See on Boracay saare elanike üks elufilosoofiatest. Ja nii nad suuremas jaos kõik elavadki siin – kui pole parasjagu raha, siis on sellest ka täiesti suva, küll kuskilt ikka söögi suhu saab ja rummiga kurku kastetud. Kui aga saarelt söök otsa peaks saama, siis on küll halvasti. Eks ta tõsi ole, et tühja kõhtu ei salli meist ju keegi. Vahelduseks on päris vahva vaadata inimesi, kellel meie mõistes on elus jube vähe asju, kuid kes sellest hoolimata ärkavad igal hommikul õnnelikuna, nägu naerul ja vaatavad, et kuidas aga päeva lõbusalt möödasaata saaks. Mingilmääral peab tõdema ka siinses ühiskonnas asjaolu, et mida kallimaks kohalik hinnatase muutub, seda enam muutub ka inimeste ellusuhtumine. Kui rääkida praeguste noorte inimestega, siis kõigil on enamvähem viis õde ja kuus venda – üle kümneliikmelised perekonnad on igati normaalne nähtus. Samas kui nad ise ei kiirusta perekonna loomisega niiväga, tuues põhjenduseks, et kui on raske iseendagi eest hoolitsed, mida oleks siis veel oma lapsele pakkuda. Kohalikke elamisi on siin seinast seina – üksikud hütid kusagil eraldatuses, pikad tänavad uhkemate ja vähem uhkemate hüttidega – kuked, kanad jm koduloomad ümber maja ringiuitamas, ja noorte inimeste seas eriti populaarne on see, et nad elavad karjakesi ühe või teise baari teisel korrusel. On pubisid, kuhu sisenedes tekib juba tunne, et oled teise inimese elutoas. Samas ei ole ka midagi imestada, kuna kõik inimesed seal baaris on, on lihtsalt nii sõbralikud ja toredad, et sul tegelikult tekibki tunne, et sa ei ole mitte baaris, aga hoopis sõpradel külas. Kohalikus surfiklubis, kus me igapäevaselt pesitseme, olen juba kaks korda tasuta väga korraliku lõunasöögi saanud. Samal ajal, kui nad iseendale süüa on teinud, pakuvad ka mulle, et ega ma juhuslikult proovida ei taha ja siis kuhjavad mulle suure portsu taldrikule. Ja ma arvan, et nad teadsid väga hästi, et kui nad nüüd just seda pakkunud poleks, oleksin varsti ise terve prae tellinud, sest et aeg oli nagunii nii kaugele jõudnud, et kõht hakkas tühjaks minema, Ühesõnaga nemad loobusid vabatahtlikult oma käibest ja mina nautisin meeldivat seltskonda ja maitsvat sööki ja tundsin ennast vägagi koduselt. Ja ei, tegemist ei olnud meesterahvastega, kes mind söögiga kostitasid, vaid need olid hoopis Annah (surfiklubi omaniku naine) ja surfiklubi teine kokkajatest Betsy. Kuigi kohalikud on alati rõõmsad ja alati valmis laulma ja lulli lööma, ei tähenda see seda, et nad laisad oleks. Tegemist on tõsiselt usina töörahvaga, kes lihtsalt suudavad ka oma tööd teha naeratus näol ja meel rõõmus.
Seda, et keegi alguses ei tea, et kus Eesti asub, seda ma ei imestagi ja ei oska isegi pahaks panna. Ma ka ei tea mingeid imepisikesi riike maailma teises otsas. Aga siis kui ehtsa indiaanlase välimusega kodanik, kes näeb välja selline ehtne looduslaps, keda argielu mured üldse kõigutama ei peaks, teab rääkida, et Eesti on üks kolmest Balti riigist ja nõukogude võimust eestis, siis vot see paneb ikka imestama küll.
