kirjutada hetkel ei jaksa, sellepärast paningi lihtsalt mõned pildid teile nautimiseks :)

Täna hommikul saime suure üllatuse osaliseks. Nimelt andsime nüüd juba 2 nädalat tagasi meie kasutuses olnud käru selle omanikele tagasi. Käskisin Jastwanil küsida,et kas nad ehk nüüd tagasi tahavad seda, neil siiski kõigest aastane laps ja siis tuligi välja, et neil lapsehoidja rase ja pidi juba kurtma, et ei jaksa poissi tassida pidevalt. Ühesõnaga andsime selle neile tagasi. Pidasin siin plaani, et Manilast uus vanker vaadata, ja pidimegi sel nädalal minema Manilasse, kuid kuna Ivelettel nohu, siis otsustasin meie reisi edasi lükata. Ja siis nüüd tagasi selle üllatuse jutu juurde. Nimelt siis helistas üks eestlastest (Rita) mulle täna hommikul olles ise juba perega teel Kalibo suunas, et nad jätsid oma hotelli vastuvõttu mulle oma käru. Ma oli kohe tükk aega sõnatu päris. Igatahes oli see väga armas üllatus ja suuuuuuuuur, suuuur aitääääh sulle, Rita! Päris üks peavalu vähem kohe nüüd. Tegime täna kohe ka proovisõidu ära ja laps päris rahul oma uue käruga ja mina muidugi ka.

See käru äratoomine ka omaette pikk jutt. Nimelt otsustasin, et alustan oma teekonda jalutades, kuna tahan veidi tsekata neid poode, mis siin peatänavale jäävad, just selle pilguga, et mida oma majapidamisse kasulikku võiks leida nendest. Nii siis jalutasingi pikalt, pikalt, kuni juba keerasin peateelt ära, jätkasin jalutamist hotelli suunas, muudkui jalutasin ja jalutasin, kuni järsku avastasin ennast jällegi peateel tagasi olevat, muidugi mitte samas kohas, aga nii umbes poolel teel paadisadamasse :D. Olin ühe keeramiskoha vahele jätnud ja seega sattusingi suht kaugele ja suht valesti. Keerasin siis otsa ringi ja hakkasin tagasi minema, endal higimull otsaees, keskpäev ikkagi ju. Siiani olin kangelaslikult kõigile tricycle ja motorbike vanadele viisakalt ei öelnud, kuid nüüd andsin mingi moment alla, istusin järgmise mööduva motorbike’i peale ja teatasin Lingganay resort please. Erinevalt tricycle’i vanadest, sõitis see mees päris mäest üles majade juurde. Teised tüübid varasemalt puistasid kõik mind all värava juures maha ja see ei olnud mitte väike järsak seal. Igatahes sain officeist käru kätte ja muidugi ülejäänud asju pidin sealt ise küsima, et kas mingit muud kotikest ei jäetudki. Tädid olid juba lauasahtlisse need ära paigutanud ja plaanisid vist õhtul koju lastele viia. Seekord seda rõõmu neile ei jätnud, võtsin aga laevukese ja käru kaasa ja pakkisin ennast mootorratta peale jälle. Päris nõudis osavust ja tugevust, aga hakkama sain. Ja siis muidugi otsustas mootorrattajuht lühemat teed kasutada, mis siis tähendas, et sõitis mööda alles ehitusjärgus olevat teed, mis oli ikka üsa tõsine offroad rada. Ja siis muidugi kõige kitsama tänava kõige kitsamas kohas, otsustas tüüp ühes autost mööda sõitma hakata, ilmselgelt unuustades, et tänu kärule meil vähe laiemad kabariidid olid. Viimasel momendil hõikasin, et pea rõõmu ja sain käru kiirelt selja taha nihutada, nii et seekord vastu posti seda puruks ei sõitnud siiski. Peale seda juhtumit muidugi tüüp muudkui vabandas ette ja taha muudkui. Edasi juba kulges kõik rahulikult ja jõudsin ilusti ühes tükis ka koju.

