Kui ma eelmisel aastal Manilas olin, siis ei jätnud see linn mulle kohe mitte mingisugust muljet. Tundus nagu suht mõttetu koht, kus eriti miskit tarka teha pole. Nüüd, olles kolm ööd, justnimelt ööd, mööda Manila erinevaid klubisid ja baare pidi kulgenud, pean tunnistama, et mulle hakkab see linn vaikselt juba meeldima. Kuigi olin päris väsinud kui hilisõhtul Mareki poole jõudsin, ei suutnud kohe magama minna. Veidi ajasime juttu ja siis andis Marek alla ja läks tuttu, samas jäin mina internetiavarustesse lobisema. Ajavahe eestiga siis 6 tundi. Et kui meil siin keskpäev, siis teil kodudes kell kuus hommikul alles. :) . Lõpuks siis suutsingi alles pool viis hom
mikul ennast magama sättida.Järgmisel päeval ärkasin kella kahe ajal kuskil. Pool päeva sisustasin sellega, et üritasin tulutult internetti tööle saada. Õhtul kui Marek töölt saabus, suundusime esmalt 
sööma M cafe’sse (ehk siis ühtlasi üks väheseid kohti, mida juba ka eelmisel aastal külastatud sai) ja siis suundusime edasi juba World Trade Center’isse peole. Tegemist oli siis halloweeni eelse peoga, kus pool seltskonnast kostüümides oli. Kuna mulle sealolev muusika just lemmikrepertuaati ei kuulu, siis tuli olukorra le
evendamiseks usinalt rummi jooma hakata. Poole peo pealt tuli Marekile peale kindel veendumus, et on vaja ikka ise ka kostüüm selga panna. Eelmise aasta samast peost oli tal kohe Viikingi kostüüm nii endale kui Viikingi proua kostüüm mulle varuks kohvrist võtta. Riided vahetatud ja kiirelt kiirelt tagasi people. Pidu oli lõbus ja lõppes ilmselgelt liialt vara. Järgnes klubi nimega Socialista, kus siis oli rohkem kohalikke, kui et turiste. Marek oma kostüümiga oli ikka igalpool staar. Kõik tahtsid pilte teha nii temast kui temaga koos. Ega minagi kuigi ebapopulaarne jus
t ei olnud, eks blondid juuksed oleksid mind ilmselt Marekiga ühele astmele populaarsuse osas nihutanud küll. :D. Socialistast lahkusime kui väljas ikka päris valge oli juba. Edasi maandusime klubi ees kohalike lauas, kus siis Marek kitarri haaras ja kaasalaulda üritas, kuigi jah hääl oli tal selleks ajaks kuhugi ärakadunud. Lõpuks läksime koju ja ega siis ei sobi ju et pidu nii vara kui kl 8 hommikul äralõppeb. Järgmiseks plaaniks oli Mareki korteris olevad suured kõl
arid näpuotsa ja basseiniäärde. Vali muusika ja ujumine kõrghoone 26-ndal korrusel. Mis võiks veel parem tegevus reede varahommikul olla. Veidikene sai meie pidu seal kesta, kuni lõpuks turvamehed tulid ja peo laiali saata otsustasid. Vabandasid muidugi ette ja taha, et nemad lubaks seda, aga maja kodukord ei luba. Minu geniaalne plaan läks muidugi ka läbi, et turvad ise kõlarid alla 23-ndale korrusele tassisid. Küll mul ikka vahest pea lõikab! Ühesõnaga juba kell 10 sain ma magama ja ärkasin alles kella nelja ajal õhtul. Siis kui väljas vaikselt pimedaks hakkas minema.
