nimelt ärkasin teise päeva hommikul tugeva peavaluga. Saime kogu grupiga kokku Patio Pacificu hotelli joogasaalis hommikul kell 5, et suunduda randa hommikuvõimlemisele. Võimlemisharjutuste ajal olin veel keskendumisvõimeline, kuid tai chi treeningu ajaks oli peavalu tugevamaks läinud ja hakkas röövima minult igasuguse keskendumisvõime. Pärast hommikusi harjutusi suundusime tagasi joogasaali, kus siis saime kätte oma hommikused esimesed kookosmahlad, ehk buko'd, manustasime kõik ettenähtud tabletid ja asusime mediteerima. Mediteerimisi tegime me kahekümne minuti kaupa. Kreete rääkis, et esimesel seminaril oli neid shokeeritud lausa tunniajaste mediteerimistega ja see oli ikka tõeline piin tema jaoks olnud. Mediteerimisele järgnes nõelravi tutvustamine katsejänese peal. Selle käigus aga läks mu peavalu üha tugevamaks ja ei saa mainimata jätta ka toaleti külastust, mille käigus hommikune buko minu organismist väljus. Olin küll juba eelnevalt oma peavalu maininud, kuid Sam arvas, et see täiesti normaalne nähtus ja suurt tähelepanu ei pööranud. Peagi aga tugevnes peavalu veelgi ja hakkas lausa väljakannatamatuks muutuma. Selline õhtlane tugev valud kukla piirkonas. Vaadates minu valgeks muutunud nägu, kamandas Sam mu mati peale pikali ja lubas, et kõigest paar nõela leevendavad minu valu üsna kiirelt. Selleks momendiks oli peavalu juba nii tugev, et olin valmis ükskõik milleks, et ainult valust lahti saada. Kui varasemalt ikka mõtlesin ja kaalusin, et kas ma olen valmis selleks, et ka mind nõeltega torgitakse või mitte, siis pea valuga oli see dilemma minu jaoks kadunud. Visaksin kiirelt pikali ja asusin kergendustunnet ootama. Sam siis pani kõigepealt nõelad minu kukla piirkonda ka kõrva taha. Ootasime mõned minutit, leevendust ei kuskilt. Siis pidi ka Sam tunnistama, et ohohoooo, su valu peab ikka tõesti tugev olema, kui need nõelad seda praegu isegi mitte ei vähendanud. Keerasin siis ennest sellili ja edasi tundsin kuidas üks nõel teise järel ennast minu näo piirkonda ära parkis. Järgnesid erinevad punktid kätel ja jalgadel, kuni kõige lõpuks ühendati nõelad elektri aparaadiga ja kahekaupa saatis Sam nõeltese elektrit. Iga kord pidin ma siis märku andma, et kui eletri tugevus paras on. Peab olema nii, et tunned õrna surisemist või pulseerimist nõeltes. Vahest muidugi sai üle vindi ka keeratud ja siis ikka puistasin moka otsast, et “veidi ebamugav on,” mille peale mõned teised, kes seda kogemust varem tundnud olid ja meenutasid, kuidas nemad kiljatanud olid, naeru kõkutada said. Pikutasin seal nende laetud nõeltega kuskil 20 minutit ja vaikselt hakaks peavalu ka järgi andma, kuid päris ära ei kadunud kuni lõpuni. Mis aga järgnes, oli meeletu väsimus ja uni. Kui kõik teised läksid õue rõdu peale järjekordsele jooga ja tai chi treeningule, siis mina otsustasin need tunnid vahele jätta ja keerasin sinna samma, jooga klassi põrandale, pikali ja vajusin sügavasse unne. Järgmine hetk kuulsin läbi une, et kõik klassi tagasi tulevad ja Kreete üritab kõva häälea arvamust avaldada, et aga Kristi nii väga tahtis ka näha, et kuidas ise hambapastat ja higipulka valmistada. Suutsin vaid korraks pea tõsta ja öelda, et pole hullu, et ma jaksan nüüd kuulata ja kaasa mõelda küll, kui juba uuesti sügavasse unne vajusin ja ei teagi kui kaua ma seal niimoodi täpselt magasingi, kuid ärgates leidsin enda kõrvalt kaks sinise korgiga plastmasstopsikut, millede sees täpselt ühesugune valge pasta paistis. Kreete siis selgitas, et piparmündilõhnaline on hambapasta ja teine on higipulk. Mõlemi pasta koostisainete nimekiri on aga hästi lühike – sooda, 50% vesinik ja vesi. Lisaks siin on hambapastale veidi ka lõhnaks piparmündi õli lisatud.