Igale filipiinole on juba sündides kaasaantud lauluhääl ja pillimängimiskoskus. See on lausa müstika, kuidas need vennad siin trumme mängivad – lihtsalt vaata ja imesta. Päris tihti tuleb ette, et istud kuhugi pubisse maha ja peagi kuuled kolme kuni kaheksaliikmelist gruppi trumme põristamas. Kogu selle asja teeb eriti vahvaks just see, et nad teevad kõike oma lõbuks ja tunnevad sellest tohutut rõõmu. Kõik eelnev jutt muidugi lehtib selle kohta, kui käia kohalikele kuuluvates pubides. Sellist suhtumist aga nii lihtsalt välismaalastele kuuluvates kohtades ei leia. Seda kindlasti on, aga oluliselt vähemalt määral.
Võrreldes Eesti kinnisvara hindadega, on maa siin odav ja tõenäoliselt ehitamine ka.Ainuke probleem on selles, et ühel välismaalasel on väga raske endale siin krunti osta, kuna ükski kohalik ei taha oma maad võõrale võimule ära anda. Seega oleks suhteliselt hädavajalik omada kohalikku koostööpartenrit, kelle kaudu asju ajada. Näiteks see koht, kus me siin elame, kuulub ühele sakslasele, kes siin juba viis aastat äri ajab, kuid maad, mille peale tema hotell rajatud on, ei ole ta endale osta saanud, vaid rendib seda kohaliku maaomaniku käest.
Üldiselt on aga elu siin saarel kulgenud ühtses rütmist – äratus, hommikusöök, surf või rannavolle vaheldumisi lebotamisega, pesu, õhtusöök ja väike rummkoolaga BomBom või Red Pirates baarides, vahest ka mõlemis järgemööda. Ja mis põhiline, päev läbi on nalja nabani. Kohalikele on õnneks päris hea huumorisoon kaasaantud. Ei oska öelda muud, kui et igavesti kahju on, et see reis peagi läbisaama hakkab.
Sunday, January 6, 2008
Saturday, January 5, 2008
Seco saare seiklused 3-4. jaanuaril 2008
Kui olime juba paar päeva Boracayl olnud, rääkis Bong meile sellest, et korraldab kahe kuni kolmepäevaseid kitesafareid ühele pisikesele saarele, aga eeltingimuseks on, et peaks 10-13 inimeseline grupp olema. Nii me siis jäimegi elevusega ootama ülejäänud eestlaste saabumist, et neile siis sellest suurepärasest ideest rääkida ja loota, et kõik saarereisiga nõusse jäävad. Alguses tekitas probleeme veidi asjalolu, et mehed ei tahtnud naisi nii pikaks ajaks üksi Boracayle jätta ja ka see oli ilmselgelt välistatud, et naised kaasa tuleks, kuna oli ette teada, et saarel igasugune tsivilisatsioon puudub, st et pole elektrit, pole tualetti, pole pesemisvõimalusi – on vaid tuul, ookean, liivarand, kohalikud kalamehed, ööbimine telkides ja lageda taeva all ja muud ei midagi. Niisiis, pärast pikki läbirääkimisi erinevate osapooltega jõuti kokkuleppele, et läheme saarele 3-ndal jaanuaril ja kaheks päevaks.
3-nda jaanuari varahommikul kogunesid Bulabogi rannas 11 vaprat: Kristi, Kadri, Katrina, Ain, Arne, Loit, väike Tom, Ahti, Sergei, Kaska ja Mihkel, et asuda teele Sico saarele. Lisaks meile kuulusid seltskonda veel Bong, Ryan ja Raysun. Kolm kangelast, kelleta poleks reis olnud mitte pooltki sellest, mis ta oli. Bongist olen juba korduvalt kirjutanud. Tema on siis mees, tänu kellele eksisteerib http://www.pinaskiteboarding.com/ ja kes ise ka organiseerib neid kitesafareid sinna Seco saarele. Ryan on Bongile kui noorem vend, kellel tuleb vahest silma peal hoida ja meeldetuletada, et elu ei seisne alati ainult rummi joomises ja pidutsemises. Ryan töötab nüüd siis Bongi juures kitesurfi instuktorina ja mingilmääral ka meelelahutajana. Kutt on ikka üliandekas ja musikaalne. Vahet ei ole kas on tegemist kitarri või trummiga, kui pilli kätte saab siis mängib nii, et lausa lust on kuulata. Laulumees on ta ka kõva. Raysun oli meil saarel kaasas eelkõige selleks, et köögitoimkonna eest vastutada. Trumme meeldib talle ka mängida, laulmas pole eriti tihti kuulnud teda, aga selle eest killumeister on ta kõva ja peab tunnistama, et eesti keel tuleb tal ka hiiglama hästi välja. Raysuni „ma armastan rummi” lause kõla kaigub siiani kõrvus. See tuli tal lihtsalt nii armasalt välja.
