elu on lill
Wednesday, June 22, 2011
Oleme nüüdseks Negrosel olnud juba üle kuu aja. Boracayl pakkisime oma kodinad kokku juba 13-ndal Mail. Eks alguses oli küll veidi hirm, et kuidas ma kaks kuud ilma elektrita majas, päid ja jalgupidi sugulastega koos vastu pean. Kuid samas aga oli justkui sisetunne, et saan selle katsumusega hakkama ja tuleb tunnistada, et siiani on aeg üsna kiirelt möödunud ja nuriseda pole eriti millegi üle.
Veel enne kui me Boracaylt lahkusime, õnnestus meil koos Kreetega osaleda kolmepäevasel seminaril, kus kolme päeva jooksul oli meie söögiks 5 kookose mahla ja hunnik Spirulina tablette, hommikuti saime veel ka piimhappe pakterit, c-vitamiini ja greibiseemnte ekstrakti ja veel mingit jooki, mille kasulikkus mul juba praeguseks meelest on läinud ja õhtuti enne uinumist oli ette nähtud söekapslid. Kolme päeva jooksul kuulasime loenguid erinevatel teemadel alatest toitumisest ja lõpetades nõelravi teooriatega. Õppisime mediteerimist, harjutasime tai chi'd ja joogat. Teine päev sai minu jaoks kõige raskem olema. Viimase aja pidev ringirahmeldamine, võitsluspige ja suurenenud kohvitarbimine andsid paastukuuri ajal päris tugeva tagasilöögi. Nimelt ärkasin teise päeva hommikul tugeva peavaluga. Saime kogu grupiga kokku Patio Pacificu hotelli joogasaalis hommikul kell 5, et suunduda randa hommikuvõimlemisele. Võimlemisharjutuste ajal olin veel keskendumisvõimeline, kuid tai chi treeningu ajaks oli peavalu tugevamaks läinud ja hakkas röövima minult igasuguse keskendumisvõime. Pärast hommikusi harjutusi suundusime tagasi joogasaali, kus siis saime kätte oma hommikused esimesed kookosmahlad, ehk buko'd, manustasime kõik ettenähtud tabletid ja asusime mediteerima. Mediteerimisi tegime me kahekümne minuti kaupa. Kreete rääkis, et esimesel seminaril oli neid shokeeritud lausa tunniajaste mediteerimistega ja see oli ikka tõeline piin tema jaoks olnud. Mediteerimisele järgnes nõelravi tutvustamine katsejänese peal. Selle käigus aga läks mu peavalu üha tugevamaks ja ei saa mainimata jätta ka toaleti külastust, mille käigus hommikune buko minu organismist väljus. Olin küll juba eelnevalt oma peavalu maininud, kuid Sam arvas, et see täiesti normaalne nähtus ja suurt tähelepanu ei pööranud. Peagi aga tugevnes peavalu veelgi ja hakkas lausa väljakannatamatuks muutuma. Selline õhtlane tugev valud kukla piirkonas. Vaadates minu valgeks muutunud nägu, kamandas Sam mu mati peale pikali ja lubas, et kõigest paar nõela leevendavad minu valu üsna kiirelt. Selleks momendiks oli peavalu juba nii tugev, et olin valmis ükskõik milleks, et ainult valust lahti saada. Kui varasemalt ikka mõtlesin ja kaalusin, et kas ma olen valmis selleks, et ka mind nõeltega torgitakse või mitte, siis pea valuga oli see dilemma minu jaoks kadunud. Visaksin kiirelt pikali ja asusin kergendustunnet ootama. Sam siis pani kõigepealt nõelad minu kukla piirkonda ka kõrva taha. Ootasime mõned minutit, leevendust ei kuskilt. Siis pidi ka Sam tunnistama, et ohohoooo, su valu peab ikka tõesti tugev olema, kui need nõelad seda praegu isegi mitte ei vähendanud. Keerasin siis ennest sellili ja edasi tundsin kuidas üks nõel teise järel ennast minu näo piirkonda ära parkis. Järgnesid erinevad