Täna sai ka viisat käidud pikendamas, nüüd meil siis luba siin kuni 24. maini olla. Ja peale viisapikendust, siis ostsin Ivelettele maha panekuks need puzzle matid, et ta ikka korralikult roomamist saaks harjutada ja mis peamine, ennast voodipealt maha ei keeraks. Ikka päris hull laps on ta küll, ei püsi hetkegi paigal teine. Ainult sehkendaks ringi kui saaks. :)

Äratus kell 6, kiire kohv ja võileib ja kella 7-ks white beachile, nii need hommikud mul siin kulgema peaks. Tegelikkus aga muidugi kipub aegajalt varieeruma ja seda siis peamiselt minust sõtlumatutel põhjustel :D. Nimelt sai kuskil üle kuu aja tagasi kõva häälega välja lubatud, et kui mingil veidral põhjusel Jastwan viisat ei peaks saama ja me siia jääme vähemalt aprilli lõpuni, et siis luban, et liitun kohaliku dragonboat tiimiga. Ja nii ta läkski, lubadus on lubadus ja nii ma ennast üks õhtupoolik paadist leidsingi. Esimesel treeningul oli isegi Ivelette kaasas, kruisis paadi ninas Jastwani süles. Üldiselt on siin süsteem selline, et naised treenivad hommikuti ja mehed õhtuti, aga et kui keegi ekstra tubli tahab olla, siis võib ta ka kaks korda päevas trennis käia. Me siis siin katsume ikka jagada, et hommikul vaatab Jastwan last ja õhtul siis mina.

Esmaspäeva hommikul, siis kui mina kohvi jõin ja putru sõin, et trenniminekuks valmistuda, siis teatas Jastwan, et tal läks õhtul meelest mulle öelda, et tal kl 8 õpilane on. Ohhh neid filipiinlasi ja nende asjajamisi, vahest ikka ajavad hulluks küll. Muidu oli plaan peale minu trenni Caticlani Ivelettega arsti juurde minna, aga kuna nüüd plaanid muutusid, ma enam trenni minna ei saanud, siis asusin kohe varakult ennast teele sättima. Haiglasse jõudsin kuskil kella üheksaks. Süsteem seal siis selline, et kõigepealt saabudes täidad kohe lipiku enda andmetega: nimi, sünnikuupäev ja aadress, siis kaalutakse ja kraaditakse ja võidki järjekorda ootama istuda. Dokotor tegeleb patsientidega elavas järjekorras. Lõpuks kui arsti uksest sisse saad, siis vaadatakse sind üle, kuulatakse mure ära ja siis edasi koos retseptiga apteegi leti taha, apteegist antakse sulle tsekk, millega siis lähed kassasse, maksad arve ära, lähed tagasi apteegi leti taha ja saadki oma ravikuuri kätta. Kokku siis kogu see tsirkus seal kuskil 1,5 tundi. Ja muidugi siis, et arvutist on seal haiglas küll vist aind und nähtud, kogu paberimajandus käib siis kas käsikirjaliselt või teise variandina trükimasinaga. Vanakooli värk ikkagi :). Ivelettel on juba nädal aega päris tugev nohu olnud ja oma olemasolevate vahenditega sellele leevendust pole suutnud saada. Nüüd saime arsti käest lisaks siis soolalahuse spreile, ka kahte sorti siirupit. Eks paistab, et kas hakkab ka varsti paremaks minema. Praegu siin ilmad suhteliselt palavaks ära läinud ja laps higistab tihti ja siis on kohe ka hästi kerge külmetuma.