Kuigi selle seguga esimest korda hambaid pestes, venis nägu soolase maitse peale üsna kõveraks, siis peab siiski tõdema, et pärast pesu tundusid hambad isegi, et siledamad kui tavalise pastaga pestes. Ja veel mitte kunagi varem pole peale pesu suud loputades tavaline kraanivesi nii magus tundunud.

Kui oma unest ärkasin, oli peavalu praktiliselt olematuks muutunud ja enesetunne ka juba palju parem. Edasine puhastumine läks juba palju kergemalt ja suuremate probleemideta. Kuid minu peavalu kohta arvas Sam, et valu oli tingitud suurest mürgiliste ainete osakaalust minu organismis ja käskis eriti hoolikalt igal õhtul söe tablette süüa. Me kreetega ka arutasime ja mõtlesime omaette, et söe tablett on ju kõhulahtisuse vastu, et miks ma peavalu pärast seda pean sööma nii kangesti, Kuid siis Sam selgitas kuidas aktiveeritud süsi on üks maailma kõige efektiivsemaid mürgi väljaimejaid sinu organismist ja aitab verd puhastada. Ja just nüüd, nädal tagasi, siin Negrosel olle, avastasin Jastwani ema riiulist raamatu: “Charcoal therapy” ja lugesin selle kaanest kaaneni läbi ja sain palju targemaks söe tõelistest raviomadustest. Kaks peamist vormi, kuid sütt kasutatakse on seda tableti või pulbri kujul sisse süües või vees lahustades ja siis seda vett juues, või paistetuse ja muude nähtuste raviks mähisena, kus siis pulbristatud söele lisatakse veidi vett, kuni moodustub pasta ja sellest pastast valmistatakse mähis, mis siis vigastatud või haige piirkonna ümber pannakse. Sütt valmistatakse kõiksugusest kõvast puust, loomade kontidest või kookospähkli kestadest.

Aga ok … see selleks …

… üldiselt on Negrosel meil väga tore olnud. Olen nii ära harjunud elektri ja sellega seotud hüvede puudumisega, et see enam ei pane mind õhtuhämaruse saabudes ebamugavalt tundma. Lihtsalt katsun võimalikult paljud valgustnõudvad toimingud enne pimedat ära teha, või siis saab ka õlilambi abil hakkama. Jõe ääres pesemaskäimine on meeldivaks rutiiniks saanud. Palju meeldivam on käie jõe ääres ja kopsikuga endale värsket allikavett pähe valda, kui kusagil pisikeses kinnises ruumis seda teha. Jõe ääres võib tihti kohata teisi külaelanikke, kas siis iseendid või pesu pesemas, loomi karjatamas, või majapidamisse vett tassimas. Inimesed on siin aga olulisemalt konservatiivsemad, kuid Boracayl näiteks. Isegi siin samas jõe ääres, kus kuigi palju rahvast ei liigu, pesevad pea kõik inimesed ennast üleni riietatuna. Ekstreemseim näide oli üks naisterahavs, keskandis pikki maani ulatuvaid laiu pükse, mille peale oli pikk poole sääreni ulatuv öösärgi laadne pluus. Esialgu mõtlesin, et ta ainult pesu tuli jõe äärde pesema, kuid üsna peagi, hakkas ta aga endale vett pähe ja kraevahele valama, siis võttis seebi ja nuustiku ja hakkas oma ihu riiete alla pesema ja siis uuesti veeprotseduurid seebi loputamiseks. Riided ja pesu pestud, minnakse jõe äärest nende samad märgade ja tilkuvate riietega kodupoole tagasi. Kui ma esialgu ennast vaid bikiinide vel pesin, siis nüüdseks olen ka ikka kui on rohkem rahvast jõe ääres, hakanud selga jätma lühikesi pükse ja mõni üksik kord isegi ka varrukateta kerget pluusi. Lihtsalt, et mitte kohalikku kombekust liialt pahandada. Muidugi suutis ka kohalik kombekus mind ükspäev üllatada. Juhtusi mina just jõe ääres kivil istudes pesu pesema, eemal oli teisigi pesupesijaid, Jastwani isa ujutas just Ivelettet, kui mingi hetk saabus jõe äärde, eesmärgiga ennast pesta, vanem naisterahvas. Läks ta siis otsejoones sinna, kus maa seest puhas jõevesi välja voolab ja kus põhiline pesupesemine ja majapidamisvee varumine käib ja kus sel hetkel oma kolm kuni neli kohalikku naisterahvast pesu pesemas olid, sikutas särgi üle pea seljast, paljastas oma vanad ja rippuvad rinnad ja asus oma ihu pesema, samas kui jalga jäid tal pikad püksid. Hiljem kuulsin Jastwanilt, et külapeal ringlevat kuulujut, et palju aastaid tagasi oli see naine olnud rase selliselt, et päeval ei olnud mingit kõhtu näha, justkui polekski rase, kuid öösiti oli suur kõht ja lõpuks oli laps sündinud seitsmendal rasduskuul ja lapsel oli otsaees suur sarv olnud.