punktid kätel ja jalgadel, kuni kõige lõpuks ühendati nõelad elektri aparaadiga ja kahekaupa saatis Sam nõeltese elektrit. Iga kord pidin ma siis märku andma, et kui eletri tugevus paras on. Peab olema nii, et tunned õrna surisemist või pulseerimist nõeltes. Vahest muidugi sai üle vindi ka keeratud ja siis ikka puistasin moka otsast, et “veidi ebamugav on,” mille peale mõned teised, kes seda kogemust varem tundnud olid ja meenutasid, kuidas nemad kiljatanud olid, naeru kõkutada said. Pikutasin seal nende laetud nõeltega kuskil 20 minutit ja vaikselt hakaks peavalu ka järgi andma, kuid päris ära ei kadunud kuni lõpuni. Mis aga järgnes, oli meeletu väsimus ja uni. Kui kõik teised läksid õue rõdu peale järjekordsele jooga ja tai chi treeningule, siis mina otsustasin need tunnid vahele jätta ja keerasin sinna samma, jooga klassi põrandale, pikali ja vajusin sügavasse unne. Järgmine hetk kuulsin läbi une, et kõik klassi tagasi tulevad ja Kreete üritab kõva häälea arvamust avaldada, et aga Kristi nii väga tahtis ka näha, et kuidas ise hambapastat ja higipulka valmistada. Suutsin vaid korraks pea tõsta ja öelda, et pole hullu, et ma jaksan nüüd kuulata ja kaasa mõelda küll, kui juba uuesti sügavasse unne vajusin ja ei teagi kui kaua ma seal niimoodi täpselt magasingi, kuid ärgates leidsin enda kõrvalt kaks sinise korgiga plastmasstopsikut, millede sees täpselt ühesugune valge pasta paistis. Kreete siis selgitas, et piparmündilõhnaline on hambapasta ja teine on higipulk. Mõlemi pasta koostisainete nimekiri on aga hästi lühike – sooda, 50% vesinik ja vesi. Lisaks siin on hambapastale veidi ka lõhnaks piparmündi õli lisatud.
Kuigi selle seguga esimest korda hambaid pestes, venis nägu soolase maitse peale üsna kõveraks, siis peab siiski tõdema, et pärast pesu tundusid hambad isegi, et siledamad kui tavalise pastaga pestes. Ja veel mitte kunagi varem pole peale pesu suud loputades tavaline kraanivesi nii magus tundunud.
Kui oma unest ärkasin, oli peavalu praktiliselt olematuks muutunud ja enesetunne ka juba palju parem. Edasine puhastumine läks juba palju kergemalt ja suuremate probleemideta. Kuid minu peavalu kohta arvas Sam, et valu oli tingitud suurest mürgiliste ainete osakaalust minu organismis ja käskis eriti hoolikalt igal õhtul söe tablette süüa. Me kreetega ka arutasime ja mõtlesime omaette, et söe tablett on ju kõhulahtisuse vastu, et miks ma peavalu pärast seda pean sööma nii kangesti, Kuid siis Sam selgitas kuidas aktiveeritud süsi on üks maailma kõige efektiivsemaid mürgi väljaimejaid sinu organismist ja aitab verd puhastada. Ja just nüüd, nädal tagasi, siin Negrosel olle, avastasin Jastwani ema riiulist raamatu: “Charcoal therapy” ja lugesin selle kaanest kaaneni läbi ja sain palju targemaks söe tõelistest raviomadustest. Kaks peamist vormi, kuid sütt kasutatakse on seda tableti või pulbri kujul sisse süües või vees lahustades ja siis seda vett juues, või paistetuse ja muude nähtuste raviks mähisena, kus siis pulbristatud söele lisatakse veidi vett, kuni moodustub pasta ja sellest pastast valmistatakse mähis, mis siis vigastatud või haige piirkonna ümber pannakse. Sütt valmistatakse kõiksugusest kõvast puust, loomade kontidest või kookospähkli kestadest.