Õhtul enne saarele minekut, olin ma viimane, kes koju jõudis ja siis küsisin tüdrukutelt, et mis kellaks nad äratuse panid. Olles saanud vastuse, et poole kuueks, olin rahul ja läksin magama. Täpselt kolm tundi hiljem, ehk siis 6:08 ärkasin koputuse peale ja nägin kaardinavahelt Aini nägu, kes teatas, et kell on 6:08 ja oleks nüüd aeg saarele liikuma hakata. Ehmatasime kõik ennast üles ja siis hakkas päris kiire, kuna surfikama oli küll pakitud, aga kõik muu oli pakkimata. Kiire hambapesu, paar hilpu kotti ja 10 minuti pärast istusimegi juba bussis ja saime veel meestelt komplimendi, et arvestades, et me sissemagasime, näeme me ikka varahommiku kohta väga head välja. Võtsime komplimendi rõõmuga vastu ja õnneks olime sattunud ühte bussi Ryani ja Raysuniga, kes kohe kiirelt ka esimesed laulurütmid üles võtsid. Teadsime, et ees ootab vähemalt 4-5 tundi seiklemist enne kui Seco saarele jõuame. Esimene bussisõit oli 20 minutit. Siis istusime laeva peale, et sõita Caticalni (sama koht, kuhu lennuk maanudus, kui siia saarele tulime). Laevasõit oli kuskil 15 minutit. Taaskord kulges reis laulu, kitarri- ja trummimängu saatel. Avati esimesed õlled.
Caticlanis tekkis väike viivitus, kuni Bong meile Jeepney't sebis. Sedapuhku sisustas Ryan meie aega taaskord kitarrimänguga. Lõpuks saabus ka transpordivahend. Ees ootas tunnike bussisõitu. Ütleme nii, et ruumi just ülearu ei olnud. Istusime seal sõbralikult külg külje kõrval, jalutsis kastid söögi ja joogivarudega.
Ja lõpuks jõudiski kätte hommikusöögi aeg. Hommikusöök oli kuskil läbi ja lõhki kohalikus söögikohas. Ütleme nii, et terves selles asulas ei paistnud eriti turiste liikuvat. Söök sedapuhku oli äärmiselt maitsev ja eriti hästi kulus hommikukohv ära. Teades, et ees ootab vähemalt kaks tundi paadisõitu, siis nõudsime, et jubedalt tahaks tualetti pääseda enne seda. Niisiis pidi Bong veidi sebima ja peagi jalutasime tüdrukud kolmekesi miskitest kahtlastest laoruumidest läbi, veel läbi mingi köögi, kus jube häid söögilõhnasid tuli ja lõpuks jõudsime veel mingisse ruumi, kus kaks kutti vilunud liigutustega saiakesi vormisid teha. Lõpuks paistiski uks kus turvamehele teadaolevalt pidavat WC asuma. Uks oli suletud. Koputas teine siis uksele ja peagi avas ukse üks noormees, kes ilmselt vist suht alasti oli seal. Kästi teisel siis aga käterätt ümber toppida ja lasta lollid turistid vetsu. Ei lasta isegi rahulikult pesta inimestel hommikuti :).
Järgmiseks siis paadile. Ütleme nii, et meeste näod venisid päris pikaks esimene hetk kui nad meie paati nägid. Kuna oli teada, et tegemist on väga tugeva tuulega, siis leppisime juba enne paadile minekut teadmisega, et me kõik üsna märjaks saame. Treppi, mis viis paati, ristiti juba enne paadile minema asumist mitte trepiks, aga tsirkuse areeniks. Seda ilmselt ei anna kirjeldada, seda lihtsalt peab ise nägema.