Minu kõige lemmikumaks Negrose elu juures on hetkel aia servades lademetes kasvavad ananassi taimed, mille viljad kõik just nüüd ja praegu valmivad. Usukmatult mõnus tunne on iga päev oma aiast korjatud imemaitsvat ananassi süüa. Puhastumislaagrist on suureks lemmikuks jäänud ka buko mahl. Oma aia kookosed on meil küll hetkel otsas, kuid pole hullu, kuna isegi turu peal maksab üks värske kookos 16 euro sent, jammiiiii.

Üldiselt on mul siin troopikas igasuguste elukatega suhteliselt hästi läinud, kui muidugi välja arvata need Boracayl ja äramineku eelõhtul Caticlanis üle varvaste ja säärte jooksnud hiiglaslikud prussakad ja mõned uksepiidalt pähe maandunud gekod, ehk pisikesed sisalikud. Kuid nüüd just eelmisel nädalal, kui oma toas voodilina korda sättimas olin, tundsin midagi üle oma jala jooksmas. Kiire liigutusega kargasin voodilt püsti ja esimese hooga ei märganud midagi. Kuni järsku märkasin padja peal suurt halli ämblikku … just sellist veidi jämedate ja karvaste jalgadega, keda eemalt puurist vaadates, võiks isegi mõelda, et oh kui nunnu. Kuid kui selline pirakas just eelnevalt üle säärte on jooksnud, siis paneb hoopis ihukarvad püti tõusma. Hõikasin siis nõudvalt Jastwani ja käskisin selle sõbra kiirelt meie elamisest välja toimetada. Aga näha oli, et isegi tema selle ämbliku ees pisikest aukartust tundis, aga ta sai oma tööga hakkama ja ämblik lendas aknast välja. Teine elamus oli juba järgmisel päeval. Istusin omatoas ja lugesin raamatud, kui kuulsin väljas sagimist. Piilusin siis aknast välj ja nägin Jastwani õues puupulgaga midagi rohusees togimas. Veidi seda mängu jälgides, märkasin rohu sees midagi vingerdamas. Ilmselgelt oli tegemist pisikese maoga. Jastwan suutis talle puupulgaga pähe lüüa, nii et madu muutus uimasemaks, seejärel tõstis ta pulga abil rohu seest välja tee peale, kus siis veel paar korda madu obaduse vastu pead said, kuni liikumatult maha lebama jäid ja hiljem kuhugi põõssse oma haua leidis. Tegemist oli siis päris tõsiselt mürgise maoga – Filipiinide viperiga. Aga üldiselt on meil siin elu rahulik ja looduslähedane :) Vihma sajab viimasel ajal päris palju, kuid õnneks on vahest ikka päikest ka näha.

Ootan juba igatsusega eestimaa suviselt pikki päevi ja kõiki oma kõige kallimaid seal. Enam polegi kuigi kaua jäänud, kõigest kolm nädalat ja üks päev :).

Järjekordne Dragonboat võistlus on seljataga. Eelmisel aastal oli erinev võistkond, sel aastal oli erinev, Eelmisel aastas võistlesin Bugsay Boracay ridades ja peamine rõhk siis oligi just nimelt naiskonnal, kuigi ka meie segavõistkonnad olid finaalis alati. Naistes olime aga mõlemal distansisl järjepidevalt hõbedal. Kusjuures 500m finaal oli nii pingeline, et võitja väljakuulutamisega läks oma paar tundi aega ja korduvat videode läbivaatamist ja lõpuks siiski langetati otsus meie kahjuks. 30m finaal oli sama pingeline, kuid meie kaotus oli siiski veidi selgemini määratletav. Sell aastal võistlesin aga hoopis Boracay All Stars võistkonns ja kuigi esialgu tundus, et saame ilusti naiskonna ka kokku, siis treeningute pihta algamisel oli üsna kiirelt selge, et pole meil miskit naiskonda ja siis pandigi pea rõhk vaid meeskonnale ja segavõistkonnale. Ja oh imet, kõigis võistluskategooriates, kus meie võistkond üles anti, olid All Starid ka finaalis, ehk siis nelja parima hulgas. Mehed lõpetasid õlemad finaalsõidud neljandal positsioonil ja segavõistkonnaga olime jällegi mõlema päeva lõpuks hõbedasel teisel kohal. Mina küll alguses pole uskunud, et me tõesti nii tugevad oleme. Minu eelmise aasta võistkond Bugsay sai ainukese märkimisväärse tulemuse selle, et naised olid 300m finaalis neljandad. Võistluste lõpuks valiti Boracay All Stars segavõistkond parimaks kohalikuks (Boracay saare ja Malay Aklan maakonna) segavõistkonnaks, millega kaasnes sponsorlus oktoobris Camsuris toimuval dragonboat võistlusel osalemiseks. Kõik väga luks, aga ainuke probleem nüüd selles, et pärast võistlust viidi saarelt kõik võistluspaadid minema ja nüüd on meil jällegi siin alles ainult üks vana paadiräbal, mis kuulub inimesele, kes siiani arvb, et tea paat on hiiglama hea ja väärtsulik ja üritab paadi rentimise eest hingehinda kasseerida. Natukene veider jah, et kohalikul tasandil meil siin super head võistkonnad olemas, kuid pole paati millega inimesed treenida saaksid. Kui teised võistkonnad treenivad regulaarselt aastaringi, siis meie siin saarel treenime enne võistlust 4-6 nädalat ja kogu lugu. Kuigi jah ... kui päris aus olla ... siis mul on tunne, et isegi kui meil oleks siin regulaarselt paat olemas, siis oleks ikka nii, et seni kuni võistlus juba üsna uksetaga koputamas ei ole, siis ei ilmu just kuigi paljud trenni kohale.

