Esmaspäeval käisime siin kohalikus haiglas ennast mõõtmas ja kaalumas. Kuigi usaldusväärseks ma neid tulemusi siiski ei pea, kuid vähemalt on meil ikka olemas 4-kuuse pikkus ja kaal. Peaümbermõõdu unustasin kahjuks lasta neil mõõta. Kaalumine siis käis siin suure kaaluga, kõigepealt kaaluti mind ära ja siis võtsin lapse sülle ja kaalusime koos ja tulemuseks saadigi siis, et laps kaalub 6,9 kilo, et siis kuu ajaga juurde võtnud 910 grammi. Pikkust mõõtsid esimese hooga varba otsast ja tulemuseks 69 cm, et nagu oleks kuuga kasvanud 7,5 cm, ei tahtnud nende tulemusega väga nõusse jääda ja palusin ikka kanna järgi mõõta, uus tulemus 65 cm juba palju realistlikum. Kaaluiive kuu ajaga siis 3,5 cm. Täitsa tiptop tulemus võiks öelda.

Teisipäeval ja neljapäeval oli Ivelettel siinsed esimesed ujumistreeningud. Kuna ma ise ühe hotelli jõusaalis käima hakkasin ja seal ka bassein olemas on, siis otsustasingi Ivelettega ujumas käima hakata. Talle kohe hullult meeldib vesises keskkonnas askeldada. Esimene kord väga pikalt ei olnud ja endiselt veel ei julgenud temaga sukeldumist proovida. Teisel korral juba võtsin julguse kokku, kallasin kõigepealt vett üle näo ja siis tõmbasin kiirelt vee alla lapse. Sama kiirelt muidugi vee alt välja uuesti. Esimesel korral oli veest välja tulles sellise näoga, et tahaks nagu küsida, et mis nüüd täpselt juhtuski. Aga vett igatahes kurku ei tõmmanudki ja siis oli kohe julgem ühe korra veel proovida. Rohkem esimesel korral katsetama ei hakanud. Aga praegu juba hullult siputab jalgadega vees justkui nagu tahakski ujuda. Nii lahe, kui õnnelik ta seal vees alati ikka on. Eile üritas muidugi igal võimalus ka oma varvastega mängida kui teda selili ujutasin.

Sel nädalal käib meil usin roomamise harjutamine. Nii kui lapse kõhuli panen, nii hakkab jalgu kõhualla tõmmates ennast edasi lükkama. Esialgu jalad tugevamad kui käed, edasi liigub, aga enamasti jäävad siis käed üsna peagi kõhualla kinni ka. Kuidagi peame käsi tugevamaks treenima hakkama. Jalad paistavad küll päris tugevad olevat juba.

Sel nädalal on Boracayl ka rahvusvaheline lohesurfi võistlus. KTA ehk Kite Tour Asia neljas osavõistlus on siis hetkel Boracayl toimumas. Ivelette on ka kaks päeva usinalt rannas võistlusi vaatamas käinud. Eks ikka peab varakult kõigega ennast kurssi viima. Kõige noorem osavõtja sellel võistlusel oli üks üheteistkümne aastane poiss. Eks me siis paari aasta pärast teema uue rekordi kõige noorema osavõtja kohapealt ;)

