Esimesed kaks alumist hammast kasvavad, käputame, ronime üle takistuste (seda just eelkõige selliselt, et laps tahab arvutit näppida ja emme pikutab teepeal ees ja siis laps turnib ja sipleb seni, kuni on siis kas üle emme kõhu või jalgade ennast teiselepoole sehkendanud), õpime voodist tagumik ees maharonimist, teeme joogat (st et siis neljakäpukil olles ajab tagumiku püsti ja seisab varvaste peal), valime ise korvist mänguasju, turnime emme seljas ja ajame ennast emme najal püsti, natukene ja lühiajaliselt saame ka istumisega hakkama ja üldiselt on meil pidevalt selline täielik pätu nägu peas ja muudkui otsime, et kus saaks pättusi korda saata. Vot selline on siis Ivelette viimastel päevadel. Täna käisime Caticlanis teist kolmikvatskiini süsti saamas ja eks paistab, et kas õhtuks ka palavik tõuseb või mitte. Varasemalt pole probleeme olnud vaktsineerimisejärgselt ja loodame, et ka see kord ei saa olema. Üldiselt on Ivelette endiselt üks suur naerupall, muudkui üritab jutustada midagi ja vahest laulavad issiga üksteisievõidu. Praegu on siin üks samavana laps, kelle ema on siis filipiinlane ja isa itaallane ja nad elavad üldse USAs. Eile sai nendega koos pikemalt aega veetud ja lapsed justkui tõepoolest suhtlesid üksteisega, vaatasid teineteist, patsutasid teineteist ja üritasid teise käest mängu asju ära sikutada.See viimane nägi ikka päris naljakas välja. Kuna teisel lapsel on juba üsna pikad ja paksud juuksed, siis kuidugi suutis Ivelette oma kiirete manöövritega teda ikka paar korda sakutada ka. Üldiselt aga kui kaks sama vanust last kõrvuti olid, siis Ivelette oskuste kõrval see teine laps aind keeras ennast seljalt kõhule ja tagasi ja sedagi üsna vaevaliselt ja paraja punnitamisega. Üldiselt pidi ta ka üsna palju nutma koguaeg ja üldse viril laps olema. Võimlesin ja venitasin temaga siis veidike aega ja oi kuidas lapsel läks nägu särama. Lapse ema ka kohe vaatas ja imestas ja rõõmustas ja lubas, et katsub ise ka temaga selliseid asju üha rohkem tegema hakata. Mänguasjadega mängis ka nii et vähe ei ole, kusjuures mulle tundus, et neil endal polegi lapsele kuigi palju mängu asju muretsetud. Ivelette on küll usin ise mängija ja sehkendaja ja üldiselt juba valib mänguasju ja näha on vahepeal tüdineb ära mingist kindlast asjast ja ei taha sellega tükk aega mängida.

Kaks päeva tagasi käis Ivelette esimest korda tõeliselt rannamõnusid nautimas. Meres ujumas oleme ennemgi käinud juba korduvalt, aga seekord siis panin ta veepiirile liivapeale istuma nii et laine aegajalt üle jalgade loksus. Esimesed kaks lainet läks nägu veidi viltu, aga siis harjus ära ja oi kui põnev hakkas. Käputas seal liivapeal veidi ja põhiliselt plaksutas käega vastu märga liiva ja uuris, et mis imeasi see veel on. Pärast käisime ka meres ujumas. Oi talle see ujumine ja vesi ikka kangesti meeldivad.