Selle aasta treening periood muidugi filipiino timingu kohapealt ei üllatanud. Kui öeldi et trenn alga kell 3, siis tulid inimesed kohale kella neljaks, kui öeldi, et trenn algab kell 12 päeval, siis heal juhul kella 1-ks oli rahvas koos juba ja asuti venitma ja edasi paadi peale ja märkamatult lõppeski taaskord "kell 12 alanud trenn" alles kell 3 või hiljemgi. Treeningutel osalemiseprotsent oli ka nagu ta ikka siin kipub olema. Mina muidugi olin praktiliselt iga päev kohal, mida aga ei saa paljude teiste nimekirjas olnud kodanike kohta öelda. Lõpuks oli Ken juba üsna kuri inimeste ükskõiksuse kohapealt ja kaasas meie võistkonda mõned inimesed Singaporist. Meie võistkond täienes viimasel hetkel kahe meessoost kodaniku ja ühe naissoost kodaniku võrra.

Võistluste avapäeval vaevlesin ma meeletu kurguvalu ja palaviku käes. Kurk oli nii valus, et ei saanud isegi neelatada. Õhtuti kiskus palviks 38,5 ja kõrgemagi kanti, kohati lausa 39-ni. Esimese võistluspäeva hommik mõtlesin küll, et ma kuigi kaua küll vastu ei pea. Kuid kuna meil ei olnud minu paadi poole pele naistes mingi ühtegi varuvahetust, siis teadsin, et põgeneda pole kuhugi, pean aga hambad kokku surumuma ja endast parima andma. Pärast esimest eelsõitu, mille me mitme paadi pikkusega teistele ära tegime, värisesin ma nagu haavaleht kurk oli nii valus, et pisr tuli silma. Neelasin siis veel mõned paracetamolid sisse, üritasin veidi ka söögiga sõbraks saada ja paar tundi hiljem hakkas enesetunne kiireneveas tempos muudkui paremaks minema ja poolfinaali ajaks oli olemine juba üsna hea ja nautisin täiel rinnal seda võistlust. Selle päeva õhtul oli veel väike 37+miskit palavik, kuid see oli kõik ja järgmisel päeval oli juba väga tiptop olla.