Aga ok … see selleks …
… üldiselt on Negrosel meil väga tore olnud. Olen nii ära harjunud elektri ja sellega seotud hüvede puudumisega, et see enam ei pane mind õhtuhämaruse saabudes ebamugavalt tundma. Lihtsalt katsun võimalikult paljud valgustnõudvad toimingud enne pimedat ära teha, või siis saab ka õlilambi abil hakkama. Jõe ääres pesemaskäimine on meeldivaks rutiiniks saanud. Palju meeldivam on käie jõe ääres ja kopsikuga endale värsket allikavett pähe valda, kui kusagil pisikeses kinnises ruumis seda teha. Jõe ääres võib tihti kohata teisi külaelanikke, kas siis iseendid või pesu pesemas, loomi karjatamas, või majapidamisse vett tassimas. Inimesed on siin aga olulisemalt konservatiivsemad, kuid Boracayl näiteks. Isegi siin samas jõe ääres, kus kuigi palju rahvast ei liigu, pesevad pea kõik inimesed ennast üleni riietatuna. Ekstreemseim näide oli üks naisterahavs, keskandis pikki maani ulatuvaid laiu pükse, mille peale oli pikk poole sääreni ulatuv öösärgi laadne pluus. Esialgu mõtlesin, et ta ainult pesu tuli jõe äärde pesema, kuid üsna peagi, hakkas ta aga endale vett pähe ja kraevahele valama, siis võttis seebi ja nuustiku ja hakkas oma ihu riiete alla pesema ja siis uuesti veeprotseduurid seebi loputamiseks. Riided ja pesu pestud, minnakse jõe äärest nende samad märgade ja tilkuvate riietega kodupoole tagasi. Kui ma esialgu ennast vaid bikiinide vel pesin, siis nüüdseks olen ka ikka kui on rohkem rahvast jõe ääres, hakanud selga jätma lühikesi pükse ja mõni üksik kord isegi ka varrukateta kerget pluusi. Lihtsalt, et mitte kohalikku kombekust liialt pahandada. Muidugi suutis ka kohalik kombekus mind ükspäev üllatada. Juhtusi mina just jõe ääres kivil istudes pesu pesema, eemal oli teisigi pesupesijaid, Jastwani isa ujutas just Ivelettet, kui mingi hetk saabus jõe äärde, eesmärgiga ennast pesta, vanem naisterahvas. Läks ta siis otsejoones sinna, kus maa seest puhas jõevesi välja voolab ja kus põhiline pesupesemine ja majapidamisvee varumine käib ja kus sel hetkel oma kolm kuni neli kohalikku naisterahvast pesu pesemas olid, sikutas särgi üle pea seljast, paljastas oma vanad ja rippuvad rinnad ja asus oma ihu pesema, samas kui jalga jäid tal pikad püksid. Hiljem kuulsin Jastwanilt, et külapeal ringlevat kuulujut, et palju aastaid tagasi oli see naine olnud rase selliselt, et päeval ei olnud mingit kõhtu näha, justkui polekski rase, kuid öösiti oli suur kõht ja lõpuks oli laps sündinud seitsmendal rasduskuul ja lapsel oli otsaees suur sarv olnud.
Minu kõige lemmikumaks Negrose elu juures on hetkel aia servades lademetes kasvavad ananassi taimed, mille viljad kõik just nüüd ja praegu valmivad. Usukmatult mõnus tunne on iga päev oma aiast korjatud imemaitsvat ananassi süüa. Puhastumislaagrist on suureks lemmikuks jäänud ka buko mahl. Oma aia kookosed on meil küll hetkel otsas, kuid pole hullu, kuna isegi turu peal maksab üks värske kookos 16 euro sent, jammiiiii.
Üldiselt on mul siin troopikas igasuguste elukatega suhteliselt hästi läinud, kui muidugi välja arvata need Boracayl ja äramineku eelõhtul Caticlanis üle varvaste ja säärte jooksnud hiiglaslikud prussakad ja mõned uksepiidalt pähe maandunud gekod, ehk pisikesed sisalikud. Kuid nüüd just eelmisel nädalal, kui oma toas voodilina korda sättimas olin, tundsin midagi üle oma jala jooksmas. Kiire liigutusega kargasin voodilt püsti ja esimese hooga ei märganud midagi. Kuni järsku märkasin padja peal suurt halli ämblikku … just sellist veidi jämedate ja karvaste jalgadega, keda eemalt puurist vaadates, võiks isegi mõelda, et oh kui nunnu. Kuid kui selline pirakas just eelnevalt üle säärte on jooksnud, siis paneb hoopis ihukarvad püti tõusma. Hõikasin siis nõudvalt Jastwani ja käskisin selle sõbra kiirelt meie elamisest välja toimetada. Aga näha oli, et isegi tema selle ämbliku ees pisikest aukartust tundis, aga ta sai oma tööga hakkama ja ämblik lendas aknast välja. Teine elamus oli juba järgmisel päeval. Istusin omatoas ja lugesin raamatud, kui kuulsin väljas sagimist. Piilusin siis aknast välj ja nägin Jastwani õues puupulgaga midagi rohusees togimas. Veidi seda mängu jälgides, märkasin rohu sees midagi vingerdamas. Ilmselgelt oli tegemist pisikese maoga. Jastwan suutis talle puupulgaga pähe lüüa, nii et madu muutus uimasemaks, seejärel tõstis ta pulga abil rohu seest välja tee peale, kus siis veel paar korda madu obaduse vastu pead said, kuni liikumatult maha lebama jäid ja hiljem kuhugi põõssse oma haua leidis. Tegemist oli siis päris tõsiselt mürgise maoga – Filipiinide viperiga. Aga üldiselt on meil siin elu rahulik ja looduslähedane :) Vihma sajab viimasel ajal päris palju, kuid õnneks on vahest ikka päikest ka näha.