Paadisõit ise kujunes päris vahvaks. Laine oli mõnusalt suur, paadi juhtimissüsteemid veel eriti müstilised, kuid sellest hoolimata jõudsime väga edumeelselt pärast 2-tunnist loksumist meie paradiisisaarele. Võib öelda, et meeskond oli tasemel, kuigi jah .... kõiki neid süsteeme seal vaadates, et kuidas tüürimees ja gaasi reguleerja täiesti oma asja mõlemid enamiku ajast ajasid, siis mingi hetk väga usaldusväärne kogu see asi ei tundunud. Lisaks veel, et puudus igasugune navigatsioonisüsteem ja kui meie meelest mitte üheski ilmakaares mitte ühtegi orientiiri ei paistnud, siis tekkis tõsine kahtlus ka selle osas, et see saar üldse üles leitaks. Aga leiti. Kuigi see veel ei tähendanud, et meie seiklused lõppenud on. Nimelt oli parasjagu tegemist mõõnaga ja see tähendas, et suur paat ei saanud päris kaldale sõita. Paat pidi jääma nii umbes 600 meetrit kaldast eemale. Meie liikusime siis 3-4 inimese kaupa pisikese paadiga saarele. Kui suure paadi peale veel õnnestus, et mõni koht kuivaks jäi, siis selle pisikese paadiga küll seda ohtugi ei olnud. Lõpuks said aga kõik inimesed ja kõik kotid saarele veetud ja võis alata lohede täispumpamine.
Tegemist on siis pisikese saarega, mille ühest otsas teise on ühtepidi 300 meetrit ja teistpidi 100 meetrit. Saarel puudub telefoniühendus, puudub elekter, puuduvad majad jm ehitised, puudub tualett. Saarel pesitsevad mõned kalamehed, leidub ilusaid 
merekarpe, on ilus liivarand igas ilmakaares, meie sealoleku ajal paistis alati päike, tuult puhus esimesel päeval kohati isegi liialt palju, seda vähemalt minu 8-ruuduse lohe jaoks. Laenasingi seda siis alguses lahkelt Bongile, kuna ise ei riskinud pimesi tundmatusse söösta, eriti arvestades asjaolu, et sõitsime saare sellel kaldal, kus oli tegemist offshore tuulega. Igaksjuhuks kasutasin ise Kadri 7 ruudust Besti lohe, mis mulle viimasest hooajast päris tuttav on. Sõita oli mõnus ja lennata veel mõnusam. Õhulennud olid sel päeval kõigil sellised kosmosesse ulatuvad. Ei pidanud eriti kuigi palju muud vaeva nägema, kui et poomi korraks peale tõmbama ja juba lendasidki nii et vähe polnud. Ain ja Tom sõitsid kuni päikeseloojanguni ja said hulgaliselt ilusaid pilte.
Õhtusöögiks oli kohalike kalameeste poolt püütud hiigelsuur kala, mida siis seal kohapeal grilliti. Õhtusöök oli äärmiselt maitsev, kohalik rumm veel maitsvam ja lisaks kohalikele laulumeestele, võttis noodi üles ka Loit.
Õhtujooksul sai päris mitu uut laulu leiutatud ja nalja ja naeru jagus päris kauaks. Ööbimiseks oli siis paar üksikut telki naistele ja lastele ja korraldajatele. Ülejäänud magasid nagu silgud reas varikatuse all. Küljealuseks olid madratsid.
Hommikul vara oli Ain esimene, kes kohe kiirelt m
erele tormas. Teised ärkasid ja sirgusid vähe rahulikumalt. Teisel päeval oli tuul natukene järele andnud ja sõidutingimused mõnevõrra mugavamad. Sain nüüd siis juba enda 8-ruuduse Switchblade’iga sõita. Täna tehti hulgaliselt ilusaid pilte kaldapealt. Kuna saar on nii väike ja saare ümbruses 500m laiuselt põlvini vesi, siis sõideti põhiliselt offshore tingimustes, mis olid ideaalsed ilusate piltide tegemiseks.