Reede
l oli mul kindel plaan ühele kontserdile minna, mida nüüd juba väga pikalt oodanud olen. Arne ja Loit teavad ilmselt väga hästi kelle bändist siinkohal jutt käib. Justnimelt see vend tegi trummid, mille Arne ja Loit endale siit saarelt eelmisel korral kaasa ostsid. Kuna Marek veel pikemalt tööl oli, siis otustsain juba varem kontserdipaika kohale minna. Sellepeale lubas Jesse hüüdnimega Boy mulle ise järgi tulla. Jõudsime Penguin cafe’sse veidi enam kui tu
nd enne kontserdit. Mulle tutvustati jooksvalt kogu bändi. Nimed mulle loomulikult mitte ükski meelde ei jäänud, aga uhke tunne oli siiski. Mareki ajastus oli muidugi täpne. Nii kui bänd oma esimese looga alustas, nii astus ka Marek baari uksest sisse. Kontsert oli igavesti äge. Tegemist siis sellise World muusika kategooriasse käiva koosseisuga. Igevesti äge kontsert oli. Edasi siis juhatas Marek mind järgmisesse klubisse, kus pidi esinema teine tema lemmik bändidest. Ka selline väike ja chill koht, palju kohalikke eelkõige, kus siis live regge bändid põhiliselt esinevad. Seal läks kõvaks tantsuks, kui Mareki lemmik bänd peale tuli. Pärast muidugi sai bändiga koos mõned rummid joodud ja siis lõpuks edasiliigutud. Siis asusime söögijahile. Esimese koha valikuga läks vähe nihu, kuna laupäev oli suur püha nende jaoks siin ja siis sulgeti isegi mõned muidu 24 tundi lahtiolevad baarid. Teiseks kohaks valisime koha nimega Filling Station. See koht meenutas mulle veidi Tabasalus olevat Ameerika Grillikat, mille täpset nime ma hetkel ei suuda meenutada. Aga koht oli äge ja kõhu sai täis. Mina muidugi oma sandwich’i ärasüüa ei jaksanud ja lasin selle koju kaasa pakkida. Filling Stationi kõrval oli veel üks ööklubi, mis pidavat olema võrdväärne punaste laternte tänavaga. Marek nõudis veel, et ma kindlasti ka selle äranägema pean. Tegime ühed rummikoksid seal, ja just kui lahkuma hakkasime, nägime kuidas kaks neegrit omavahel kaklema läksid, mõlemad umbes kahemeetrised kolged. Koju sai jõutud siis kell 7 hommikul. Seekord enam basseinipeoks ei läinud ja sai varakult magama.
Jällegi äratus kella nelja ajal õhtupoolikul. Natukene arvutis häkkimist ja siis otsustasin minna taksoga lennujaama tsekkama, et kas ehk on pühapäevaks normaalseid lennupileteid Boracayle saada. Ostsin pileti ära ja tagasiteel olles, helistasin kõigepealt Marelile, et kamandada teda mulle kohalik telefonikaart osta, kuna ta parasjagu shoppamistuuril just oli ja siis teatas Marek mulle, et Jesse mind otsis. Järgmiseks helistasingi Jesse’le ja järgnes see, et lasin taksol suunda muuta ja korterisse tagasimineku asemel hoopis Jesse poole sõitsin. See oli juba oluliselt tagasihoidlikum ümbruskond. Linnavahel kõndides võis isegi kanalisatsioonist rotte välja jooksmas märgata. Kuid elamine neil oli normaalne ja paistis puhas. Jessega koos elas veel üks bändikaaslane ja veel üks valgenahaline kodanik, kelle seotus ülejäänutega ma unustasin täpsustada. Läksime siis sööma sinna samma ümbruskonda. Jesse tahtis mind Mall of Asiasse viia, ehk siis Aasia suurimasse kaubanduskeskusesse, kuid ma keeldusin ja nõudsin, et ta hoopis ümbruskonnas mõnda lahedat koht
a mulle näitaks. Midagi sellist, kus nad ka ise käivad. Söök oli maitsev ja seltskond huvitav. Poole pealt liitus meiega üks teine Kalayo liige Sami. Kuttidega pikemalt rääkides, selgus nii mõndagi huvitavat alates sellest, et Sami 13 aastat pariisis oli elanud, lõpetades sellega, et tuli välja, et nad ei salli seda korruptsiooni, mis filipiinidel toimub ja nad annavad kõik endast sõltuva, et undeground mooduselel kõigele sellele jamale vastu võidelda. Natukene skeptiliseks ma küll jäin selle nende tegevuse tulemuslikkusele mõeldes, kuid hea oli näha, et inimesed usuvad sellese, mis nad teevad ja nad teevad seda hingega. Edasi liikusime klubisse nimega 70s Bistro, mis asus nüüd küll päris üksikus kohas minumeelest. Väljastpoolt tundus päris pisike ja vaikne
k koht olevat. Seest oli aga päris ruumikas isegi võrreldes nii mõnegi teise kohaga kus ma siiani käinud olin. Mulle see koht väga meeldis. Siin esinesid just sellised bändid, kes oma muusikas Pinikpikanilt eeskuju on võtnud. Kuna kontsert lõppes juba pool kaks, siis kind, ei saanud sellega veel meie õ
htu lõppeda. Järgmiseks suundusime mingisse sellisesse kohta, kus ka live lohalikud bändid esinevad, sedapuhku aga rohkem rokiliku muusikastiiliga. Polnud just teab mis superluks elamus, aga huvitav lõpp sellele kolm ööd kestnud seiklusele. :). Nende kolme ööpäevaga minu arvamust Manilast muutus väga palju ja kui ma varem arvasin, et tegemist on üsna mõttetu l
innaga, siis praegu arvan, et kui sul on seal kohalikke tuttavaid teed juhatamas, siis on seal vahelduseks päris vahva käia. Manila erinevates linnaosades leidub hulgaliselt mitmesuguseid minule vägagi meelepäraseid kohti. Mõningast stressi tekita
vad küll klubide uste taga kerjavad lapsed ja täiskäsvanud, samuti saastunud linnaõhk ja ülerahvastatus igal sammul, kuid kui neid kõiki üritada mitte väga hinge lasta, siis annab sellel linnas päris vahvalt aega veeta küll.