Ootan juba igatsusega eestimaa suviselt pikki päevi ja kõiki oma kõige kallimaid seal. Enam polegi kuigi kaua jäänud, kõigest kolm nädalat ja üks päev :).
Saturday, May 7, 2011
Thursday, April 14, 2011
Sunday, February 27, 2011
Kohe varsti on tulemas:
Friday, February 18, 2011
Eesti moodi vs filipiini moodi
Saturday, February 5, 2011
elamused Caticlani haiglast
Nagu ma juba Ivelette blogis põhjalikumalt kirjutasin, oli meil siin
eelmisel nädalal paari päevane Caticlani haigla küastus. Haiglaks on seda muidugi eesti mõistes palju nimetada, aga filipiini väikeküla kohta käib küll. Tegemist siis pisikese haiglaga, mis asub kohe Catcilai lennujaama taga, põhimõtteliselt on maandumisrada kuskil 300 m kaugusel haiglast. Nii et juba hommikul kella kuue ajal hakkas müraterror pihta. Meie saime endale üksikpalati. Igati ok ruum oli, konditstioneeri ja oma wc ja dušširuumiga. Nii et kurta polnud miskit. Personal oli ka alati igati abivalmis ja alati naeratav. Muidugi kohati ajas naerma asjaolu, et kui eestis arsti juures rohuvõtmisel lapse tähelepanu mänguasjadega üritatakse hajutada, siis siinses haiglas näiteks hõikas õde rõõmsalt, aga, et “where is the lizzard, where is the lizzard ..... oooo there he is ... look ... there's a lizzard” (tõlge vanaemale: kus on sisalik? Oooo ... seal ta ongi ... vaata sisalik on seal). Ja kusjuures jooksikski väike geko mööda palati lage ringi. Ühe ämbliku leidsin ka pesa punumas seal. Aga muidu tegelt ei saa haigla kohta midagi halba õelda, tuba ja wc-d koristati mitu korda päevas ja arstitädi isegi oskas inglise keelt väga hästi rääkida. Ja süüa anti ka kolm korda päevas.Meie haiglasoleku teisel õhtul siis toimus emergency toas hoopis suurem action kui, et lihtne usside hävitamine. Nimelt oli haiglasse toodud meesterahvas, kes oli üritanud enesetappu sooritada. Oli üritanud läbi lõigata oma kaela, siis käeveene ja lõpuks noa kõhtu torganud ja ometigi oli ta vastu pidanud haiglasse toomise ja nüüd siis üritati teda seal elueest siin maailmas hoida. Kusjuures lõpptulemust ma ei teagi, et kas saadi eluvaim sisse või kuidas see saaga lõppes. Aga päris hull küll, kui isegi nii paanilised püüad ja ikka ei tule see enda elu lõpetamine mitte kuigi edukalt välja.
Laupäeval lubati meil siis koju minna ja löödi meie kolme päeva ravi arve kokku. Arve tuli 3320 peesot, ehk siis 60 euro kanti, see siis sisaldas nii ravimeid kui haiglapäeva tasu, kui arsti vastuvõttu. Ma isegi ei taha mõelda, et mida me boracay “kiirelt rikkaks” arstide juures maksma oleksime pidanud. Muidugi on meil olemas ka reisikindlustus, nii et nüüd ei midagi muud kui et aga pabereid täita.
Ja siis lõpetuseks pilt Caticlani haigla rattastoolidest. Neid oli seal oma 4-5 tükki ja kõik täpselt samasugused. Huhhh ... vahest ikka imestan nende inimeste leidlikkust siin.
Aaa ja siis veel selline jutt, et kuna mul oli kindlustuse jaoks ka sellist paberit nagu medical certificate vaja, siis pidime haiglasse veidi kauemaks jääma, et selle paberi valmimist oodata. Nimelt seda trükiti siis mitte arvutis aga vanakooli trükimasinal. Ma juba eelmisel aastal tegin sellest trükimasinast siin pilti, aga see aasta ikka endiselt vaatasin s
eda aparaati siin laua peal ja tuli meelde kuidas ikka väiksena sai vanaema Helgi pool Tiigi tänavas trükkimist harjutatud :) ... nostalgia missugune.