Saturday, November 1, 2008

Kolm päeva Manilas ... või pigem kolm ööd

Kui ma eelmisel aastal Manilas olin, siis ei jätnud see linn mulle kohe mitte mingisugust muljet. Tundus nagu suht mõttetu koht, kus eriti miskit tarka teha pole. Nüüd, olles kolm ööd, justnimelt ööd, mööda Manila erinevaid klubisid ja baare pidi kulgenud, pean tunnistama, et mulle hakkab see linn vaikselt juba meeldima. Kuigi olin päris väsinud kui hilisõhtul Mareki poole jõudsin, ei suutnud kohe magama minna. Veidi ajasime juttu ja siis andis Marek alla ja läks tuttu, samas jäin mina internetiavarustesse lobisema. Ajavahe eestiga siis 6 tundi. Et kui meil siin keskpäev, siis teil kodudes kell kuus hommikul alles. :) . Lõpuks siis suutsingi alles pool viis hommikul ennast magama sättida.

Järgmisel päeval ärkasin kella kahe ajal kuskil. Pool päeva sisustasin sellega, et üritasin tulutult internetti tööle saada. Õhtul kui Marek töölt saabus, suundusime esmalt sööma M cafe’sse (ehk siis ühtlasi üks väheseid kohti, mida juba ka eelmisel aastal külastatud sai) ja siis suundusime edasi juba World Trade Center’isse peole. Tegemist oli siis halloweeni eelse peoga, kus pool seltskonnast kostüümides oli. Kuna mulle sealolev muusika just lemmikrepertuaati ei kuulu, siis tuli olukorra leevendamiseks usinalt rummi jooma hakata. Poole peo pealt tuli Marekile peale kindel veendumus, et on vaja ikka ise ka kostüüm selga panna. Eelmise aasta samast peost oli tal kohe Viikingi kostüüm nii endale kui Viikingi proua kostüüm mulle varuks kohvrist võtta. Riided vahetatud ja kiirelt kiirelt tagasi people. Pidu oli lõbus ja lõppes ilmselgelt liialt vara. Järgnes klubi nimega Socialista, kus siis oli rohkem kohalikke, kui et turiste. Marek oma kostüümiga oli ikka igalpool staar. Kõik tahtsid pilte teha nii temast kui temaga koos. Ega minagi kuigi ebapopulaarne just ei olnud, eks blondid juuksed oleksid mind ilmselt Marekiga ühele astmele populaarsuse osas nihutanud küll. :D. Socialistast lahkusime kui väljas ikka päris valge oli juba. Edasi maandusime klubi ees kohalike lauas, kus siis Marek kitarri haaras ja kaasalaulda üritas, kuigi jah hääl oli tal selleks ajaks kuhugi ärakadunud. Lõpuks läksime koju ja ega siis ei sobi ju et pidu nii vara kui kl 8 hommikul äralõppeb. Järgmiseks plaaniks oli Mareki korteris olevad suured kõlarid näpuotsa ja basseiniäärde. Vali muusika ja ujumine kõrghoone 26-ndal korrusel. Mis võiks veel parem tegevus reede varahommikul olla. Veidikene sai meie pidu seal kesta, kuni lõpuks turvamehed tulid ja peo laiali saata otsustasid. Vabandasid muidugi ette ja taha, et nemad lubaks seda, aga maja kodukord ei luba. Minu geniaalne plaan läks muidugi ka läbi, et turvad ise kõlarid alla 23-ndale korrusele tassisid. Küll mul ikka vahest pea lõikab! Ühesõnaga juba kell 10 sain ma magama ja ärkasin alles kella nelja ajal õhtul. Siis kui väljas vaikselt pimedaks hakkas minema.

