Kohe varsti on tulemas:

Lugu sellest, kuid ma kukevõitlust vaatamas käisime

Lugu sellest, kuidas me mööda Panayd trippisime

kokkuvõte ja pildid ühest vahvast päevast Boracay saarel

lugu sellest, kuidas me Bulabogi tuletantsijatega täitsime

ülevaade kahest Boracay pulmast

Panin teemad kirja, et siis on ka endal hea näpuga järge ajada.

Sellel nädalal sai kõvasti investeeringuid tehtud: ostsime kitse ja pisikese emase põrssa. Mõlemad hakkavad elama caticlanis Jastwani õe juures. Diil on selline, et meie ostsime, õde kasvatab ja pojad jagame võrdsselt sulle-mulle tehnikaga. Plaan on siis tekitada juurde uusi pisikesi kitsekesi ja põrssaid ja need siis kas lihaks kasvatada, või müügiks. Jastwanil on caticlanis, teise õe pool, ka paar võistluskukke ja Jessica ja Ryani pulmast kinnipüütud kaks valget tuvi. Reedel käisin Kalibos sisseoste sooritamas. Kuna hinnavahe Boracay ja Kalibo vahel on ikka päris olemas, siis saigi ettevõetud suurem ostlemise reis. Ivelette jäi caticlani ja mina käisin bussiga kalibos. Õhtul koju tagasi - seljas umbes 20 kilo seljakott, käeotsas kilekott riisikeetjaga - tundus juba niigi päris korralik koorem olevat ja siis caticlanist sain veel enne paati minekut endale veel ühe seljakoti ja siis 10,5 kilo kaaluva paigalpüsimatu lapse. Niimoodi ma siis nagu koormaeesel paati ronisingi, jäärapäselt kotikandjate abi mitte kasutades, ka paadist välja sai omal jõul, edasi tricyli peale ja siis koju teisele korrusele ja olingi kohal - läbi nagu läti raha. Ja nädala viimane investeering oli, et ostsin Boracaylt lahkuva Tiina käest ära tema harpuuni. Nüüd veel vaja snorkeldamise maski ja lestasid ja kalapüük võibki alata. :) Ootan juba päris kannatamatult.

Eesti moodi vs filipiini moodi

Olen juba ammu tahtnud sel teemal kirjutada, aga pole varem veel jutuotsa üles kiskunud. Aga täna avanes selleks ideaalne võimalus. Teemaks siis võrdlus, et kuidas eestlane asju planeerib ja kuidas filipiinlane asju planeerib.

Kõik sai alguse juba ennelõunat. Kuna sain just eile õhtul oma arvuti parandusest kätte, siis veetsin hommikupooliku kodus tööd tehes. Mingi hetk aga hakkas kõht nii korisema, et olin sunnitud arvuti nurka viskama ja välja sööma minema. Samal ajal käisin veel ja tellisin meile uue kanistritäie vett (20L veekanistri täitmine kõigest 80php ehk siis 20 EEK'i, samal ajal kui poest saad sama raha eest kuskil 4liitrise pudeli) ja otsustasin ka turupealt ja toidupoest läbi hüpata, et kui juhuslikult peaks tekkima soov hiljem kodus süüa teha.

Ostsin siis turupealt erinevaid juurvilju, mõttes mõlkumas miskisugune

riisi wokiroog või miskit, aga ega tegelikult päris kindlat söögivalmistamise plaani ei olnudki. Võtsin veel varuga sibulat, ingverit ja küüslaaku jms vidinaid ... noh, et lihtsalt oleks kodus olemas ja kõige lõpuks veel haarasin ka pihutäie calamnsisid (kohalikud laimilaadsed asjad, aga palju väiksemad kui need millega me eestis harjunud oleme). Kä

isin veel craftsi toidupoest läbi, ostsin woki jaoks kastme, suure pudeli toiduõli, võid ja kondetspiima. Aaa ja veel ei saa mainimata jätte, et viimase aja suur lemmik on mul värskeltpressitud calamansi mahl. Mahla tädi juba tunneb mu kaugelt ära ja t'a juba pakkus ise mulle 130 php asemel hinnaks 120php. Mango kilo sain ka 90php asemel 85-ga.Arvestades fakti, et see 0.7L calamansi mahla on käsitsi pressitud umbes 5-kilost calamnsidest, siis ei ole see 30EEK'i pudeli eest just palju makstud ilmselt. Calamansi mahlast on mu lemmik teha kuuma jooki selliselt, et pool klaasi mahla, pool klaasi kuuma vett ja veidi suhkrut. Huhh kui hea vitamiinipomm see on. Ei teine kasutusvaldkond on tavalist külmkappi jahtuma pandud joogivett maitsestada calamansi mahlaga.