oehhh ... ei oska kohe, et millisest otsast vabandustega pihta hakata. Aga lihtsalt on fakt see, et kuigi meil on nüüd lapsehoidja, mis tähendaks, et mul peaks palju rohkem vaba aega olema, on asi hoopis vastupidi. Nüüd on hoopis käed ja jalad tööd täis ja dragonboat treeningud võtavad ka veel oma suure ampsu minu ajagraafikust ja lõpuks kui kell jõuab õhtul seitsme-kaheksa peale ja Ivelette tuttu jääb, siis 10 minutit hiljem viibin ka mina sügavas unes. Kui nüüd eelmine nädalavahetus välja arvata. Eelmise reede ja laupäeva õhtul sai hoopis sellist asja tehtud, et võõpasin silmad mustaks, panin selga nabapluusi ja jagasin Summer place'is esimesel õhtul tund aega ja teisel õhtul koguni 2 tundi tasuta Boracay rummi. Siin toimub igasuguseid promoüritusi pidevalt ja tihti otsitakse tüdrukuid, eelistatavalt valgeid, kes siis tasuta rahavale mingit nänni jagaks. Mina ütlesin kohe ära, et bikiinide väel pole mina nõus kusagil osalema. Kui Kreete käes nägin pluusi, mis tema eelmisel päeval ühel üritusel pidi kandma (täiesti tavaline ilma varrukateta top) , siis mõtlesin küll, et ohh suva, et võiks ju nalja teha küll. Mõeldud tehtud. Lõpuks muidugi tuli välja, et meie pluusid olid oluliselt napimad, kuid mis seal siis ikka, kõht siisse ja tööle. Esimene päev möödus selliselt filipino ajastamise järgi, et kui esialgu pidime 21-22 tasuta jooke jagama, siis lõpuks saime alustada ehk 21:40-22:40 või miskit sellist. Ja see organiseeritus oli seal kah nagu oli, kutt kes jooke kallas oli ikka aeglus ruudus ja lõpuks jäigi terve suur hunnik jooke välja jagamata. Aga meie tööpäev oli läbi ja kõik. Töökaaslaseks oli mul üks hollandi tüdruk Kim, kellega koos oli päris lõbus ja aeg möödus kindlasti kõvasti kiiremini tänu sellele, et tema pundis oli. Ja muidugi siis see, et meeletus koguses saime igasuguste kohalike ja igasuguste turistidega koos pilte teha. Teine õhtu kujunes siis hoopis paremini organiseerituks ja töö algas täpselt 21:00 ja tund hiljem juba muudkui kuulsin, et viimased minutit tasuta jooke, viimsaed minutit, toppisin siis kiirelt Indyle, Tomile ja Alexile veel jooke juurde ja siis järsku lõppes see viimaste minutite jutt ära ja jooke muudkui valati juurde ja juurde ja juurde ja meie siis muudkui tassisime neid laiali, kuni lõpuks Kim oli korraks oma telefoni vaadanud ja talle oli sõnum saadetud Jago poolt, et managerid pikkendasid meie tööaega tunnikese võrra. Aga lõpuks sai ka teine tund läbi ja kogu summer place ja selle esine rand oli paksult rahvast täis ja kõik tantsisind randa üles seatud lava ees ja rahvas oli juba ilmselgelt purjus. Arvestades, et kell oli selleks ajaks kõigest 23:00 ja arvestades, et tavaliselt keegi eriti enne kelle 1-te öösel summerplace ei lähegi, siis oli see ikka üsna hea saavutus. Minul oli veel hiljem mitu tundi näol totakas naeratus, lihtsalt ei saanud enam suunurki allapoole, nägu oli päris krambis juba ja silme ees sähvatasiid fotokate välgud veel öösel magadeski. Minust vist ei ole terve elu jooksul ka nii palju pilte tehtud kui nendel kahel õhtupoolikul. Kui muidu pidi tasu olema 1200php õhtu eest, siis teisel õhtul saime tänu ajapikendusele hoopiski 2000 php ja saigi kahe õhtupooliku paari tunni töö eest teenitud 3200php sularahas :P. Ja kui veel võrrelda kohalike palkadega ja arvestaes, et lapsehoidja tasu mul on 3000 php kuus, siis võiks öelda, et polnudki kõige sitem variant.

Varasemalt algasid meil dragonboati treeningud iga päev kell 3. Mis siis tähendas seda, et Kristi oli iga päev kell 3 bombomis ja muudkui ootas ja ootas, lõpuks siis 3:30-4:00 vahemikus saabusid ka viimased tulijad ja lõpuks saime venitusharjutustega alustatud ja edasi siis paadipeale ja oligi juba kell 5, kui trenn läbi sai. Sellest nädalast nüüd on meil siis tenni aeg muudetud päeval kella 12-ne peale. Mis siis tähendab, et minaärkan kell 6, keedan Iveletele pudru valmis, 7:30 saabub lapsehoidja, siis suundun mina rattaga sõitma ja juba kell alustan kell 9 lohekoolitusega, sumpan mõned tunnid vees ja lõpetan 11:15-11:30, siis kiirelt söön miskit ja torman elu eest Bombomi veel suures hirmus, et jään hiljaks ja lõpuks kui kohale jõuan, olen jällegi esimene ja nii siis saangi seal rahulikult rannatoolil lebotada ja leiba luusse lasta, kuni lõpuks kõik ülejäänud kohale loivavad ja me alles peale kella 1-te paati jõuame. Kuna võistlusteni on veel vaid 2 nädalat jäänud, siis trennid on päris intensiivsed ja väsitavad. Lõpuks me lõpetamegi kell 3 ja hiljemgi ja ongi päev minu jaks peaaegu, et lõppenud, või vähemalt energiavarud. Päev läbi päikese ja tuule käes ja veel poolenisti vees ... huhh. Päris väsitav. Ja siis veel see, et Jastwanil tekkis liigse treenimise ja vähese vee joomise tulemusena põlve õndlase, miski jälk moodustis (nagu need mädapunnid, aga palju suurem ja vastikum ja meeletult valus), ja lõpuks nüüd paar päeva tagasi sai see asi niiöelda küpseks ja ta suutis selle soga sealt välja saada, aga endiselt on suur arm jala taga ja endiselt ei saa ta kohe kindlati pikka aega bulabogi vette minna. Freestyleis on praegu kõvasti instruktoreid puudu ja tööd oleks kõvasti, aga jah ... tema vaeseke istub kodus ja ei saa miskit teha ja mina siin rügan seda rohkem :D. Vähemalt dragonboatis ta käib, seob kilekoti ümber jala ja kuna ikka paadis on vähe kuivem olla, siis saab trennid tehtud vähemalt. Kui nüüd võistlused läbi saavad, siis suudan ehk end ka blogikirjutamise osas veidi rohkem kokku võtta. Muidu vist polekski nii hullu, aga see filipini timing ajab vahest hulluks küll, kui ei peaks kusagil istuma ja teiste järgi ootama, siis saaks oluliselt lihtsamalt omi asju orgunnida. Ja siis muidugi veel selline asi, et kui kasvõi ükskord ma otsustan ka asja rahulikult võtta ja lähen veidi hiljem kohale, siis just see üks kord juhtus nii, et kõik teised olid varem juba kohal ja kui mina saabun, siis on teised just soojendusharjutuste seeriat lõpetamas. pffffff.