Täna oli meil siis üks suuremat sorti kogunemine. Nimelt siis kogunes Bugsay dragonboat tiim peatreener Jeff’i majas. Pidu toimus siis nii, et iga külaline tõi miskit söödavat ja/või joodavat endaga kaasa. Mina siis valmistasin magustoiduks kõigi suurt lemmikut mango float’i. Caspar juba kindlasti vesistaks suud, kui ta seda sõna siit loeks. Ja loomulikult, siis kui magustoidu aeg kätte jõudis, siis sain ka suure kiituse osaliseks ja kogemustega mango float’i valmistajad tulid minu käest nõu küsime, et kuidas nad enda mango float’id ka nii heaks saaksid. :D. Mango float siis on põhimõtteliselt selline magustoit, et segad kokku 1l „all purpose cream“ ehk siis midagi vahukoore laadset, sinna 400g kondents piima, vahustad need kaks ja siis laod kihtidena küpsised, kreemi ja mangod lõigud ja niimoodi kaks kihti. Lõpuks siis peab kogu asi sügavkülmas läbi külmuma ja ongi valmis söömiseks. Peost pikemalt väga ei olegi miskt kirjutada, panen siia mõned pildid sellest üritusest. Ivelette pidas ka ürituse väga vapralt vastu, isegi tegi 40 minutilise uinaku kõige selle lärmi keskel ja lõpuks ka esinese lühikese tantsukavaga teistele, issi abiga siis muidugi. Koju tulime üheksa ajal ja laps jäi teel koju nii sügavalt magama, et ei ärganudki enam enne kui mingi hetk öösel süüa tahtis.

Ja ongi märkamatult möödunud juba kaheksa päeva minu viimasest postitusest. Täna on täpipealt selline ilm, kui oli eelmisel aastal, siis kui ma siit saarelt lahkusin. Meeletu vihm vaheldudes päikesepaistega. Kuna siin viimasel ajal elu suht palavaks ja lämbeks oli muutumas, siis tänane vihm ja veidi jahedam kliima on päris mõnus kohe. Mul hommiku otsa juba toa ukslahti olnud.

Eile hommikul saatsime Caspari ja Indy ja veel mõned eestlased ära ja pealelõuna veetsime Lingganay resordis. Tegemist siis äärmiselt ilusa kohaga. Resort asub mäe otsas vaatega ühelt poolt tervele surfirannale ja teiseltpoolt vihmamets ja Panay saare mäed. Kõigepealt käisime nende basseinis seal ujumas. Kuna Ivelettet jälle nohu vaevab, siis otsustasime sealsesse soolavette tema nina loputama minna. Ujumine talle ikka hullult meeldiv, praegu tunneb end juba kui kala vees. Nii kui basseini siseneme, hakkab käte ja jalgadega vehkima energiliselt. Muidugi ülejäänud ajast kui ta basseinis ei ole, siis üldiselt vehib ka koguaeg käte ja jalgadega, aga vees näeb see päris ujumise moodi välja ja eriti armas on kuidas ta kõhuli olles mullikesi püüda üritab. :D. Peale ujumist veetsime terve pealelõuna ühe eestlastest perekonnaga, kes siis rõõmsalt vahetustega Ivelettega mängisid ja mina sain rahulikult arvutis tööd teha. Lõpuks jäi Ivelette alles kella viie ajal oma lõunaunne seal ja siis magas rahulikult le kahe tunni. Lõpuks juba vaatsin, et peab üles ajama, et enne öist uneaega võiks ikka koju jõuda.

Selle nädala hitid Ivelette esituses on siis mõlema käega käsu peale kokku ja lahti. See tähenda siis, et muudkui pigistab kätt rusikasse ja teeb jälle lahti. Ta juba kordab seda nii regulaarselt, et juhuseks seda kindlasti pidada ei saa. Teine hitt siis on, et plaksu.plaksu ja siis hakkab põhiliselt parema käega plaksu lööma ja täitsa korralikult lööb, nii et kohe kõva selge plaks käib. See on nii armas lihtsalt. Ise on ta ka nii õnnelik kui kõik ilusti välja tuleb. Kõhuli olles hakkab ka nüüd vaikselt käsi sirgu lööma ja vahepeal upitab tagumikku üles. Et siis töötame neljakäpukil liikumise nimel. Hetkel veel muidugi lõpptulemus paistab veel üsna kaugel olevat. Järgmisel nädalal lähme ehk Manilasse, siis tahaks talle selle puzzle mati muretseda, et siis oleks mugavam roomamist ja käputamist harjutada.

