l nädalal oli meie suurimaks katsumuseks siis ühest maailmaotsast teise rändamine. Ivelette esimene pikem reis pärast Valga haiglast koju sõitmist. Varasemalt me siis põhiliselt ainult Kurepalu ja Tartu vahel kulgenud. Nüüd siis oli aga marsuut selline: autoga Tartust Tallinna 2 tundi, siis 2 tundi lennujaamas, 05 tundi lend Tallinn-Helsinki, vahemaandumine 50 minutit, siis 10 tundi lend Helsinki-Hong Kong, 2 tundi aega pagasi korjamiseks, uueks check-in’iks ja väravasse jõudmiseks. Siis 2 tundi lend Hong Kong Manila ja lõpuks pea 4 tundi Manila lennujaama ja seejärel viimane Lend 1,5 tundi marsuudil Manila-Kalibo. Kalibos oli meil Jastwan vastas juba ja edasi siis bussiga Caticlani 1,5 tundi. Caticlanis oli kogu Jastwani suguvõsa vastas muidugi. Edasi siis paadi peale, 15 minutit loksumist ja olimegi Boracayl. Lõpetuseks oli veel jäänud 20 minutit tricycle sõitu ja kohal me olimegi. Kogu reis kestis kokku siis 28 tundi. Päris hull katsumus ikka. Alguses tekkis küll Tallinna lennujaamas pisikene hirm, nii kui lapse kõhukotti panin, nii oli kohe kõvem kisa lahti, täpselt siis kui me check-in’is olime. Läksin siis üles lennujaama restorani temaga, üritasin talle seal süüa anda, kuid ikka oli suht pahur teine. Mõtlesin, et päris vahva, kui nii terve reis olema saab. Õnneks siiski mitte, tuli välja hoopis, et tal liiga palav oli ilmselt. Edasi kulges meie reis ikka suhteliselt rahulikult ja vähese nutuga. Vahepeal ikka tuli nutuhoog peale, aga üle 5 minuti ei kestnud see kunagi. Üldiselt oli ikka, et kas naeratus näol või lihtsalt tudus. Eks ma muidugi nägin vaeva ka temaga, sai ikka korralikult võimeldud ja hüpitatud teda seal, et tal ikka põnev oleks. Siis kui igalpool ringi sai vaadata, siis oli pea alati rahu majas. Lennukite vahetused läksid ka suht rahulikult. Hong Kongis jäi ta üldse kõhukotis magama sel ajal kui mina mööda lennujaama ringi askeldasin. Kohale jõudsime siis pühapäeval. Esimene õhtu käisime veel Bom
bomist läbi, kus tervituseks kõigile üks vali nutt ette mängiti, tellisime sinna ka Smoke’ist söögid, sõime kõhud täis ja läksime koju tuttu. Meie Ivelettega jäime Eriku juurde Lazy dog’i. Esimene öö oli laps küll päris väsinud, aga ometi enne hommikul kella nelja magama ei jäänud. Lõpuks viisin ta õue, kus veidi ka tuul liikus ja natukene jahedam oli ja siis jäi ta tuttu, saatsin Jastwanile sõnumi, et ta sinna tuleks ja last valvaks, sest et mina oli juba päris surm väsinud selleks ajaks, aga last üksi ju õue ka ei jäta. Saingi 2 tundi magada enne, kui ta uuesti ärkas. Siis veel mingite vahedega veidi und, kuni juba oligi Jastwani suguvõsa kohal ja tuli üles ärgata.
Suur suur suur aitäääääh Erikule, et ta meiega koos vapralt selle reisi vastu pidas ja igati abiks oli. Kahekesi oleks ikka väga raske olnud kogu pagasi ja muu reisimisega hakkama saada!