Aga tagasi pealkirja teema juurde nüüd siis. Juba pealelõunat saatis Jastwan mulle sõnumi, et kutsus Ryani ja Azy meie poole õhtust sööma. Mingi hetk läks ta siis turule ja tuli tagasi, näpuvahel kolm kotikest - ühes merekarbid, ühes krevetid ja ühes kolm viilu sealiha. Ja oligi kõik. Mõtlesin siis, et ok, õhtul hakkab nalja saama.

Jõudiski siis õhtu kätte ja kokk asus kööki. Mina samal ajal olin arvutis. Esimese asjana palus Jastwan, et kas ma võiks teda aidata ja riisi ära keeta, ütlesin et pole probleemi. Läksin kööki ja siis küsis, et kui palju meil üldse riisi on, et vist pole piisavalt. Mina muidugi teadsin kohe, et jäkub ja rohkemgi veel. Edasine vestlus siis kujunes väikeste pausidega alljärgnevalt:

Jas: Kas meil lemongrassi on kapis?

Kristi: Jah peaks olema küll, päris paras punt kohe isegi.

Jas: Kui palju sa küüslaaku ostsid. Mul on seda üsna palju vaja.

Kristi: No peaks jätkuma, kaks suurt küüslaauku ostsin.

paus

Jas: Kas sa toiduõli ostsid? Kus see on?

Kristi: Jah ostsin, terve suure puudeli. Vaata see sealsamas kapi peal.

paus

Jas: Kas sul võid ka veel kapis on. Mul plaan krevette küüslaaugu-või kastmes teha?

Kristi: Jah on küll, vaata kapist, ma just ostsin uue paki võid täna.

paus ... askeldab köögis

Jas: Käin korra ära, mul on vaja alt poest midagi osta

Kristi: mida sul vaja on?

Jas: grillimiseks jaoks on sütt vaja ju!

Kristi: täitsa loogiline tõepoolest.

Aga mis seal salata - õhtusöök oli maitsev ja küllaldane. Valmisid merekarpide supp tomati, küüslaaugu ja lemongrassiga, krevetid küüslaaugu või kastmes ja porkchop.

Aga jah, viimasel ajal me just kuigi tihti turule koos ei satu, kuid varem, kui keskusest kaugemal elasime, siis käisime tihti enne koju suundumist koos turul õhtusöögiks süüa ostmas ja siis olid üsna sagedased vestlused:

Kristi: Mis sa õhtul süüa tahad?

Jas: Riisi

Kristi: einoh, loogiline jah, aga mis veel?

siis kui suutsime ära otsustada, et kas saab parasjagu olema kana, kala, või liha jm sellised põhikomponendid, siis jätkus vestlus

Kristi: Kas meil on miskeid lisandeid ka vaja siia juurde, et kas teeme suppi, või grillime või mis variandid veel?

... jõudsime kokkuleppele valmistamisviisi osas ...

Kristi: mis lisandeid sinna suppi juurde veel on vaja?

Jas: Ei ole miskit, meil on kõik vajalik olemas.

... jõudsime koju ... Jastwan askeldab köögi, mina mängin toas Ivelettega. Kuulen siis, et välisuks paugub, Varsti käib uuesti uks ja siis astub sisse Jastwan, calamansid näpuvahel, läheb 5 min mööda, käib jälle uks, minut hiljem tüüp tagasi, näpuvahel kilekotitoru toiduõliga, läheb veel mõni minut mööda, käib jälle uks, ostis soola ja varst ta jällegi tagasi midagi uut näpuvahel jne jne je ... kuni lõpuks on söök valmis.

Siin lihtsalt ongi elu selles osas nii mugav, et selliseid väikseid poekesi, kus siis põhimõtteliselt igasugu kraami alates riisist ja juurviljadest, lõpetates konservide ja kõige muuga müüakse, on igal sammul ja ongi täiesti normaalne iga söögikorra juurde käia väikese kilekotiga endale õli või muid vajalikke tarbeid ostmas ja ei olegi vaja pikalt planeerida ja oma elamist kõiksugu kraami täis tassida. Kui esimeses poes ei ole sulle ajalikku asja, siis ole kohe üsna mureta, kuna 10m raadiuse on kindlasti ka teine pood, kus juba tõenäoliselt seda asja ka leidub.