Eile käis Ivelette esimesel sünnipäevapeol. Nimelt oli Ryani ja Jessika tütre Leila 2-aasta sünnipäev. Ikka päris uskumatu, kuidas siin laste sünnipäevi peetakse. Ma isegi ei kujuta ette, mis see kogu peo eelarve olla võiks. Sööki on terve armee jaoks, isegi vardasse löödud siga toodi lauale, lisaks siis keset pidu toimub niiöelda kingituste püüdmine. See tähendab siis, et suure raami külge on palju kingitusi riputatud, kõigepealt ripub see kuskil kõrgel ja siis mingi hetk kogutakse kõik lapsed kokku ja siis saavad kõik külalised sealt raami küljest mingi kingituse haarata. Lõpuks siis kojuminekul saab iga külaline veel mingi pisikese nännikoti endale kaasa. Sellel peol oli seal kotis siis suur valik erinevaid maiustusi. Et siis siinsed sünnipäevad ei ole ainult sünnipäevalapse jaoks, aga kõigi külaliste jaoks. Iseenesest aga oli väga tore õhtupoolik ja pidu toimus väga ilusa kohapeal Bamboo resort’i ees White beachil Station 3-s. Üldiselt siin muidugi ongi paljudel põhimõtte, et kui kuhugi sünnipäevale kutsutud on, siis ei söö terve päeva, et siis sünnipäeval ennast kõvasti täis pugida. Peaks vist oma elu ja reisiplaanid edaspidi sättima nii, et 19. oktoober alati eestis oleme :D .... ikka saab õiget asja: kartulisalatit ja vinkupirukaid nautida. 15, märts mul endal sünnipäev tulemas, peaks vist facebookist oma sünnikuupäeva maha võtma igaksjuhuks :D, muidu ei jaksa siin poolt saart ära toita. Ei tegelt nii hull ikka ka ei ole, kui ikka ei tee suurt pidu, ega siis ka viltu ei vaadata, ikka igaühe enda asi, et kuidas ja mis.

Mis siis veel põnevat viimastel päevadel juhtunud on. Eilsest alates siis on Ivelette ka iseseisvate keerajate klubis. Muidu varem keeras aind mänguasjaga meelitades, siis eile juba keeras ennast ka täitsa üksi voodis olles ümber seljalt kõhule. Esialgu veel üle vasaku õla see keeramine kuidagi kergem kui üle parema, aga eks me veel harjutame veidi. Aaa ... ja see pilt siis pärineb eile õhtust. Nimelt sattus Ivelette rullumise hoogu ja keeras ennast kõigepealt seljalt kõhule, siis uuesti sellili ja siis tuli takistus ette tema rullumisele ja seda pilku võiks siis tõlkida selliselt: „Kle mees, mis passid siin, kas sa ei näe, et mul on harjutus pooleli, tule parem heaga eest ära“

Sel nädalal käis siis Jastwan Manilas eesti viisat taotlemas ja tagasitulles tõi ka Ivelettele kingitusi. Piiga oli päris õnnelik oma uue tiigri üle, asus aga kohe uurima ja katsuma teist. Aga eelkõige kõige õnnelikum ja uhkem oli issi ise enda ostetud kingituse üle. Säras nagu pühademuna kui koju jõudis.

Eilne päikeseloojang möödus Bombom'is mõnusate trummirütmide saatel. Oli eestlaste Aire ja Tiidu ja Rode viimane päev saarel.