Kuskil kella kahest hakkasime asju pakkima ja kodupoole tagasi seiklema.
Paadisõit tagasi kulges risti vastu lainet ja kõik katuselviibijad olid konkreetselt läbimärjad ja kui päike loojuma hakkas, siis ka läbikülmunud. Kui
me lõpuks Panay saarele jõudsime, siis vahetasid kõik kiirelt oma märjad riided kuivade riiete vastu ja Bong tõestas oma järjekordset suurepärast organiseerimisvõimet, kuna Jeepney sõiduks oli meid ootamas kaks rummipudelit ja pepsi. Pidu bussis oli vali ja laulud ei vaikinud mitte hetkekski. Loomulikult said mõlemad rummid otsa täpselt selleks ajaks kui viimasesse sadamasse jõudsime, et siis veel viimane paadisõit ja siis tricycle’itega koju. Afterparty sai alguse surfiklubist ja mõningatel meestel kulges veel Red Pirates baari ja veel kes teab kuhu edasi.
Igavesti vahva seiklus oli ja võib öelda,et väga sügavad emotsioonid kõikidelt osalejatelt. Videosid Seco saare seiklustest:
I osa: http://www.youtube.com/watch?v=IU190pSo-5o
II osa: http://www.youtube.com/watch?v=KACmAAxY22A&feature=related
3-nda jaanuari varahommikul kogunesid Bulabogi rannas 11 vaprat: Kristi, Kadri, Katrina, Ain, Arne, Loit, väike Tom, Ahti, Sergei, Kaska ja Mihkel, et asuda teele Sico saarele. Lisaks meile kuulusid seltskonda veel Bong, Ryan ja Raysun. Kolm kangelast, kelleta poleks reis olnud mitte pooltki sellest, mis ta oli. Bongist olen juba korduvalt kirjutanud. Tema on siis mees, tänu kellele eksisteerib http://www.pinaskiteboarding.com/ ja kes ise ka organiseerib neid kitesafareid sinna Seco saarele. Ryan on Bongile kui noorem vend, kellel tuleb vahest silma peal hoida ja meeldetuletada, et elu ei seisne alati ainult rummi joomises ja pidutsemises. Ryan töötab nüüd siis Bongi juures kitesurfi instuktorina ja mingilmääral ka meelelahutajana. Kutt on ikka üliandekas ja musikaalne. Vahet ei ole kas on tegemist kitarri või trummiga, kui pilli kätte saab siis mängib nii, et lausa lust on kuulata. Laulumees on ta ka kõva. Raysun oli meil saarel kaasas eelkõige selleks, et köögitoimkonna eest vastutada. Trumme meeldib talle ka mängida, laulmas pole eriti tihti kuulnud teda, aga selle eest killumeister on ta kõva ja peab tunnistama, et eesti keel tuleb tal ka hiiglama hästi välja. Raysuni „ma armastan rummi” lause kõla kaigub siiani kõrvus. See tuli tal lihtsalt nii armasalt välja.
Õhtul enne saarele minekut, olin ma viimane, kes koju jõudis ja siis küsisin tüdrukutelt, et mis kellaks nad äratuse panid. Olles saanud vastuse, et poole kuueks, olin rahul ja läksin magama. Täpselt kolm tundi hiljem, ehk siis 6:08 ärkasin koputuse peale ja nägin kaardinavahelt Aini nägu, kes teatas, et kell on 6:08 ja oleks nüüd aeg saarele liikuma hakata. Ehmatasime kõik ennast üles ja siis hakkas päris kiire, kuna surfikama oli küll pakitud, aga kõik muu oli pakkimata. Kiire hambapesu, paar hilpu kotti ja 10 minuti pärast istusimegi juba bussis ja saime veel meestelt komplimendi, et arvestades, et me sissemagasime, näeme me ikka varahommiku kohta väga head välja. Võtsime komplimendi rõõmuga vastu ja õnneks olime sattunud ühte bussi Ryani ja Raysuniga, kes kohe kiirelt ka esimesed laulurütmid üles võtsid. Teadsime, et ees ootab vähemalt 4-5 tundi seiklemist enne kui Seco saarele jõuame. Esimene bussisõit oli 20 minutit. Siis istusime laeva peale, et sõita Caticalni (sama koht, kuhu lennuk maanudus, kui siia saarele tulime). Laevasõit oli kuskil 15 minutit. Taaskord kulges reis laulu, kitarri- ja trummimängu saatel. Avati esimesed õlled.