Kohe varsti on tulemas:

Lugu sellest, kuid ma kukevõitlust vaatamas käisime

Lugu sellest, kuidas me mööda Panayd trippisime

kokkuvõte ja pildid ühest vahvast päevast Boracay saarel

lugu sellest, kuidas me Bulabogi tuletantsijatega täitsime

ülevaade kahest Boracay pulmast

Panin teemad kirja, et siis on ka endal hea näpuga järge ajada.

Sellel nädalal sai kõvasti investeeringuid tehtud: ostsime kitse ja pisikese emase põrssa. Mõlemad hakkavad elama caticlanis Jastwani õe juures. Diil on selline, et meie ostsime, õde kasvatab ja pojad jagame võrdsselt sulle-mulle tehnikaga. Plaan on siis tekitada juurde uusi pisikesi kitsekesi ja põrssaid ja need siis kas lihaks kasvatada, või müügiks. Jastwanil on caticlanis, teise õe pool, ka paar võistluskukke ja Jessica ja Ryani pulmast kinnipüütud kaks valget tuvi. Reedel käisin Kalibos sisseoste sooritamas. Kuna hinnavahe Boracay ja Kalibo vahel on ikka päris olemas, siis saigi ettevõetud suurem ostlemise reis. Ivelette jäi caticlani ja mina käisin bussiga kalibos. Õhtul koju tagasi - seljas umbes 20 kilo seljakott, käeotsas kilekott riisikeetjaga - tundus juba niigi päris korralik koorem olevat ja siis caticlanist sain veel enne paati minekut endale veel ühe seljakoti ja siis 10,5 kilo kaaluva paigalpüsimatu lapse. Niimoodi ma siis nagu koormaeesel paati ronisingi, jäärapäselt kotikandjate abi mitte kasutades, ka paadist välja sai omal jõul, edasi tricyli peale ja siis koju teisele korrusele ja olingi kohal - läbi nagu läti raha. Ja nädala viimane investeering oli, et ostsin Boracaylt lahkuva Tiina käest ära tema harpuuni. Nüüd veel vaja snorkeldamise maski ja lestasid ja kalapüük võibki alata. :) Ootan juba päris kannatamatult.

Eesti moodi vs filipiini moodi

Olen juba ammu tahtnud sel teemal kirjutada, aga pole varem veel jutuotsa üles kiskunud. Aga täna avanes selleks ideaalne võimalus. Teemaks siis võrdlus, et kuidas eestlane asju planeerib ja kuidas filipiinlane asju planeerib.

Kõik sai alguse juba ennelõunat. Kuna sain just eile õhtul oma arvuti parandusest kätte, siis veetsin hommikupooliku kodus tööd tehes. Mingi hetk aga hakkas kõht nii korisema, et olin sunnitud arvuti nurka viskama ja välja sööma minema. Samal ajal käisin veel ja tellisin meile uue kanistritäie vett (20L veekanistri täitmine kõigest 80php ehk siis 20 EEK'i, samal ajal kui poest saad sama raha eest kuskil 4liitrise pudeli) ja otsustasin ka turupealt ja toidupoest läbi hüpata, et kui juhuslikult peaks tekkima soov hiljem kodus süüa teha.