Üldiselt aga lõppes eilne päev meil suhteliselt hilja. Saarele oli saabumas üks kuuene eestlaste punt ja pidin nad ära ootama, et nad siis hotelli kohale juhatada. Kuna nad suht hilja saabusid (nii umbes poole kümne ajal õhtul), siis lootsin, et õnnestub Ivelette enne tuttu panna ja siis oleks slovakk Rado tema und valvama tulnud. Kuid nagu ikka, kui mingeid plaane sättida üritad, siis need enamasti ei õnnestu. Nii ka see kord. Piiga igatahes tuttu ei jäänud. Ega siis midagi, laps kaenlasse ja minekut. Kuskil 5 minutit sain Craftsi juures oodata, kui nad juba saabusidki. Sealt oli hotellini umbes 1 min jalutamist. Hotellis läks kõigepealt aega jagamisega, et kes kellega ja kus magab. Aga lõpuks ka kõik jagatud sai ja kui teised oma kotte tubadesse viima läksid, ajasin mina fuajees Ivelettega juttu ja kuulsin esimest korda, kuidas ta tõesti pikalt ja häälega naeris. Nii äge oli. Muida ta ainult hääletult naeratanud, aga viimased paar päeva juba ka hääl juurde lisandunud, aga mina veel nii pikalt ei olnudki seda kuulnud. Oehhhh ... nii äge oli ikka. Edasi siis juhatasin uued saabujad white beachile, näitasin kätte hea kohaliku söögikoha Smoke’i ja näitasin kätte suuna, et kus peamised peopaigad asuvad, sain kätte kotitäie musta leiba ja suundusin kodupoole. Kõige selle jooksul, suutis Ivelette minu süles nii sügavalt uinuda, et ei ärganud isegi enam kojujõudes ja tudus jälle hommikul kella 4-ni, sõi veidi ja edasi 6.30-ni. 7-st olime üleval ja liikusime white beachile hommikuvõimlemist tegema. Tagasitulles ostsin teepealt kohvikust endale kaasa maitsva cappuchino, kojujõudes panin lapse magama ja asusin hommikuvõileibu valmistama: must leib, või, kanafilee, juust ja värske kurk ..... hmmm ... ja magustoiduks siis jogurt... tõeliselt meeldiv hommik ja hommikusöök. Muidu olen siin riisile vahelduseks cornflakese piimaga ja kaerahelbeputru puuviljadega söönud, aga selline tõeline eestipärane võileib on ikka üle kõige .... nämmmaaaa. Nüüd aga tibu ärkas ja lähme randa.

Eilne päev oli üsna raske. Eelmine õhtu olime peolt saabunud alles kell 3 koju ja juba 6:30 oli üks neiu ärkvel ja jutustas nii, et vähe polnud. Kaks tundi oli ärkvel ja siis põhimõtteliselt magas pea neli tundi jutti kuni keskpäev käes oli, ise ma muidugi siis enam magama ei jäänud. Laps magas nii pikalt, et mõtlesin juba, et me ei jõuagi migratsiooniametisse oma viisasid taotlema. Lõpuks siis neiu ärkas, rõõmus ja roosa jällegi ja nii me endid valmis sättisimegi. Veidi oli küll hirm, et saan trahvi, et kaks päeva hiljaks jäin oma viisavaldusega, aga õnneks ei tehtud teist nägugi. Rahvast oli päris palju ja aega kulus seal üsna omajagu. Ivelette näiteks jõudis isegi ühe uinaku seal maha pidada. Und jätkus isegi nii kauaks kuni me lõpuks viisad kätte olime saanud ja sööma läksime. Süsteem siis siin selline, et viisavabalt saab filipiinidel viibida 21 päeva. Mina nüüd sain endale lisaks juurde 38 päeva pikendust. Tavaliselt väljastataksegi esimese asjana viisa 59-ks päevaks. Pikemalt ei antagi. Ilmselt ongi see nii sellepärast, et siis ikka rohkem raha kasseerida pikemaajaliste peatujate pealt. Kusjuures seal oli seinapeal suur silt, et kui sa pakud tööd 10-le kohalikule inimesele (st siis filipiinlasele), siis on viisa sinu jaoks tasuta. Hmmm ... peaks vist mingi vaese piirkonna, kus palgad ülimadalad, otsima ja miski kavala ettevõtmise sinna püsti panema. Päris tüütu see ika kahe kuu tagant viisa pikendamine.