Nüüd juba nädal tagasi käisime Ivelettega ka Caticlanis arsti juures vaktsineerimas. Tegime siis ära selle kolmikvaktsiini, mida tavaliselt 3-kuuselt tehakse. Kuna tibul enne äratulekut pikalt nohu oli, siis jäi meil see süst õigel ajal tegemata ja nii me siis nüüd alles 4,5 kuuselt. Oehhh neid kohalikke meditsiiniasutusi küll. Haigla küll meie mõistes eriti haigla mõõtmeid välja ei andnud, aga pool tundi ootamist, rahakott 2000 pesot (u 500 krooni) tühjemaks ja oligi meil süst käes. Järgmine kord siis aprilli lõpus ja kolmas süst ehk eestis juba, või siis juuni alguses ja jällegi siin. Eks paistab, kuidas see elukene siin kulgema hakkab. Järgmine kord katsun haiglast pilti ka teha ja siia üles laadida. Peale haiglakülastust läksime Jastwani õe poole Caticlanis, kuhu siis ka teine öde koos oma lastekarjaga kohale tuli kohe. Mina sain rahulikult tööd teha ja nemad tegelesid lapsehoidmisega.

Aaaa ... ja siis 15-ndal märtsil toimus vaikselt minu sünnipäeva tähistamine. Teised eestlased on siin küll päris tihti pizzat söönud, kuid kuna mina polnud siinoleku aja kordagi pizzat tellinud, siis otsustasin pizza peo teha. Tellitud sai 12 pizzat, lisaks siis 8 pudelit rummi, 6 coca-colat, 2 ananassi mahla ja üks tort ja peo eelarve oligi 4 000 pesot ehk 1 000 krooni, kokku meid vist oli 16 inimest. Lindale ja Ristole suur tänud veel ühe tordi valmistamise eest ja muidugi tädi Patsy mangofloat oli jällegi üle kõige. Pidu ise kulges vaikselt, söödi pizzast kõhud täis, veidi kooki peale ja ja ära lahendati kõigest 3 pudelit rummi, kõik siin juba nii kaua olnud ja rummist üleküllus tekkinud, et ei läinudki enam suuremaks võtmiseks.

Aga nüüd sai meie jutt otsa ja Ivelette soovib kõigile head ööd!

your visa has being denied

Vot sellised uudised siis selleks korraks. ühesõnaga läks meil siis nii, et Jastwani viisavaldus lükati tagasi ja kahjuks märtsi lõpus meid eestis ka näha ei saa. Päris täpselt veel edasisi plaane läbi pole mõelnud, hetkel veel uudis päris värske ja vajab vähe seedimist, aga üldiselt, siis plaan selline, et jääme Ivelettega ka praegu siia ja uus suund oleks siis selline, et katse 2-te plaanime juuni kuusse sättida ilmselt. Siis juba tulen mina igaljuhul koju, olgu siis kahekesi või kolmekesi.

Ühe päeva norutasin ja olin vähe liimist lahti ja sõin terve hunniku šokolaadi ära, kuid täna juba uus päev ja uued mõtted ja tuleb tõesti veidikeseks ajaks siin sisseelamisele keskenduda. Homme hommikust liitun dragonboat treeningutega, et siis aprill kolmandal nädalal siin Boracayl toimuvatel võistlustel ka osaleda, kui me muidugi naiskonna kokku saame ikka. Meeskkond ja segavõistkond on koos, aga naistes on veel mõned puudu tervest komplektist. Eks siis homme paistab, et kuidas mu vorm on ka. Eelmine aasta oli küll peatreener ülimalt õnnelik mind treeningutel nähes ja oli päris rõõmus minu liitumise üle, seda siis terve selle nädala jooksul, mil ma nendega treenisin enne kui oma jala ära lõhkusin.