Caticlanis tekkis väike viivitus, kuni Bong meile Jeepney't sebis. Sedapuhku sisustas Ryan meie aega taaskord kitarrimänguga. Lõpuks saabus ka transpordivahend. Ees ootas tunnike bussisõitu. Ütleme nii, et ruumi just ülearu ei olnud. Istusime seal sõbralikult külg külje kõrval, jalutsis kastid söögi ja joogivarudega.
Ja lõpuks jõudiski kätte hommikusöögi aeg. Hommikusöök oli kuskil läbi ja lõhki kohalikus söögikohas. Ütleme nii, et terves selles asulas ei paistnud eriti turiste liikuvat. Söök sedapuhku oli äärmiselt maitsev ja eriti hästi kulus hommikukohv ära. Teades, et ees ootab vähemalt kaks tundi paadisõitu, siis nõudsime, et jubedalt tahaks tualetti pääseda enne seda. Niisiis pidi Bong veidi sebima ja peagi jalutasime tüdrukud kolmekesi miskitest kahtlastest laoruumidest läbi, veel läbi mingi köögi, kus jube häid söögilõhnasid tuli ja lõpuks jõudsime veel mingisse ruumi, kus kaks kutti vilunud liigutustega saiakesi vormisid teha. Lõpuks paistiski uks kus turvamehele teadaolevalt pidavat WC asuma. Uks oli suletud. Koputas teine siis uksele ja peagi avas ukse üks noormees, kes ilmselt vist suht alasti oli seal. Kästi teisel siis aga käterätt ümber toppida ja lasta lollid turistid vetsu. Ei lasta isegi rahulikult pesta inimestel hommikuti :).
Järgmiseks siis paadile. Ütleme nii, et meeste näod venisid päris pikaks esimene hetk kui nad meie paati nägid. Kuna oli teada, et tegemist on väga tugeva tuulega, siis leppisime juba enne paadile minekut teadmisega, et me kõik üsna märjaks saame. Treppi, mis viis paati, ristiti juba enne paadile minema asumist mitte trepiks, aga tsirkuse areeniks. Seda ilmselt ei anna kirjeldada, seda lihtsalt peab ise nägema.
Paadisõit ise kujunes päris vahvaks. Laine oli mõnusalt suur, paadi juhtimissüsteemid veel eriti müstilised, kuid sellest hoolimata jõudsime väga edumeelselt pärast 2-tunnist loksumist meie paradiisisaarele. Võib öelda, et meeskond oli tasemel, kuigi jah .... kõiki neid süsteeme seal vaadates, et kuidas tüürimees ja gaasi reguleerja täiesti oma asja mõlemid enamiku ajast ajasid, siis mingi hetk väga usaldusväärne kogu see asi ei tundunud. Lisaks veel, et puudus igasugune navigatsioonisüsteem ja kui meie meelest mitte üheski ilmakaares mitte ühtegi orientiiri ei paistnud, siis tekkis tõsine kahtlus ka selle osas, et see saar üldse üles leitaks. Aga leiti. Kuigi see veel ei tähendanud, et meie seiklused lõppenud on. Nimelt oli parasjagu tegemist mõõnaga ja see tähendas, et suur paat ei saanud päris kaldale sõita. Paat pidi jääma nii umbes 600 meetrit kaldast eemale. Meie liikusime siis 3-4 inimese kaupa pisikese paadiga saarele. Kui suure paadi peale veel õnnestus, et mõni koht kuivaks jäi, siis selle pisikese paadiga küll seda ohtugi ei olnud. Lõpuks said aga kõik inimesed ja kõik kotid saarele veetud ja võis alata lohede täispumpamine.