Tänasest alates oleme Ivelettega kolm päeva üksi kodus. Jastwan startis täna hommikul kl 6 Kalibo suunas ja sealt edasi siis Manilasse Schengeni viisa taotlust sisse viima. Tagasi tuleb alles neljapäev õhtupoole. Hommikupooliku veetsime siis surfirannas ja käisime kõigi lemmik söögikohas Happy Home’is. Vaatasin, et uue asjana oli neil menüüsse ilmunud Buko juice ehk siis kookose mahl hinnaga 10 krooni. Eeldasin, et selle hinna eest saad klaasikese mahla. Aga oh ei, terve coconut löödi mulle laua peale ja kõrs sees. Ütleme nii, et jagasin seda päris mitmetega ja kui ma rannast lahkusin, oli seda veidi veel alles ka. Igavesti hea oli küll, võibolla vaid oleks võinud ka mõned jäätükid sinna sisse puistada, oleks veelgi mõnusam olnud. Tänased lapsehoidjad olid siis Ryan ja Clyde. Clyde siis see, kes last süles hoiab ja Ryan see, kes meelelahutusprogrammi endaq peale võtnud on. :)



Aaa ... ja meelde tuli ka veel selline seik, et täna hommikul liitus Ivelette varvaste lutsutajate klubiga ... õnnestus oma suur varvas suhu veitada. Paistis, et maitseb päris hästi.

Sõbrapäev

Kolme aasta jooksul, mil ma siin saarel olen käinud, ei olnud ma kuni eilseni veelkordagi Puka beachi külastanud. See on siis saare kõige kaugemas otsas asuv rand. Eriliseks teeb selle just asjaolu, et erinevalt White beachi ülerahvastatusest on Puka beach hästi rahulik ja inimtühi koht. Lõpuks siis võtsin teema päevakorda ja nii me siis kaheksakesi: mina, Jastwan ja Ivelette, üks eesti paar Aire ja Tiit koos oma 9-kuuse pojaga ja siis minu slovakkidest sõbrad, vennad Rado ja Lubo lõpuks ka Puka beachi poole suundusime. Sinna minnes pakkisime ennast kõik -kesi ühte tricyclisse ära (kes teab, millisest sõiduvahendist jutt käib mõistab meie pingutuse suurust). Väga hull ei olnudki ja tee möödus suht kiirelt. Ivelettel muidugi õnnestus sügavalt magama jääda teepeal.

Kohalejõudes pean tunnistama, et see koht täitis kõiki minu ootusi. Tõeliselt ilus ja rahulik paik. Jalutasime päris pikalt mööda randa, enne kui endale pesapaiga punusime ja piknikuga pihta hakkasime. Kuna Aire ja Tiidu pojal Rodel oli 9-kuu sünnipäev, siis oli Aire väga maitsva koogi kaasa toonud. Hmmmm ... loomulikult sõin mina ikka kohe kaks tükki ära. Igavesti mõnus oli seal lihtsalt rahulikult chillida ja mööda randa jalutada ja pilte teha. Pikka juttu ei hakkagi kirjutama, eks siinsed pildid räägivad enda eest ise.

Õhtul siis tuli Jastwani Caticlanis elav õde koos oma tütrega meie poole ja lõpuks saime ka esimest korda koos kahekesi välja minna kauemaks kui kella kümneni õhtul. Kella üheksa ajal jäi pisike printsess tuttu ja nii me siis Bombom baari poole suundusimegi. Päris mõnus oli vahelduseks jälle Bombom'is õhtul pikemalt istuda ja mõnusat regge muusikat kuulata. Jube nostalgia tuli peale ja õhtuotsa mõtlesin, et oi kui hea kui Kadri ja Katrina ka siin oleksid. Loomulikult oleks kõigi sõprade üle erakordselt hea meel olnud, aga kuna just Kadri ja Katrinaga koos Bombom'ist palju vahvaid mälestusi, siis meenusid nemad kohe kuidagi eriti eriliselt. Õhtujooksul sai veel päris mitmeid kohti külastatud, kuid eks lapsevanema elu on ka oma töö teinud. Suuremat peohoogu sisse ei tulnudki. Lõpuks siis 2:30-ne ajal hakkas pisikest printsessi näljahäda vaevama ja nii me kodupoole suundusimegi. Isegi päris üllatavalt kaua saime väljas olla. Hommikul muidugi kui neiu kl 6:30 ärkama hakkas, ei olnud me just kõige reipamad lapsevanemad. Üritasin teda ikka veel edasi magama meelitada, aga eriti ei õnnestunud :D ... muudkui aga naeratas oma suurt naeratust ja rääkis juttu. :) ... ja siis ma muidugi ei saanud jätta nii, ja siis kiusasime Ivelettega teda seni kuni ta üles ärkas ja meile süüa tooma läks :D