Ivelette on tõeliselt häälekaks muutunud. Hullult kriiskab viimasel ajal, jumal kus sellele lapsele on alles häälepaelad antud. Ei nuta, aga just kilkab kõva häälega. Kusjuures täna õhtul isegi veel nii valjult, et meil mõlemil Jastwaniga kõrvadel isegi veidi valus oli. Muidu aga ikka naeratab ja rõõmustab pidevalt. Homme läheme siis Caticlani vaktsineerima. Senini ootasin, et lähen eestisse tagasi ja vaktsineerin seal, aga nüüd siis uurisin, et siin ilusti see kolmikvaktsiin olemas, mida meie vaktsineerimiskava ette näeb ja lähengi ome esimest süsti tegema talle. Eks siis uurin põhjalikumalt, et mis siin riigis veel soovituslikeks vaktsiinideks on, tõenäoliselt peab veidi eesti vaktsineerimiskavale lisaks ka tegema.

Aga tänaseks siis ka lõpetan, ei oskagi nagu rohkem midagi kirjutada. :)

Täna räägiks sissejuhatuseks hoopis sellest, kuidas väike Ivelette siin muudkui südameid murrab. Jastwani ema helistab ülepäeviti kas siis Jastwanile või mõnele tema õdedest ja nutab telefoni otsas, et ta ei saa magada, kuna mõtleb Ivelette peale. Igatsus pidavat juba nii suur olema. Ükspäev käis Jastwani vanem õde Sheryl oma kolme lapsega siin meie juures ja mina küll seda hetke ei näinud, kui nad ära hakkasid minema, aga kaks nooremat tema lastest olid meie ukse-ees liivapeale pikali visanud ja keeldusid ilma Iveletteta koju minemast. Nõudsid, et Ivelette nendega koju kaasa läheks. Ei teagi, et kuidas see lahing lõppes, aga kui ma koju tulin, siis oli seis majas õnneks endine, et oli aind Jastwan ja Ivelette ja õnneks ei olnud ma kolme last oma elamisse juurde saanud. J. Jastwani teine õde Stenly ja tema 5-aastane tütar käivad siin vähe tihedamini ja nende tulemised ja lahkumised siiani nii dramaatilised pole olnud.

Eilseks oli Ivelettel juba teine kutse sünnipäevapeole. Seekord siis Marina 7-aasta sünnipäev. Taaskord kippus üritus pulmapeo mõõtmeid võtma ja enamgi veel. Koht oli kaunis, inimesi palju ja sööki nii, et Patsy, Thom ja Marina saavad ülejääkidest veel mitu nädalat toituda. Kes ei tea kuigi palju minu eelmise aasta käimistest, siis Patsy ja Thom on need inimesed, kelle majas ma eelmine aasta terve oma siinoleku aja elasin.

Pidu algas siis mitmete mängudega lastele. Õhtujuhti ei olnud ja peamisteks mängude läbiviiateks olid siis pereema Patsy ja sünnipäevalaps Marina. Marina oli ikka tõeline staar. Ükspäev saab temast ikka tõeline artist. Nii osavalt juhtis kõiki mänge ja rivistas külalisi üles järjest. Peale esimesi mänge saabuski siis kauaoodatud söömise aeg. Õnneks selleks ajaks õnnestus Ivelette tuttu meelitada ja saime meie rahulikult süüa. Kuigi tegelt sellistel massiüritustel meil üldiselt pole kunagi probleeme, enamikel pidevalt käed pikalt lapse poole, naeratus näole ja küsimus „Can I borrow?“ J. Kui teised noored emad siis enamasti tulevad peole koos lapsehoidjaga, siis meil küll seda probleemi pole :D. Ma muidugi ei kujuta ette, et ma peaks üldse selle tasemeni jõudma, et ma tahaks, et igal sammul lapsehoidja kaasas käib mul. Ega see ema amet nüüd nii raske ka ei ole. Tegelt siin on päris populaarne, et isegi kui päikeseloojangul BomBomis kogunetakse, siis on lapsehoidjad kaasas.