sööma M cafe’sse (ehk siis ühtlasi üks väheseid kohti, mida juba ka eelmisel aastal külastatud sai) ja siis suundusime edasi juba World Trade Center’isse peole. Tegemist oli siis halloweeni eelse peoga, kus pool seltskonnast kostüümides oli. Kuna mulle sealolev muusika just lemmikrepertuaati ei kuulu, siis tuli olukorra le
evendamiseks usinalt rummi jooma hakata. Poole peo pealt tuli Marekile peale kindel veendumus, et on vaja ikka ise ka kostüüm selga panna. Eelmise aasta samast peost oli tal kohe Viikingi kostüüm nii endale kui Viikingi proua kostüüm mulle varuks kohvrist võtta. Riided vahetatud ja kiirelt kiirelt tagasi people. Pidu oli lõbus ja lõppes ilmselgelt liialt vara. Järgnes klubi nimega Socialista, kus siis oli rohkem kohalikke, kui et turiste. Marek oma kostüümiga oli ikka igalpool staar. Kõik tahtsid pilte teha nii temast kui temaga koos. Ega minagi kuigi ebapopulaarne jus
t ei olnud, eks blondid juuksed oleksid mind ilmselt Marekiga ühele astmele populaarsuse osas nihutanud küll. :D. Socialistast lahkusime kui väljas ikka päris valge oli juba. Edasi maandusime klubi ees kohalike lauas, kus siis Marek kitarri haaras ja kaasalaulda üritas, kuigi jah hääl oli tal selleks ajaks kuhugi ärakadunud. Lõpuks läksime koju ja ega siis ei sobi ju et pidu nii vara kui kl 8 hommikul äralõppeb. Järgmiseks plaaniks oli Mareki korteris olevad suured kõl
arid näpuotsa ja basseiniäärde. Vali muusika ja ujumine kõrghoone 26-ndal korrusel. Mis võiks veel parem tegevus reede varahommikul olla. Veidikene sai meie pidu seal kesta, kuni lõpuks turvamehed tulid ja peo laiali saata otsustasid. Vabandasid muidugi ette ja taha, et nemad lubaks seda, aga maja kodukord ei luba. Minu geniaalne plaan läks muidugi ka läbi, et turvad ise kõlarid alla 23-ndale korrusele tassisid. Küll mul ikka vahest pea lõikab! Ühesõnaga juba kell 10 sain ma magama ja ärkasin alles kella nelja ajal õhtul. Siis kui väljas vaikselt pimedaks hakkas minema.Reede
l oli mul kindel plaan ühele kontserdile minna, mida nüüd juba väga pikalt oodanud olen. Arne ja Loit teavad ilmselt väga hästi kelle bändist siinkohal jutt käib. Justnimelt see vend tegi trummid, mille Arne ja Loit endale siit saarelt eelmisel korral kaasa ostsid. Kuna Marek veel pikemalt tööl oli, siis otustsain juba varem kontserdipaika kohale minna. Sellepeale lubas Jesse hüüdnimega Boy mulle ise järgi tulla. Jõudsime Penguin cafe’sse veidi enam kui tu
nd enne kontserdit. Mulle tutvustati jooksvalt kogu bändi. Nimed mulle loomulikult mitte ükski meelde ei jäänud, aga uhke tunne oli siiski. Mareki ajastus oli muidugi täpne. Nii kui bänd oma esimese looga alustas, nii astus ka Marek baari uksest sisse. Kontsert oli igavesti äge. Tegemist siis sellise World muusika kategooriasse käiva koosseisuga. Igevesti äge kontsert oli. Edasi siis juhatas Marek mind järgmisesse klubisse, kus pidi esinema teine tema lemmik bändidest. Ka selline väike ja chill koht, palju kohalikke eelkõige, kus siis live regge bändid põhiliselt esinevad. Seal läks kõvaks tantsuks, kui Mareki lemmik bänd peale tuli. Pärast muidugi sai bändiga koos mõned rummid joodud ja siis lõpuks edasiliigutud. Siis asusime söögijahile. Esimese koha valikuga läks vähe nihu, kuna laupäev oli suur püha nende jaoks siin ja siis sulgeti isegi mõned muidu 24 tundi lahtiolevad baarid. Teiseks kohaks valisime koha nimega Filling Station. See koht meenutas mulle veidi Tabasalus olevat Ameerika Grillikat, mille täpset nime ma hetkel ei suuda meenutada. Aga koht oli äge ja kõhu sai täis. Mina muidugi oma sandwich’i ärasüüa ei jaksanud ja lasin selle koju kaasa