Kuigi jah ... mina vist selles osas ei muutu ikka. Tahan, et kodus oleks kõige vajaliku varu olemas, et ei peaks iga minut trepist alla nurgapealsesse poodi tõttama, vaid lihtsalt sirutad käe kapi poole ja ongi olemas.

Aga mis seal salata, õhtusöök oli maitsev

elamused Caticlani haiglast

Nagu ma juba Ivelette blogis põhjalikumalt kirjutasin, oli meil siin

eelmisel nädalal paari päevane Caticlani haigla küastus. Haiglaks on seda muidugi eesti mõistes palju nimetada, aga filipiini väikeküla kohta käib küll. Tegemist siis pisikese haiglaga, mis asub kohe Catcilai lennujaama taga, põhimõtteliselt on maandumisrada kuskil 300 m kaugusel haiglast. Nii et juba hommikul kella kuue ajal hakkas müraterror pihta. Meie saime endale üksikpalati. Igati ok ruum oli, konditstioneeri ja oma wc ja dušširuumiga. Nii et kurta polnud miskit. Personal oli ka alati igati abivalmis ja alati naeratav. Muidugi kohati ajas naerma asjaolu, et kui eestis arsti juures rohuvõtmisel lapse tähelepanu mänguasjadega üritatakse hajutada, siis siinses haiglas näiteks hõikas õde rõõmsalt, aga, et “where is the lizzard, where is the lizzard ..... oooo there he is ... look ... there's a lizzard” (tõlge vanaemale: kus on sisalik? Oooo ... seal ta ongi ... vaata sisalik on seal). Ja kusjuures jooksikski väike geko mööda palati lage ringi. Ühe ämbliku leidsin ka pesa punumas seal. Aga muidu tegelt ei saa haigla kohta midagi halba õelda, tuba ja wc-d koristati mitu korda päevas ja arstitädi isegi oskas inglise keelt väga hästi rääkida. Ja süüa anti ka kolm korda päevas.

Meie haiglasoleku teisel õhtul siis toimus emergency toas hoopis suurem action kui, et lihtne usside hävitamine. Nimelt oli haiglasse toodud meesterahvas, kes oli üritanud enesetappu sooritada. Oli üritanud läbi lõigata oma kaela, siis käeveene ja lõpuks noa kõhtu torganud ja ometigi oli ta vastu pidanud haiglasse toomise ja nüüd siis üritati teda seal elueest siin maailmas hoida. Kusjuures lõpptulemust ma ei teagi, et kas saadi eluvaim sisse või kuidas see saaga lõppes. Aga päris hull küll, kui isegi nii paanilised püüad ja ikka ei tule see enda elu lõpetamine mitte kuigi edukalt välja.

Laupäeval lubati meil siis koju minna ja löödi meie kolme päeva ravi arve kokku. Arve tuli 3320 peesot, ehk siis 60 euro kanti, see siis sisaldas nii ravimeid kui haiglapäeva tasu, kui arsti vastuvõttu. Ma isegi ei taha mõelda, et mida me boracay “kiirelt rikkaks” arstide juures maksma oleksime pidanud. Muidugi on meil olemas ka reisikindlustus, nii et nüüd ei midagi muud kui et aga pabereid täita.

Ja siis lõpetuseks pilt Caticlani haigla rattastoolidest. Neid oli seal oma 4-5 tükki ja kõik täpselt samasugused. Huhhh ... vahest ikka imestan nende inimeste leidlikkust siin.

Aaa ja siis veel selline jutt, et kuna mul oli kindlustuse jaoks ka sellist paberit nagu medical certificate vaja, siis pidime haiglasse veidi kauemaks jääma, et selle paberi valmimist oodata. Nimelt seda trükiti siis mitte arvutis aga vanakooli trükimasinal. Ma juba eelmisel aastal tegin sellest trükimasinast siin pilti, aga see aasta ikka endiselt vaatasin s

eda aparaati siin laua peal ja tuli meelde kuidas ikka väiksena sai vanaema Helgi pool Tiigi tänavas trükkimist harjutatud :) ... nostalgia missugune.