Eile päeval oli üks naljaks lugu ka. Jastwani ülemus ja saare parim lohesurfar Ken (selline tugevates musklites tõmmu mees) tahab alati hullult Ivelettega mängida ja jutustada. Eile siis hoidis Ivelettet süles selliselt, et Ivelette istus tema põlve peal, seljaga Keni poole. Ken siis tegi ta selja peal liigutust nagu keeraks ta mänguasja üles, keeras, keeras, keeras, siis lõpetas ära ja ütles GO ja siis hakkas kohe Ivelette energiliselt oma käte ja jalgadega vehkima, nagu üritaks joosta kuhugi. Ja nii 4 korda järjest, see oli lihtsalt nii naljaks. Ma nüüd ei tea kas mu jutt päris täpselt seda situatsiooni edasi annab, aga üritan mõni päev selle videosse ka saada, siis näete ka ise.

Nüüdseks oleme Ivelettega Boracayl olnud juba 3 nädalat. Aeg on küll äärmiselt kiirelt läinud, pidevalt igasugust sebimist ja asjatamist ja organiseerimist. Üheltpoolt on selline tunne, et justkui oleks ennast siin sisse seadnud, kuid teiseltpoolt jälle veel mitmed asjad, mis organiseerimist vajavad ja muudkui ootan homset päeva, et nüüd on kõik korras, aga siiani seda homset veel saabunud ei ole. Aga nüüd siis asjalikuma jutu juurde.

Ivelette kohanes siinse elu ja ajaga üsna kiirelt. Teisel ööl läks tuttu umbes südaööl, kolmandal kl 23 ja edasi juba enamasti kella üheksa ajal õhtul. Et siis sain isegi eestis valitsevast rütmist vähe parema variandi. Hommikuti magab ta enamasti kuskil 7-ni. Öö esimene uni on tavalislt 4-5 tundi ja siis juba sööb väiksemate vahedega, pigem tundub see janukustutamise kui söömisena enamasti muidugi. Sellepärast pole eriti ka piiranud tema soove. Ikka peaasi, et vedelikupuudust ei tuleks. Täna öösel muidugi tegi eriti vahva üllatuse, magas õhtul kella üheksast hommikul 4:45-ni, et siis peaaegu 8 tundi jutti. Esimesel nädalal külastasid meid higitäpikesed, kuid need õnneks ka praeguseks suht kadunud. On ilmselt siinse kliima omaks võtnud ilusti. Hetkel meil teemaks hoopiski sääsehammustused. Meil siin oli kraanikausi toru umbes ja siis esmaspäeval käisid töömehed parandamas ja peale seda oli tuba vastikut kärsahaisu täis täiesti. Jätsime siis tunnikeseks ukse lahti, et õhk normaalseks läheks ja muidugi tulemus oli hommikul näha, lapsel terve hunnik igasuguseid hammustusi üle keha. Õnneks paistab, et need teda väga hullult vaevanud ei ole igatahes. Endiselt pidevalt rahulik ja õnnelik laps. Aga nüüd siis on meil ka olemas ka sääsevõrk, mida tema pesa kohale hea panna on.