pakkida. Filling Stationi kõrval oli veel üks ööklubi, mis pidavat olema võrdväärne punaste laternte tänavaga. Marek nõudis veel, et ma kindlasti ka selle äranägema pean. Tegime ühed rummikoksid seal, ja just kui lahkuma hakkasime, nägime kuidas kaks neegrit omavahel kaklema läksid, mõlemad umbes kahemeetrised kolged. Koju sai jõutud siis kell 7 hommikul. Seekord enam basseinipeoks ei läinud ja sai varakult magama.Jällegi äratus kella nelja ajal õhtupoolikul. Natukene arvutis häkkimist ja siis otsustasin minna taksoga lennujaama tsekkama, et kas ehk on pühapäevaks normaalseid lennupileteid Boracayle saada. Ostsin pileti ära ja tagasiteel olles, helistasin kõigepealt Marelile, et kamandada teda mulle kohalik telefonikaart osta, kuna ta parasjagu shoppamistuuril just oli ja siis teatas Marek mulle, et Jesse mind otsis. Järgmiseks helistasingi Jesse’le ja järgnes see, et lasin taksol suunda muuta ja korterisse tagasimineku asemel hoopis Jesse poole sõitsin. See oli juba oluliselt tagasihoidlikum ümbruskond. Linnavahel kõndides võis isegi kanalisatsioonist rotte välja jooksmas märgata. Kuid elamine neil oli normaalne ja paistis puhas. Jessega koos elas veel üks bändikaaslane ja veel üks valgenahaline kodanik, kelle seotus ülejäänutega ma unustasin täpsustada. Läksime siis sööma sinna samma ümbruskonda. Jesse tahtis mind Mall of Asiasse viia, ehk siis Aasia suurimasse kaubanduskeskusesse, kuid ma keeldusin ja nõudsin, et ta hoopis ümbruskonnas mõnda lahedat koht
a mulle näitaks. Midagi sellist, kus nad ka ise käivad. Söök oli maitsev ja seltskond huvitav. Poole pealt liitus meiega üks teine Kalayo liige Sami. Kuttidega pikemalt rääkides, selgus nii mõndagi huvitavat alates sellest, et Sami 13 aastat pariisis oli elanud, lõpetades sellega, et tuli välja, et nad ei salli seda korruptsiooni, mis filipiinidel toimub ja nad annavad kõik endast sõltuva, et undeground mooduselel kõigele sellele jamale vastu võidelda. Natukene skeptiliseks ma küll jäin selle nende tegevuse tulemuslikkusele mõeldes, kuid hea oli näha, et inimesed usuvad sellese, mis nad teevad ja nad teevad seda hingega. Edasi liikusime klubisse nimega 70s Bistro, mis asus nüüd küll päris üksikus kohas minumeelest. Väljastpoolt tundus päris pisike ja vaikne
k koht olevat. Seest oli aga päris ruumikas isegi võrreldes nii mõnegi teise kohaga kus ma siiani käinud olin. Mulle see koht väga meeldis. Siin esinesid just sellised bändid, kes oma muusikas Pinikpikanilt eeskuju on võtnud. Kuna kontsert lõppes juba pool kaks, siis kind, ei saanud sellega veel meie õ
htu lõppeda. Järgmiseks suundusime mingisse sellisesse kohta, kus ka live lohalikud bändid esinevad, sedapuhku aga rohkem rokiliku muusikastiiliga. Polnud just teab mis superluks elamus, aga huvitav lõpp sellele kolm ööd kestnud seiklusele. :). Nende kolme ööpäevaga minu arvamust Manilast muutus väga palju ja kui ma varem arvasin, et tegemist on üsna mõttetu l
innaga, siis praegu arvan, et kui sul on seal kohalikke tuttavaid teed juhatamas, siis on seal vahelduseks päris vahva käia. Manila erinevates linnaosades leidub hulgaliselt mitmesuguseid minule vägagi meelepäraseid kohti. Mõningast stressi tekita
vad küll klubide uste taga kerjavad lapsed ja täiskäsvanud, samuti saastunud linnaõhk ja ülerahvastatus igal sammul, kuid kui neid kõiki üritada mitte väga hinge lasta, siis annab sellel linnas päris vahvalt aega veeta küll. Suur tänu Marekile, kes viitsid minuga nii palju tegeleda ja mulle nii paljusid erinevaid kohti tutvustada. Ilma temata ilmselt poleks ma Manilasse kuigi kauaks peatuma jäänudki. Salamat po! (suur tänu!)