Ja nüüd siis ka meie viimaseaja kõige olulisemast sündusest ehk siis dragonboat võistlusest. Eelmisel nädalavahetusel toimus siis lõpuks see võistlus, mille nimel me 6 nädalat usinalt trenni tegime. Kahjuks ühtegi esikohta ei saavutatud, kuid arvestades asjaolu, et meie naiskonnaga, kus 80% inimestest olid täiesti uustulnukad selles spordis ja treeninud kõigest 5-6 nädalat, siis võib öelda, et 10 cm pikkune kaotus 500m finaalis võistkonnale, kes treenivad igapäevaselt ja juba aastaid ja käivad kõrgetel rahvusvahelistel võistlustel, pole just häbiasi. 500m naiste finaal oli üldse selline, et kohe peale finishit arvasid kõik,etmeie võitsime, kuid siiski hiljem video ja piltide põhjaltunnistati vastased eespool olevateks ja seda siis kõigest draagoni nina jagu,ehk siis ülinapilt. 300m finaalsi rebisime samade vastastega ja siiski oli kaotus väga, väga napp. Kahjuks jah jäi kuld saamata, kuid nendel hõbemedalitelgi on tegelikult üsna kulla maitse juures. 500m segavõistkonnas ma eivõistlenud. Nemad saavutasid üsna kindla teise koha. Kaotasid esimesele kohale umbes poolepaadiga ja edastasid kolmandaid kuskilsama pikalt. Ja teisel päeval siis osalesin ka mina 300m segavõistkonnas ja see finaal oli ikka eriti pingeline algusest lõpuni, lõpusirgel õnnestus meil oma paadinina teisena üle finishijoone saada, aga üldiselt olid kõik esimesed kolm päris ühe joone peal tegelikult. Kokku minul siis 3 hõbemedalit ja meeletult palju positiivseid emotsioone. Väga tore ja vahva üritus oli. Edasi siis suund rahvusvahelistele võistlustele, nagu Malaisia, Singapur ja Hong Kong, kuid kõik jäävad juuli kuusse ja meie ilmselgelt nendel osaleda ei kavatse.

Plaanidest siis nii palju, et 5. mail meil plaan Manilasse lennata,et siis uurida, et mis variandid Jastwanil viisat saada oleks ja siis vastavalt uus viisavaldus esitada. Peale Manila külastus oskab siis ehk rohkem ka võimalikest kuupäevadest rääkida, aga praegu ennustaks juuni algust siis.

Uusi pilte mõnda aega nüüd ei tule, kuna mu fotokas otsustas pildi taskusse panna kahjuks. Katsun lähipäevil ehk mõne kodaniku leida, kes seda parandada oskaks.

Ei ma ei ole teid kedagi ära unustanud, lihtsalt tõesti pole jaksanud praegusel ajal kuigi tihti kirjutada, ei jaksa nettigi lahti teha kuigi tihti. Nimelt nüüd veel alla nädala meie tähtsa dragonboat võistluseni jäänud ja ülepäeviti treenime lausa kaks korda päevas ja ülepäeva siis üks kord päevas. Lausa uskumatu, et mina olen see kes iga hommiku juba enne kella kuut ärkab, et korralik hommikusöök süüa ja kella seitsmeks randa jõuda. Igatahes võistkond on meil tugev ja eriti naistes lootused ja ootused päris kõrged. Võistlus ise toimub siis järgmise nädala reedel ja laupäeval, 23-24 aprillil.

Aa ja Jastwani vanemad läksid siis pärast minu pikka halamiskirja juba paari päeva pärast minema. Tegelt juba vaikselt ütlesin Jastwanile, et võiks mainida neile, et oleks aeg koju minna. Õnneks tüli ei tekkinud ja kõik lahenes sõbralikult ja mina sain oma kodu ja elu tagasi. Oli küll mugav kui keegi pesu ja nõusid pesi ja süüa tegi ja lapsega tegeles, aga väga edukalt saab ka ilma kõrvalise abita ka ise kõigi asjadega hakkama. :).

Nüüd siis aga kellestki olulisemast kui mina. Ivelettel tervis korras jälle ja vahest käib lausa kaks korda päevas treeningutel kaasas meiega. See tähendab siis, et tema muidugi on kaldapeal ja vahest ka lihtsalt vees ujumas. Lapsehoidjaid meil seal on palju, aga põhiliselt kuna nüüd treeningud selliselt, et vaheldumisi sõidetakse võistlusdistantsi läbi ja siis olemegi kordamööda kumbki ka kalda peal, kuigi jah ühe võistkonnakaaslase tütar käib nüüd juba iga hommiku rannas kaasas, et saaks Ivelettega mängida. :) Üldse paistab, et kõik nii väga armastavad seda pisikest piigat siin. Iga päevaga muutub ta ka üha asjalikumaks ja asjalikumaks. Usinalt harjutab neljakäputamist, juba tulevad paar sammu välja ja siis sööstab hüppega kõhuli ja siis uuesti kiirelt püsti ja edasi. Eriti meeldivad kollased asjad ja hetkel on lemmik mänguasi üks pehme pall, mis puudutades eest ära veereb. Manipulaator on ta ka juba päris osav, teab hästi, et kui miskit tahab, näiteks, et keegi teda sülle võtaks, siis esmalt hakkab lihtsalt jaurama, siis hakkab nutma ja kui see ka ei aita, siis hakkab köhima nagu midagi oleks kurku läinud, see siis tavaliselt see piir kus mina alati murdun ja nii kui on sülle saanud, nii naeratus kõrvuni :D. Hullult meelidb talle igaugune hüpitamine ja ise hüppamine ja õhus jooksmine. Kui teda sirutatud kätega enda ees hoida, siis hakkavad kohe jalad käima nagu jookseks kuhugi ja kui veel jalad õrnalt mingit pinda puudutavad, siis hakkab kohe hüppama nii et vähe pole. Kadri teab ilmselt hästi, et millest ma räägin ;). See oli ka Martti lemmik harjutus pikka aega. Lahe on ka see kuidas ta kõhuli mängides ennast pooleldi küllili lükkab ja ühe käe siis küljepeale üles tõstab.