Ostsin siis turupealt erinevaid juurvilju, mõttes mõlkumas miskisugune

riisi wokiroog või miskit, aga ega tegelikult päris kindlat söögivalmistamise plaani ei olnudki. Võtsin veel varuga sibulat, ingverit ja küüslaaku jms vidinaid ... noh, et lihtsalt oleks kodus olemas ja kõige lõpuks veel haarasin ka pihutäie calamnsisid (kohalikud laimilaadsed asjad, aga palju väiksemad kui need millega me eestis harjunud oleme). Kä

isin veel craftsi toidupoest läbi, ostsin woki jaoks kastme, suure pudeli toiduõli, võid ja kondetspiima. Aaa ja veel ei saa mainimata jätte, et viimase aja suur lemmik on mul värskeltpressitud calamansi mahl. Mahla tädi juba tunneb mu kaugelt ära ja t'a juba pakkus ise mulle 130 php asemel hinnaks 120php. Mango kilo sain ka 90php asemel 85-ga.Arvestades fakti, et see 0.7L calamansi mahla on käsitsi pressitud umbes 5-kilost calamnsidest, siis ei ole see 30EEK'i pudeli eest just palju makstud ilmselt. Calamansi mahlast on mu lemmik teha kuuma jooki selliselt, et pool klaasi mahla, pool klaasi kuuma vett ja veidi suhkrut. Huhh kui hea vitamiinipomm see on. Ei teine kasutusvaldkond on tavalist külmkappi jahtuma pandud joogivett maitsestada calamansi mahlaga.

Aga tagasi pealkirja teema juurde nüüd siis. Juba pealelõunat saatis Jastwan mulle sõnumi, et kutsus Ryani ja Azy meie poole õhtust sööma. Mingi hetk läks ta siis turule ja tuli tagasi, näpuvahel kolm kotikest - ühes merekarbid, ühes krevetid ja ühes kolm viilu sealiha. Ja oligi kõik. Mõtlesin siis, et ok, õhtul hakkab nalja saama.

Jõudiski siis õhtu kätte ja kokk asus kööki. Mina samal ajal olin arvutis. Esimese asjana palus Jastwan, et kas ma võiks teda aidata ja riisi ära keeta, ütlesin et pole probleemi. Läksin kööki ja siis küsis, et kui palju meil üldse riisi on, et vist pole piisavalt. Mina muidugi teadsin kohe, et jäkub ja rohkemgi veel. Edasine vestlus siis kujunes väikeste pausidega alljärgnevalt:

Jas: Kas meil lemongrassi on kapis?

Kristi: Jah peaks olema küll, päris paras punt kohe isegi.

Jas: Kui palju sa küüslaaku ostsid. Mul on seda üsna palju vaja.

Kristi: No peaks jätkuma, kaks suurt küüslaauku ostsin.

paus

Jas: Kas sa toiduõli ostsid? Kus see on?

Kristi: Jah ostsin, terve suure puudeli. Vaata see sealsamas kapi peal.

paus

Jas: Kas sul võid ka veel kapis on. Mul plaan krevette küüslaaugu-või kastmes teha?

Kristi: Jah on küll, vaata kapist, ma just ostsin uue paki võid täna.

paus ... askeldab köögis

Jas: Käin korra ära, mul on vaja alt poest midagi osta

Kristi: mida sul vaja on?

Jas: grillimiseks jaoks on sütt vaja ju!

Kristi: täitsa loogiline tõepoolest.

Aga mis seal salata - õhtusöök oli maitsev ja küllaldane. Valmisid merekarpide supp tomati, küüslaaugu ja lemongrassiga, krevetid küüslaaugu või kastmes ja porkchop.

Aga jah, viimasel ajal me just kuigi tihti turule koos ei satu, kuid varem, kui keskusest kaugemal elasime, siis käisime tihti enne koju suundumist koos turul õhtusöögiks süüa ostmas ja siis olid üsna sagedased vestlused:

Kristi: Mis sa õhtul süüa tahad?

Jas: Riisi

Kristi: einoh, loogiline jah, aga mis veel?

siis kui suutsime ära otsustada, et kas saab parasjagu olema kana, kala, või liha jm sellised põhikomponendid, siis jätkus vestlus

Kristi: Kas meil on miskeid lisandeid ka vaja siia juurde, et kas teeme suppi, või grillime või mis variandid veel?

... jõudsime kokkuleppele valmistamisviisi osas ...

Kristi: mis lisandeid sinna suppi juurde veel on vaja?

Jas: Ei ole miskit, meil on kõik vajalik olemas.

... jõudsime koju ... Jastwan askeldab köögi, mina mängin toas Ivelettega. Kuulen siis, et välisuks paugub, Varsti käib uuesti uks ja siis astub sisse Jastwan, calamansid näpuvahel, läheb 5 min mööda, käib jälle uks, minut hiljem tüüp tagasi, näpuvahel kilekotitoru toiduõliga, läheb veel mõni minut mööda, käib jälle uks, ostis soola ja varst ta jällegi tagasi midagi uut näpuvahel jne jne je ... kuni lõpuks on söök valmis.