Aga tagasi Marina peo juurde. Kuna tegemist oli stiilipeoga, „Rock camp,“ no siis muidugi ei saanud stiilipidude maailma suurim fänn Jastwan seda lihtsalt niisama jätta. Oli ikka vaja kõigile kostüümid selga saada. Mina aru ei saa kust tema kõik need asjad alati välja otsib, aga minu kostüüm igatahes püüdis pilke kõvasti. Kui me peole minema hakkasime, siis küsisin igaksjuhuks üle, et kui keegi mulle tänaval tööd peaks pakkuma, et mis siin saarel ka õige rate oleks, millega nõustuda võiksin :D ... ok nali naljaks. Kõige raskem oli muidugi lapsele kostüümi leidmine, kuna nii väikseid asju ikka päris nii lademetes ei leia kui täiskasvanutele kostüüme või veidi suurematele lastele. Ja muidugi need minu saapad ... sellega oli kõige naljakam lugu. Kui peokutse saime, siis läks tal kohe nägu särama, et oh mul on head saapad sulle, et ma pean need Caticlanist õe poolt ära tooma. Ma siis vähe umbusklik, et mismõttes sul naiste saapad on. Siis ta jumala õnneliku näoga, et ma kunagi ostsin need emale, aga ta ei tahtnud neid :D ... no ma siis mõtlesin, et tere tore, ma vist pean küll ennast haigeks valetama peo päevaks, et mina küll tema emale mõeldud saabastega peole ei lähe :D. Tuli aga siis ükspäev Caticlanist tagasi, roosa kleit, mustad sukad ja väga ägedad narmastega kõrgekontsaga saapad näpuvahel. Heitsin pilgu saabastel ja küsisin, et ei tea miks küll su ema neid kanda ei tahtnud ja kergitasin kulmu vähe. Päris kujutan tema ema ette nende hurtsikus negrosel nende saabastega alt jõest vett üles maja juurde tassimas :D :D :D Aga no ühesõnaga üsna pilkupüüdva komplekti saime perepeale kokku küll. Jastwan joonistas mulle veel viimasel hetkel ka Henna tattoo õlapeale. Üle ootuste ilus sai isegi see, eriti arvestades, et ta selle täiesti peast joonistas, ilma ühtegi pilti kõrvalt vaatamata.

Peale söömist siis toimus kõigepealt laste moešhow, kus Ivelette kõige noorema osalejana eriauhinna sai. Meie Jastwaniga saime siis täiskasvanute kategoorias täiesti „üllatuslikult“ esimesed kohad ja auhinnaks kummalegi karp käsitsi valmistatud komme. Oi oi, kui head need on. Kõige lõpuks siis läks lahti veel vahva tahtsupidu, kus kõik kostümeeritud lapsed laval diskotasid, väga armas vaatepilt oli. Marina oli tõeline õhtu täht ja näha oli kuidas ta nautis iga minutit sellest peost. 7-aastasele lapsele selline pidu korraldada jätab nö. templi mällu igaveseks, aga siin mingi aeg tagasi toimunud Leila 2-aasta sünnipäev tundus mulle küll rohkem veidi ülepakkumisena, kui et millegi erilisena just selle lapse jaoks. Ja muidugi said kõik alaealised külalised sellelt peolt ka ise kingikotid ja lisaks siis see mänguasjade rabamise mäng, mis siin igal sünnipäevapeol toimub. Hull komme siin ikka küll, et iga laps, kes peole tuleb, lõpuks peolt kingihunnikuga lahkub.