Üleüldiselt kuuleme me siin meeletustes kogustes komplimente iga päev, et kui tore ja armas ja äge laps ikka on. Kui juba eestis ta mul naeratas üsna palju, siis siin põhimõtteliselt ainult naeratabki hommikust õhtuni. Võõrastanud ei ole ta siiani küll kedagi. Nii kui keegi talle otsa vaatab, nii ta ka kohe ühe rõõmsa naeratuse teele saadab. Kui nälg või uni on, siis muidugi juba ikka valib seltskonda juba vaikselt. Issiga nad saavad juba üsna hästi läbi omavahel. Kui päris alguses ikka oli õhtuti neil vahest tüli majas, siis nüüd on küll nii, et kui ta ööunest ehmatusega ärkab, siis on ikka uuesti magama jäänud ka. Üldiselt ma muidugi neid väga pikaks omapäi pole jätnud veel ka, lhtsalt paar õhtut olen tund, paar eemal olnud.. Viimane nädal aega on Ivelettest ikka eriti suur energiapomm saanud. Nii kui ta pikali asendist üles tõsta, nii tal käed ja jalad käivad selliselt nagu üritaks joosta kuhugi poole. Koguaeg oleks nagu kuhugi minna vaja. Juba on päris hirm selle aja ees, kui ta jalad alla võtab. Siis vist on üsna võimatu teda kuskil paigal hoida. Sel nädalal nüüd on hakanud ka oma jalgu ja varvaid avastama, juba saab ka varvastest kinni võetud. Üleärgmisel nädalal üritame ka kohalikku arsti külastada, et siis saaks ikka ka 4-kuuse mõõdud ja kaalud kätte. Siis endal ka hing rahul, kui on teada, et kas ja kuidas juurde võtab ja siis hinnata, et kas peaks talle ka lisaks juba kartulibüreed juurde andma või mitte.

Mõned hommikud oleme siin kella seitsme ajal ja isegi ükskord pool seitse kõik kolmekesi kodust välja ajanud ja white beachile jalutanud. Kõigepealt siis suundub Jastwan jooksuringile ja mina asun Ivelettega võimlema rannas ja siis kui Jastwan tagasi oma tiirult, siis mina ujuma. Siiani veel pole talle pudeliga piima kaasa võtnud, aga järgmine kord vist juba peaks seda tegema, siis saaks veidi pikemalt ujuda. Praegu olen nii 15 minuti kaupa käinud. Kuna võimlemine päris väsitab teda ja üldiselt enne seda ka just kuigi põhjalikku söömist pole toimunud, siis enamasti üsna varsti peale võimlemist hakkab rahutumaks muutuma ja süüa nõudma. Päevasel ajal oleme me enamasti suurema osa ajast õues, kas siis white beachil mingeid asju ajamas, või siis surfirannas. Põhiliselt siiski surfirannas, kuna seal ikka õhk liigub ja kliima on oluliselt mõistlikum. Kui õues uni lühikeseks kipub jääma, siis ikka vahest toon ta päeval ka koju magama, ei ole lärmi, pole tuult ja pole liiga palav. Kodu on meil siis umbes 50m Jastwani töökohast, ehk siis peaaegu et otse rannas, nii et suht mugav manööverda ranna ja kodu vahet, ei pea pikalt asju ja käike ette planeerima. Õhtuti päikeseloojangu ajal käime me tihti BomBom’i baaris, seal ajal siis seal alati suurem lastekari koos ja loomulikult siis lapsevanemad ise ka kõik. Meie tibu on muidugi alti eriti populaarne seal, ninnunännutajaid jagub ja enamasti on süleshoidmisel järjekord taga lausa. Öörahu saabub siis kuskil keskmiselt kl üheksa õhtul. Tihtipeale muidugi magab issi juba enne Ivelettet. Mäletan isegi veel väga hästi eelmise aasta kogemusest, et kuidas see päev läbi vees rassimist ikka õhtuks päris läbi võtab. See eest peame vahest hommikuti issit noomima, kuna tal tuleb kl 6 hommikul tuju nõusid pesema hakata, või miskit muud ringi asjatada.

Olekski vist esimese hooga kõik, edaspidi luban, et katsun veidi sagedamini meie siinsetest tegemistest ikka märku anda.