Järjekordne Dragonboat võistlus on seljataga. Eelmisel aastal oli erinev võistkond, sel aastal oli erinev, Eelmisel aastas võistlesin Bugsay Boracay ridades ja peamine rõhk siis oligi just nimelt naiskonnal, kuigi ka meie segavõistkonnad olid finaalis alati. Naistes olime aga mõlemal distansisl järjepidevalt hõbedal. Kusjuures 500m finaal oli nii pingeline, et võitja väljakuulutamisega läks oma paar tundi aega ja korduvat videode läbivaatamist ja lõpuks siiski langetati otsus meie kahjuks. 30m finaal oli sama pingeline, kuid meie kaotus oli siiski veidi selgemini määratletav. Sell aastal võistlesin aga hoopis Boracay All Stars võistkonns ja kuigi esialgu tundus, et saame ilusti naiskonna ka kokku, siis treeningute pihta algamisel oli üsna kiirelt selge, et pole meil miskit naiskonda ja siis pandigi pea rõhk vaid meeskonnale ja segavõistkonnale. Ja oh imet, kõigis võistluskategooriates, kus meie võistkond üles anti, olid All Starid ka finaalis, ehk siis nelja parima hulgas. Mehed lõpetasid õlemad finaalsõidud neljandal positsioonil ja segavõistkonnaga olime jällegi mõlema päeva lõpuks hõbedasel teisel kohal. Mina küll alguses pole uskunud, et me tõesti nii tugevad oleme. Minu eelmise aasta võistkond Bugsay sai ainukese märkimisväärse tulemuse selle, et naised olid 300m finaalis neljandad. Võistluste lõpuks valiti Boracay All Stars segavõistkond parimaks kohalikuks (Boracay saare ja Malay Aklan maakonna) segavõistkonnaks, millega kaasnes sponsorlus oktoobris Camsuris toimuval dragonboat võistlusel osalemiseks. Kõik väga luks, aga ainuke probleem nüüd selles, et pärast võistlust viidi saarelt kõik võistluspaadid minema ja nüüd on meil jällegi siin alles ainult üks vana paadiräbal, mis kuulub inimesele, kes siiani arvb, et tea paat on hiiglama hea ja väärtsulik ja üritab paadi rentimise eest hingehinda kasseerida. Natukene veider jah, et kohalikul tasandil meil siin super head võistkonnad olemas, kuid pole paati millega inimesed treenida saaksid. Kui teised võistkonnad treenivad regulaarselt aastaringi, siis meie siin saarel treenime enne võistlust 4-6 nädalat ja kogu lugu. Kuigi jah ... kui päris aus olla ... siis mul on tunne, et isegi kui meil oleks siin regulaarselt paat olemas, siis oleks ikka nii, et seni kuni võistlus juba üsna uksetaga koputamas ei ole, siis ei ilmu just kuigi paljud trenni kohale.
Selle aasta treening periood muidugi filipiino timingu kohapealt ei üllatanud. Kui öeldi et trenn alga kell 3, siis tulid inimesed kohale kella neljaks, kui öeldi, et trenn algab kell 12 päeval, siis heal juhul kella 1-ks oli rahvas koos juba ja asuti venitma ja edasi paadi peale ja märkamatult lõppeski taaskord "kell 12 alanud trenn" alles kell 3 või hiljemgi. Treeningutel osalemiseprotsent oli ka nagu ta ikka siin kipub olema. Mina muidugi olin praktiliselt iga päev kohal, mida aga ei saa paljude teiste nimekirjas olnud kodanike kohta öelda. Lõpuks oli Ken juba üsna kuri inimeste ükskõiksuse kohapealt ja kaasas meie võistkonda mõned inimesed Singaporist. Meie võistkond täienes viimasel hetkel kahe meessoost kodaniku ja ühe naissoost kodaniku võrra.
Võistluste avapäeval vaevlesin ma meeletu kurguvalu ja palaviku käes. Kurk oli nii valus, et ei saanud isegi neelatada. Õhtuti kiskus palviks 38,5 ja kõrgemagi kanti, kohati lausa 39-ni. Esimese võistluspäeva hommik mõtlesin küll, et ma kuigi kaua küll vastu ei pea. Kuid kuna meil ei olnud minu paadi poole pele naistes mingi ühtegi varuvahetust, siis teadsin, et põgeneda pole kuhugi, pean aga hambad kokku surumuma ja endast parima andma. Pärast esimest eelsõitu, mille me mitme paadi pikkusega teistele ära tegime, värisesin ma nagu haavaleht kurk oli nii valus, et pisr tuli silma. Neelasin siis veel mõned paracetamolid sisse, üritasin veidi ka söögiga sõbraks saada ja paar tundi hiljem hakkas enesetunne kiireneveas tempos muudkui paremaks minema ja poolfinaali ajaks oli olemine juba üsna hea ja nautisin täiel rinnal seda võistlust. Selle päeva õhtul oli veel väike 37+miskit palavik, kuid see oli kõik ja järgmisel päeval oli juba väga tiptop olla.