Tegemist on siis pisikese saarega, mille ühest otsas teise on ühtepidi 300 meetrit ja teistpidi 100 meetrit. Saarel puudub telefoniühendus, puudub elekter, puuduvad majad jm ehitised, puudub tualett. Saarel pesitsevad mõned kalamehed, leidub ilusaid 
merekarpe, on ilus liivarand igas ilmakaares, meie sealoleku ajal paistis alati päike, tuult puhus esimesel päeval kohati isegi liialt palju, seda vähemalt minu 8-ruuduse lohe jaoks. Laenasingi seda siis alguses lahkelt Bongile, kuna ise ei riskinud pimesi tundmatusse söösta, eriti arvestades asjaolu, et sõitsime saare sellel kaldal, kus oli tegemist offshore tuulega. Igaksjuhuks kasutasin ise Kadri 7 ruudust Besti lohe, mis mulle viimasest hooajast päris tuttav on. Sõita oli mõnus ja lennata veel mõnusam. Õhulennud olid sel päeval kõigil sellised kosmosesse ulatuvad. Ei pidanud eriti kuigi palju muud vaeva nägema, kui et poomi korraks peale tõmbama ja juba lendasidki nii et vähe polnud. Ain ja Tom sõitsid kuni päikeseloojanguni ja said hulgaliselt ilusaid pilte.
Õhtusöögiks oli kohalike kalameeste poolt püütud hiigelsuur kala, mida siis seal kohapeal grilliti. Õhtusöök oli äärmiselt maitsev, kohalik rumm veel maitsvam ja lisaks kohalikele laulumeestele, võttis noodi üles ka Loit.
Õhtujooksul sai päris mitu uut laulu leiutatud ja nalja ja naeru jagus päris kauaks. Ööbimiseks oli siis paar üksikut telki naistele ja lastele ja korraldajatele. Ülejäänud magasid nagu silgud reas varikatuse all. Küljealuseks olid madratsid. 
Hommikul vara oli Ain esimene, kes kohe kiirelt m
erele tormas. Teised ärkasid ja sirgusid vähe rahulikumalt. Teisel päeval oli tuul natukene järele andnud ja sõidutingimused mõnevõrra mugavamad. Sain nüüd siis juba enda 8-ruuduse Switchblade’iga sõita. Täna tehti hulgaliselt ilusaid pilte kaldapealt. Kuna saar on nii väike ja saare ümbruses 500m laiuselt põlvini vesi, siis sõideti põhiliselt offshore tingimustes, mis olid ideaalsed ilusate piltide tegemiseks.
Kuskil kella kahest hakkasime asju pakkima ja kodupoole tagasi seiklema.Paadisõit tagasi kulges risti vastu lainet ja kõik katuselviibijad olid konkreetselt läbimärjad ja kui päike loojuma hakkas, siis ka läbikülmunud. Kui
me lõpuks Panay saarele jõudsime, siis vahetasid kõik kiirelt oma märjad riided kuivade riiete vastu ja Bong tõestas oma järjekordset suurepärast organiseerimisvõimet, kuna Jeepney sõiduks oli meid ootamas kaks rummipudelit ja pepsi. Pidu bussis oli vali ja laulud ei vaikinud mitte hetkekski. Loomulikult said mõlemad rummid otsa täpselt selleks ajaks kui viimasesse sadamasse jõudsime, et siis veel viimane paadisõit ja siis tricycle’itega koju. Afterparty sai alguse surfiklubist ja mõningatel meestel kulges veel Red Pirates baari ja veel kes teab kuhu edasi.Igavesti vahva seiklus oli ja võib öelda,et väga sügavad emotsioonid kõikidelt osalejatelt. Videosid Seco saare seiklustest:
I osa: http://www.youtube.com/watch?v=IU190pSo-5o
II osa: http://www.youtube.com/watch?v=KACmAAxY22A&feature=related
Subscribe to:
Posts (Atom)