Kui Jastwani vanemad ära läksid, siis paar päeva oli laps eriti pahur kui kõrvaline seltskond teda ümbritsest. Peamiselt leppis aind minu või Jastwaniga, teistele naeratas paar minutit ja siis oli kohe varsti ka tüli majas jälle. Kuna ma üritasin ka Jastwani vanematele ruumi anda ja lasin neil palju temaga tegeleda ja käisin ise vahest omi asju ajamas või siis lihtsalt olin toas ja tegin arvutis tööd ja ei toppinud oma nina vahele koguaeg, siis lõpuks oli laps juba ilmselt üsna pahur, et ei lähe sina ema enam kuhugi. Ole nüüd minu juures ka vahepeal. Nüüd varsti nädal möödas nende lahkumisest ja laps suht endine tagasi jälle, mängib kõigiga ja suu kõrvuni pidevalt, demostreerimaks oma hambutut naeratust! :)

Oehhh ... kohe ei teagi kust otsast pihta hakata. Vahepeal palju toimunud ja palju juhtnud ja palju, millest kirjutada.

Alustuseks siis see, et nüüd juba kaks nädalat elame uues kohas. Kolisime surfirannast hoopis white beachi kanti ja seda siis Red Pirates baari lähedusse (kes siin käind, saab vähemalt umbes suunast aimu). Kui eelmises kohas mulle ei meeldinud see, et oli tiba veidi liiga pime ja mul polnud kuskil mõnusalt õues istuda ja hommikukohvi juua. Lisaks olime küll ühe eestlaste pundi lähedal, kuid siiski õhtuti suhteliselt eraldatud muust maailmast. Siin uues kohas on nüüd esiteks palju valgem, tuba on küll väiksem, aga see eest on rõdu, kus hommikuti ja ka päeval mõnus tšillida on. Lisaks siis juba samas majas I korrusel elavad mõemas korteris tuttavad, kõrval majas ühed head sõbrad, nende kõrvalmajas üks Taani tüdruk lohesurfar ja samas majas ka üks rootslane, keda kohtasin juba oma esimesel reisil siia saareleja kes ka samamoodi ikka ja jälle oma tee Boracayle tagasi leiab ja nüüd juba ka siin äriplaane pidama hakkab vaikselt. Ja siis elab ka teine eestlane Madis seal samas majas, kuid teda isegi väga tihti ei trehva nägema. Paari minuti jalutuskäigu kaugusel mul siis veel terve hunnik tuttavaid, sealhulgas mitmeid, kes muudkui end vabatahtlikuks lapsehoidjaks pakuvad. Igatahes igav siinkandis juba pole ja õhtuti ikka trehvab, et saame kambakesi õhtusöögiks kokku. Peamiselt siis nii, et igaüks küpsetab miskit ja siis lihtsalt jagame omavahel ja sööme kõik koos. Kuna laps nüüd üsna vara õhtuti (7-8 ajal) magama läheb, siis varem olimegi suht eraldatud kohe ülejäänud maailmast, siis siin on hea ja lähedal, et saad ikka väljas istuda ja juttu ajada. Ainuke miinus siis selle koha juures siin on, et siin ikka praeusel ajal suhteliselt palav ja eriti kuna tegemist teise korrusega, siis õhtuks kütab mõnuseks saunaks siin. Konditsioneeri selles elamises ei ole. Lisaks siis asub maja kohe korvpalliväljaku kõrval ja mõnikord on päeval päris lärmakas. Aga mis veel rõõmustab, on see, et nüüd olemas ka pliit ja paljud muud küpsetamise tarbed ja võimalused ja mis kõige mõnusam ... mu riided on kõik kottidest välja pakitud ja enam ei ole sellist kotist elamise tunnet.