Reedel oli mul kindel plaan ühele kontserdile minna, mida nüüd juba väga pikalt oodanud olen. Arne ja Loit teavad ilmselt väga hästi kelle bändist siinkohal jutt käib. Justnimelt see vend tegi trummid, mille Arne ja Loit endale siit saarelt eelmisel korral kaasa ostsid. Kuna Marek veel pikemalt tööl oli, siis otustsain juba varem kontserdipaika kohale minna. Sellepeale lubas Jesse hüüdnimega Boy mulle ise järgi tulla. Jõudsime Penguin cafe’sse veidi enam kui tund enne kontserdit. Mulle tutvustati jooksvalt kogu bändi. Nimed mulle loomulikult mitte ükski meelde ei jäänud, aga uhke tunne oli siiski. Mareki ajastus oli muidugi täpne. Nii kui bänd oma esimese looga alustas, nii astus ka Marek baari uksest sisse. Kontsert oli igavesti äge. Tegemist siis sellise World muusika kategooriasse käiva koosseisuga. Igevesti äge kontsert oli. Edasi siis juhatas Marek mind järgmisesse klubisse, kus pidi esinema teine tema lemmik bändidest. Ka selline väike ja chill koht, palju kohalikke eelkõige, kus siis live regge bändid põhiliselt esinevad. Seal läks kõvaks tantsuks, kui Mareki lemmik bänd peale tuli. Pärast muidugi sai bändiga koos mõned rummid joodud ja siis lõpuks edasiliigutud. Siis asusime söögijahile. Esimese koha valikuga läks vähe nihu, kuna laupäev oli suur püha nende jaoks siin ja siis sulgeti isegi mõned muidu 24 tundi lahtiolevad baarid. Teiseks kohaks valisime koha nimega Filling Station. See koht meenutas mulle veidi Tabasalus olevat Ameerika Grillikat, mille täpset nime ma hetkel ei suuda meenutada. Aga koht oli äge ja kõhu sai täis. Mina muidugi oma sandwich’i ärasüüa ei jaksanud ja lasin selle koju kaasa pakkida. Filling Stationi kõrval oli veel üks ööklubi, mis pidavat olema võrdväärne punaste laternte tänavaga. Marek nõudis veel, et ma kindlasti ka selle äranägema pean. Tegime ühed rummikoksid seal, ja just kui lahkuma hakkasime, nägime kuidas kaks neegrit omavahel kaklema läksid, mõlemad umbes kahemeetrised kolged. Koju sai jõutud siis kell 7 hommikul. Seekord enam basseinipeoks ei läinud ja sai varakult magama.

Jällegi äratus kella nelja ajal õhtupoolikul. Natukene arvutis häkkimist ja siis otsustasin minna taksoga lennujaama tsekkama, et kas ehk on pühapäevaks normaalseid lennupileteid Boracayle saada. Ostsin pileti ära ja tagasiteel olles, helistasin kõigepealt Marelile, et kamandada teda mulle kohalik telefonikaart osta, kuna ta parasjagu shoppamistuuril just oli ja siis teatas Marek mulle, et Jesse mind otsis. Järgmiseks helistasingi Jesse’le ja järgnes see, et lasin taksol suunda muuta ja korterisse tagasimineku asemel hoopis Jesse poole sõitsin. See oli juba oluliselt tagasihoidlikum ümbruskond. Linnavahel kõndides võis isegi kanalisatsioonist rotte välja jooksmas märgata. Kuid elamine neil oli normaalne ja paistis puhas. Jessega koos elas veel üks bändikaaslane ja veel üks valgenahaline kodanik, kelle seotus ülejäänutega ma unustasin täpsustada. Läksime siis sööma sinna samma ümbruskonda. Jesse tahtis mind Mall of Asiasse viia, ehk siis Aasia suurimasse kaubanduskeskusesse, kuid ma keeldusin ja nõudsin, et ta hoopis ümbruskonnas mõnda lahedat kohta mulle näitaks. Midagi sellist, kus nad ka ise käivad. Söök oli maitsev ja seltskond huvitav. Poole pealt liitus meiega üks teine Kalayo liige Sami. Kuttidega pikemalt rääkides, selgus nii mõndagi huvitavat alates sellest, et Sami 13 aastat pariisis oli elanud, lõpetades sellega, et tuli välja, et nad ei salli seda korruptsiooni, mis filipiinidel toimub ja nad annavad kõik endast sõltuva, et undeground mooduselel kõigele sellele jamale vastu võidelda. Natukene skeptiliseks ma küll jäin selle nende tegevuse tulemuslikkusele mõeldes, kuid hea oli näha, et inimesed usuvad sellese, mis nad teevad ja nad teevad seda hingega. Edasi liikusime klubisse nimega 70s Bistro, mis asus nüüd küll päris üksikus kohas minumeelest. Väljastpoolt tundus päris pisike ja vaiknek koht olevat. Seest oli aga päris ruumikas isegi võrreldes nii mõnegi teise kohaga kus ma siiani käinud olin. Mulle see koht väga meeldis. Siin esinesid just sellised bändid, kes oma muusikas Pinikpikanilt eeskuju on võtnud. Kuna kontsert lõppes juba pool kaks, siis kind, ei saanud sellega veel meie õhtu lõppeda. Järgmiseks suundusime mingisse sellisesse kohta, kus ka live lohalikud bändid esinevad, sedapuhku aga rohkem rokiliku muusikastiiliga. Polnud just teab mis superluks elamus, aga huvitav lõpp sellele kolm ööd kestnud seiklusele. :). Nende kolme ööpäevaga minu arvamust Manilast muutus väga palju ja kui ma varem arvasin, et tegemist on üsna mõttetu linnaga, siis praegu arvan, et kui sul on seal kohalikke tuttavaid teed juhatamas, siis on seal vahelduseks päris vahva käia. Manila erinevates linnaosades leidub hulgaliselt mitmesuguseid minule vägagi meelepäraseid kohti. Mõningast stressi tekitavad küll klubide uste taga kerjavad lapsed ja täiskäsvanud, samuti saastunud linnaõhk ja ülerahvastatus igal sammul, kuid kui neid kõiki üritada mitte väga hinge lasta, siis annab sellel linnas päris vahvalt aega veeta küll.
Suur tänu Marekile, kes viitsid minuga nii palju tegeleda ja mulle nii paljusid erinevaid kohti tutvustada. Ilma temata ilmselt poleks ma Manilasse kuigi kauaks peatuma jäänudki. Salamat po! (suur tänu!)