Siin lihtsalt ongi elu selles osas nii mugav, et selliseid väikseid poekesi, kus siis põhimõtteliselt igasugu kraami alates riisist ja juurviljadest, lõpetates konservide ja kõige muuga müüakse, on igal sammul ja ongi täiesti normaalne iga söögikorra juurde käia väikese kilekotiga endale õli või muid vajalikke tarbeid ostmas ja ei olegi vaja pikalt planeerida ja oma elamist kõiksugu kraami täis tassida. Kui esimeses poes ei ole sulle ajalikku asja, siis ole kohe üsna mureta, kuna 10m raadiuse on kindlasti ka teine pood, kus juba tõenäoliselt seda asja ka leidub.

Kuigi jah ... mina vist selles osas ei muutu ikka. Tahan, et kodus oleks kõige vajaliku varu olemas, et ei peaks iga minut trepist alla nurgapealsesse poodi tõttama, vaid lihtsalt sirutad käe kapi poole ja ongi olemas.

Aga mis seal salata, õhtusöök oli maitsev

elamused Caticlani haiglast

Nagu ma juba Ivelette blogis põhjalikumalt kirjutasin, oli meil siin

eelmisel nädalal paari päevane Caticlani haigla küastus. Haiglaks on seda muidugi eesti mõistes palju nimetada, aga filipiini väikeküla kohta käib küll. Tegemist siis pisikese haiglaga, mis asub kohe Catcilai lennujaama taga, põhimõtteliselt on maandumisrada kuskil 300 m kaugusel haiglast. Nii et juba hommikul kella kuue ajal hakkas müraterror pihta. Meie saime endale üksikpalati. Igati ok ruum oli, konditstioneeri ja oma wc ja dušširuumiga. Nii et kurta polnud miskit. Personal oli ka alati igati abivalmis ja alati naeratav. Muidugi kohati ajas naerma asjaolu, et kui eestis arsti juures rohuvõtmisel lapse tähelepanu mänguasjadega üritatakse hajutada, siis siinses haiglas näiteks hõikas õde rõõmsalt, aga, et “where is the lizzard, where is the lizzard ..... oooo there he is ... look ... there's a lizzard” (tõlge vanaemale: kus on sisalik? Oooo ... seal ta ongi ... vaata sisalik on seal). Ja kusjuures jooksikski väike geko mööda palati lage ringi. Ühe ämbliku leidsin ka pesa punumas seal. Aga muidu tegelt ei saa haigla kohta midagi halba õelda, tuba ja wc-d koristati mitu korda päevas ja arstitädi isegi oskas inglise keelt väga hästi rääkida. Ja süüa anti ka kolm korda päevas.

Meie haiglasoleku teisel õhtul siis toimus emergency toas hoopis suurem action kui, et lihtne usside hävitamine. Nimelt oli haiglasse toodud meesterahvas, kes oli üritanud enesetappu sooritada. Oli üritanud läbi lõigata oma kaela, siis käeveene ja lõpuks noa kõhtu torganud ja ometigi oli ta vastu pidanud haiglasse toomise ja nüüd siis üritati teda seal elueest siin maailmas hoida. Kusjuures lõpptulemust ma ei teagi, et kas saadi eluvaim sisse või kuidas see saaga lõppes. Aga päris hull küll, kui isegi nii paanilised püüad ja ikka ei tule see enda elu lõpetamine mitte kuigi edukalt välja.

Laupäeval lubati meil siis koju minna ja löödi meie kolme päeva ravi arve kokku. Arve tuli 3320 peesot, ehk siis 60 euro kanti, see siis sisaldas nii ravimeid kui haiglapäeva tasu, kui arsti vastuvõttu. Ma isegi ei taha mõelda, et mida me boracay “kiirelt rikkaks” arstide juures maksma oleksime pidanud. Muidugi on meil olemas ka reisikindlustus, nii et nüüd ei midagi muud kui et aga pabereid täita.

Ja siis lõpetuseks pilt Caticlani haigla rattastoolidest. Neid oli seal oma 4-5 tükki ja kõik täpselt samasugused. Huhhh ... vahest ikka imestan nende inimeste leidlikkust siin.

Aaa ja siis veel selline jutt, et kuna mul oli kindlustuse jaoks ka sellist paberit nagu medical certificate vaja, siis pidime haiglasse veidi kauemaks jääma, et selle paberi valmimist oodata. Nimelt seda trükiti siis mitte arvutis aga vanakooli trükimasinal. Ma juba eelmisel aastal tegin sellest trükimasinast siin pilti, aga see aasta ikka endiselt vaatasin s

eda aparaati siin laua peal ja tuli meelde kuidas ikka väiksena sai vanaema Helgi pool Tiigi tänavas trükkimist harjutatud :) ... nostalgia missugune.