Hetkel pikutab Ivelette voodi peale ja lehvitab energiliselt eile sünnipäevalt saadud õhupalliga, õhupall on aind veidi pikem kui tema, aga kuna see on selline pikliku kujuga, värviline ja tilisev õhupall, siis on sellest mugav keskelt kinni haarata ja sellega vehkida, endal naeratus näol.

Täna on hea päev. Ma käisin üle mitme nädala jälle ise uuesti surfamas. Sain küll napilt pool tundi sõita, kui juba tuul ära kustuma hakkas, kuid uskumatult hea tunne on ikkagi. Pean ikka rohkem vist vette trügima. Tegelt on siin tuultega ka viimasel ajal juba veidi nukramad lood olnud. Paar päeva ei olnud nagu üldse eriti tuult. Eile õhtul oli hästi puhuma hakanud ja täna hommikul oli ka väga hea tuul, lõunast hakkas juba puhangulisemaks muutma. Igatahes Ivelette vaatles täna jälle rannas, et kuidas see lohesurf ikka käibki ja hetkel nüüd tudub juba mõnda aega ja kui ärkab, siis lähme ujuma temaga ja siis mina Taebo trenni.

Eile sai veidi ümbruskonda avastamas käidud. Kuna Madis oli saanud kokku pundi eestlasi, kes soovisid veeta päeva sellises kohas nagu Ariel’s point, siis kutsus ta meidki kaasa endaga. Jastwan otsustas reisist loobuda ja hoopis päeva rannas veeta õpilasi oodates. Ja kandis temagi tegevus vilja, oli endale kohe tööd saanud ja õhtul siis kõvasti ka ise surfata. Õhtul säras nagu pühademuna, kuna oli uue triki ära õppinud. Aga tagasi meie tripi juurde. Ariel’s point on siis Boracaylt 40 minuti paadisõidu kaugusel Panay saarel asub kaljunukk, kuhu on mitmed hüppeplatformid ja piknikunurgakesed ehitatud. Paljud seal viimasel ajal käinud ja nii tekkis minulgi huvi seal ära käia. Hommikul siis Jastwan küsis, et kas võtan lapse kaasa? Küsisin vastu, et kas tahaksid tõesti terve päeva temaga üksi hakkama saada? Siis mõtles hetke ja arvas, et mõistlikum mul ta vist ikka tõesti kaasa võtta. :D. Paadireis möödus probleemideta ja juba üsna varsti pärast algust, jäi pisike printses sügavasti magama ja tudus terve reisi. Kohalejõudes tekkis veidi hirm, et kuna seal üsna tuulevaikne koht, et siis lapsel palav hakkab. Hoidsingi enamiku ajast teda üleni paljalt seal ja pakkusin pidevalt vett. Kuna me õnneks viludas istusime, siis lõpuks väga hull ei olnudki. Aga koht iseenesest oli ikka tõeliselt ilus ja mõnus. Hüppeplatformid küll päris hirmuäratavalt kõrged, aga vaade selle eest mega ilus jällegi. Mõned julgemad ikka hüppasid ka, kes enne rummi joomist ja kes alles pärast rummi joomist, aga hüppajaid ikka jagus meie seltskonda. Mina kohe kuidagi ei kippunud oma haige jalaga sinna kargama minema. Meie lähedal paiknes üks vene seltskond, kellede hulgas oli ilmselt üks profesionaalne vettehüppaja ja tänu sellele tüübile jagus silmailu ikka kohe päris pikaks ajaks seal. Ivelettel õnnestus isegi vahepeal üks korralik uni maha pidada ja üldiselt oli enamiku ajast rahumeelne ja õnnelik. Aind siis kui väsimus peale hakkas tulema, siis võttis vähe häälekamalt sõna seal. Lõunaks küpsetas Madis meile girllkana ja fooliumis küpsetatud kartuleid võiga ja salatiks siis tomati-kurgi toorsalat. Lihtne aga äärmiselt meeldiv kõhutäis, eriti see fooliumis küpsetatud kartul sulava võiga .... nämmmm. Tagasireis sealt saarelt oli juba vähe suurem katsumus, esiteks oli tuul tõusnud kõvasti, seega ka laine suurem ja kuna sõidusuund laine suhtes ka ebasoodsam, siis pritsis päris korralikult ikka. Õnneks, õnnestus esiteks laps kiirelt magama uinutada paadis ja kui lainete kätte jõudsime, siis juba magas õndsalt, mätsisin ta siis käterättide sisse ja pritsimise vastu saime kaitseks ühe päästevesti endale ja tänu sellele õnnestuski lapsel kuivalt see merereis üle elada.