Thursday, October 30, 2008

Nii palju uut on vahepeal juhtunud, et igasugused emotsioonid lennusõidu ja muu sellisega seoses on vaibunud. Seega ei hakka siin pikalt seletamagi. Hong Kongi lend Londonist oli 12,5 tundi. Alguses sisutasin oma aega põhiliselt dokumetaalide vaatamisega. Kuna olin inglismaal rongisõidu lõbusamaks muutmiseks ostnud endale ühe raamatu, mille teemaks oli ühe inglase jutustus sellest kuidas ta maailma erinevates tribe’ides elas ja mis rituaale erinevates kohtades läbi tegi. Oma suureks rõõmuks avastasin, et ka lennuki meelelahutusmenüü sisaldas neid samu dokumentaale. Niisiis asusingi neid järjest vaatama. Sattusin istuma Hiinlaste kõrvale, kes jube lahkelt oma veepudelid kõik mulle pakkusid ja samuti õhtuse magustoidu. Nii, et vähese söömise all just lennukis kurta ei saanud.

Hong Kongis pääsesin lõpuks ometi ka oma hiiglama raske käsipagasi tassimisest. Jätsin kõik kotid pagasihoidu ja läksin linnaga tutvuma. Eelmisel aastal tegid küll Kadri ja Katrina põhilise raskema töö ära alustades vaatamisväärsuste otsimisest, lõpetades rongipiletite ja marsuudi organiseerimisega. Ma aind kulgesin nendega kaasa. Niisiis seekord pidin ise hakkama saama. Enamvähem saingi. Jube palav oli ainult seal ringi rännata. Hoonetes igalpool tugev konditsioneer ja samas väljas umbne ja palav. Väga lihtne ennast ära külmetada sedasi. Aga vist läks enamvähem õnneks. Kuna tahtsin fotokale ühtesid lisapatareisid ja lisa mälukaarti, siis otsustasin esmalt computer centerisse rännata. Muidugi oli ligikaudselt meeles peatuse nimi kus maha tuli minna, kuid kahjuks seekord vedas mu nimi mind alt. Sõitsin põhimõtteliselt hong kongi metroo viimasesse peatusesse. Siis sain muidugi kohe ära., et asi enam päris õige ei ole ja istusin uuesti teisipidi metroo peale ja sõitsin linnapoole tagasi. Nüüd siis väljusin peatuses, mis mulle ka esialgu õige tundus, kuid mille puhul oli alguses kahtlus, et see nagu liialt lähedal oleks. Paraku oli tegemist siiski õige peatusega. Niisiis sai asjatult raisatud pea tund aega. Aga lõpuks pärast kvartalile ringi pealejalutamist leidsin ka selle Computer centeri üles ja sain oma asjad kätte. Edasi siis üritasin õele teed leida. Sain kindla käsu jasmiini teed osta Lõpuks oli ringijalutamisest päris kõrini ja otsustasin minna kowlooni, et jõe äärde istuda ja vaadet hong kongi linnale nautida. Oli suht udune ja eriti midagi ei näinud, kuid siiski oli päris hea vahelduseks lihtsalt istuda rahulikult ... seni kuni mingi Pakistani vend tüütama tuli ja jubedalt sõbraks saada tahtis. Kõige kolmedam just ei olnudki, kuid sel momendil ei viitsinud ma eriti uute tutvuste sebimisega tegeleda, veel vähem pakistaanlastega, nii siis vabandasin ennast viisakalt välja ja asusin lennujaama poole teele.
Muljed Hong Kongist pole endiselt paranenud minu jaoks. Lihtsalt üks suur linn, täis kõrgeid maju ja suurt sagimist. Tipptunnil oli metroojaam täis igalepoole kiirustavaid inimesi. Elu rütm seal on ikka präis uskumatu. Rongid käivad täpselt iga paari minuti tagant ja kui lahkub, siis ei kulu kuigi palju enne kui ootesaal taas inimestest pungil. Kõik liiguvad jooksusammul. Päris väsitav oli seal massi keskel. Ei ole see elu ikka päris minu jaoks mõeldud.