Ivelette on küll uskumatult hea kohanemisvõimega ja väga seltsiv laps. Siin kolimistega pole meil mingeid probleeme olnud ja magama jääb ka ikka siis kui väsimus peal on ja magab ümbritsevast lärmist hoolimata. Päeval siis peamiselt kaks 1-2 tunnist und, mõnikord muidugi rütm sassis ka, aga üldiselt ikka üritan teda õigeaegselt magama meelitada. Eelmisel pühapäeval jäi Ivelette üsna haigeks. Kõik algas eelmisel päeval köhimisega ja pühapäeva hommikuks oli nii köha kui jooksev nina. Käisime siis siin boracayl kohalikus meditsiinikeskuses, kuna ei tahtnud esmaspäevani ootama hakata, et teekond caticlani ette võtta. Kuulati kopsud üle ja need olid puhtad, köha vastu saime miski siirupi, nina jaoks võtsime uuesti kasutusse juba eelmisel korral soovitatud rohu ja nüüd eile õhtul hakkas laps lõpuks jälle endiseks naerupalliks muutuma. Kusjuures pühapäeva hommikl mul tuli endal pisar silma selle peale, kui vaatasin Ivelettet, kes nägi tõeliselt haige välja, silmad vesised, nina tatina ja kui talle otsa vaatasin ja temaga rääkisin, siis üritas suunurgast naeratust välja pressida. Oehh ... seda oli kohe hale vaadata, ise nii haige ja ikka pingutas, et naeratada. On ta mul ikka küll maailma kõige armsam laps, pole midagi öelda.

Aga nüüd siis järgneb minu nutulaul oma raskest elust. Nimelt eelmiselt reedel saabusid Boracayle Jastwani vanemad. Alguses oli kõik väga tiptop, jutt oli, et jäävad paariks päevaks ja lähevad Negroselt toimuva banaani festivali ajaks kindlasti koju tagasi. Kui mingi hetk küsisin, et mis päevanite siia jääte, siis vastati, et kolmapäevani. Siis hingasin rahulikult sisse ja välja ja mõtlesin, et pean paar päeva ilusti vastu. Nüüd siis on käes reede ja nad enam ei ole seda nägugi, et nad kuhugi minema hakkaks. Kui ma oleks seda blogi kirjutanud eelmise nädala lõpus, oleks jutt olnud umbes selline, et küll on tore, et keegi vahepealt Ivelettega mängib ja teda lõbustab, et mina saan rahulikult omi töö asju teha ja kui Ivelette magab, siis eriti vahva, et kõik must pesu muutkui ennast ise puhtaks peseb ja rõdule kuivama riputab. ..... aga ... ma ei kirjutanud oma blogi eelmisel nädalal, kirjutan seda nüüd ja jutt on hoopis selline: tahan oma kodu tagasi, tahan oma last tagasi ja tahan oma elu tagasi. Mul on iga õhtu selline tunne, et tahaks lihtsalt minna kuhugi, kus ei ole ühtegi kõrvalist inimest (aind Jastwan ja Ivelette oleksid oodatud) ja lihtsalt olla, olla ilma, et keegi igal sammul kuklasse hingaks, või et nii kui ma t-särgi veidi kortsus riiulisse panen, siis keegi selle järgmisel sammul kokku voldiks, või hommikul kell 6 pesu pesema hakkaks jne jne. Ei tegelt on minu jaoks väga hea olnud, et nad siin abiks on olnud, olen saanud palju tööd teha ja veidi ka ennast välja puhata vösitavate dragonoat treeningute vahepeal ja tegelt nagu polekski põhjust viriseda, aga lihtsalt jah, kuna ma alati harjunud elama nii, et kui tahan tõmban oma toa ukse kinni ja mitte keegi ei sega mind, siis nüüd isegi kui ukse kinni tõmban, siis tean, et nad on kohe ukse taga rõdu peal ja see ikka ei ole päris see sama. Ilmselt oleks kõik tiptop, kui nad vahepeal õhtuti ja öösiti kusagil mujal oleksid ja päeval jälle tagasi tuleksid. Hetkel lihtsalt see 24/7 võõrad inimesed majas tekitab veidi ahisatuse tunde. Eriti vahva on just see filipiinide ajaarvestamine. Mõni vahe, et kuigi alguses oli plaanitud mingi kindla ajani olla, siis mõni vahe, vabalt võib oma olemist pikendada, ilma otsustamata, et kui kauaks täpsemalt. ... pole mingeid kohustusi ja muresid, ega ajaplaneerimist:D