Täna hommikul on Ivelette juba ka päriselt roomajate nimekirja kantud. Voodipeal liigub edasi päris väledalt, eriti kui mingi siht, nagu mõni mänguasi, silme ees on, siis paneb lausa hüpetega. Esialgu veel käed nõrgemad kui jalad, nii et peamiselt siis toimub tema edasiliikumine nii, et kõigepealt ajab tagumiku püsti ja siis lükkab edasi ennast. Igaljuhul on nüüd suht võimatu teda hetkekski ilma järelvaveta jätta, üsna osavalt suudab ta ennast ohtulikult voodi serva ukerdada. Eile õhtul panin ta korraks vankrisse istuma ja siis kui köögist tuppa tulin ja ikka harjunud last voodi pealt otsima, siis hetkeks isegi tuli ehmatus peale jah, kui voodi tühi oli :D ...oh mind udupead küll.
Laupäeva õhtul oli plaan üle pika ajal jälle välja minna. Jastwani õde tuli siia juba lõunaajal, sain siis mina trennis ära käia ja vaikselt nuputada, et mis õhtul ette võtta, kui kella kaheksa ajal üks suurem hädakisa pihta hakkas. Polegi last veel nii palju nutmas kuulnud kui laupäeva õhtul. Kuna tal nutu vahepeal köhimise hoog peale tuli, siis kahtlustasin esimene hetk, et nina kolle täis ja raske hingata. Loputasin nina soolveega puhtaks, veidi läks nagu paremaks, aga siis läks nutt edasi. Käe peal kõhuli hoides, oli jälle veidi rahulikum, kuid ikka tulid nutuhood peale. Siis proovisin protexin restore piimhappe bakteriga teda lohutada. Veidi aja pärast muutus juba oluliselt rahulikumaks ja isegi vahest meelitas naeratuse moka otsast välja, kuid magama ikka ei jäänud ja hakkas hirmsasti igemeid sügama. Lõpuks määrisin siis ka igemeid geeliga kokku ja varsti peale seda saabuski öörahu. Iseenesest oli veel päris paras aeg peole minekuks, kuid kuidagi polnud südant pärast sellist õhtupoolikut last üksi koju jätta. Jastwani õde küll jäi ööseks siia, kuid ikka eks on suur vahe, et kas on oma vanemad, või tädi siin teda lohutamas, kui ta läbi une ärkama peaks. Peole küll ei saanud, aga õhtusöök kodus oli igavesti mõnus - praetud kala, krevetid, merekarbisupp ja muidugi riis. Ja Ivelette sai tädilt kingituseks uue kleidi. See roheline kleit, mida kõrvalolevalt pildilt näha võite.

Eile õhtu oli laps oluliselt rahuliku juba ja sõime jällegi kartulipüreed veidikene. Nüüdseks siis oleme proovinud kaks korda kartulipüreed ja ühe korra lillkapsast. Esimesed kaks korda ikka ei osanud päris midagi oma suutäiega peale hakata, kuid eile juba tegi päris ise suu lahti paistis, et juba lausa, et sööb isegi. Kogused veel hetkel ikka pisikesed, aga usin harjutamine käib vähemalt.