Lennul Londonist Hong Kongi, ei maganud ma mitte tundigi. Ma olen väga osav lühikestel lendudel magaja, aga millegi pärast pikkadel lendudel mul magada ei õnnestu. . Nii ei õnnestunud ka sel korral. Hong Kongis ringi matkata oli juba päris raske. Lend Manilasse väljus mul kohaliku aja järgi 21:55 ja jõudis kohale 23:55. Niisiis lootsin, et ehk saan vähemalt sellel lennul veidikenegi magada. Algus väga paljulubav ei paistnud. Nimelt istus minu kõrval üks noor ema oma 2-aastase jõmpsikaga, kes oli vist küll maailma kõige paigalpüsimatum laps. Minuga sai ta üsna varsti suureks sõbraks ja jagas oma mänguasju minuga. Oli igati vahva, et nii kui ma korrakski silmad sulgesin, nii ta kohe mulle ka õlapeale koputas ja midagi uut näitas. Tunnikese ma temaga seal tegelesin ja siis andisn alla ja keerasin siiski tuttu.

Kohalejõudnud Manilasse, helistasin korra Marekile, sain instruktsioonid et kui lennujaamast väljun, siis keerata vasakule ja otsida kollaseid taksosid. Et nendega pidavat vähe mõistlikum olema. Muidugi oli vaja veel eelnevalt mitu korda Marekile helistada, enne kui taksojuht õiget kohta oli võimeline leidma, kuid lõpp hea kõik hea. Väsisuna kuid õnnelikuna jõudsin ma kohale. Nüüd võisin paariks päevaks suurte kottidega seiklemise äraunustada, kuna oli plaan Manilasse vähemalt kuni laupäevani jääda.

Tuesday, October 28, 2008

Asun hetkel London Heathrow lennujaamas ja ootan oma järgmist lendu, milleks on siis London-Hong Kong.

Rongisõit Manchesterist Cambridge’i läks seekord suhteliselt napilt. Nimelt oli tegu marsuudiga, kus tuli kolm korda rongi vahetada. Esimene rong väljus ilusti õigeaegselt. Olles aga jõudnud teise vahepeatusesse avastasin, et minu järgmine rong hilineb ja saabub enam kui tund hiljem, mis siis oleks minu jaoks tähendanud seda,et ma oma järgmisest rongist oleksin ma maha jäänud ja kuna oli tegemist õhtu viimaste rongidega, siis oleks see samuti tähendanud, et jään ööseks kuhugi täiesti suvalise kohapeale keset Inglismaad. Minu õnneks, aga avastasin, et rong, mis pidi juba enne väljuma kui ma üldse sinna vahepeatussesse jõudsin, hilineb samuti ja see rong väljus lõpuks pool tundi peale minu esialgse rongi planeeritavad väljumisaega. Lõpuks oli 5 minuti küsimus, et ma jõudsin kolmandas vahepeatused viimase väljuva Cambridge’i rongi peale.Lõpp hea, kõik hea! Mis mind hämmastas rongijaamade juures, oli prügikastide puudus. Päris hämming tekkis kohe kui üritasin 10 minutit tulutult leida prügikasti, kuhu võiksin oma kohvitassi sokutada. Hiljem mulle muidugi selgitati, et pärast kolme aasta tagauseid pidevaid pomme prügikastides korjati üle riigi kõik prügikastid kokku ja nüüd käivad seal hoopis kilekottidega mehikesed mööda raudteejaamasid ja koristavad prügi. Minu jaoks oli see muidugi tohutu eneseületus prügi lihtsalt maha vedelema jätta. Aga eks me kõik õpime :).

Pühapäeval pidi meil plaanikohaselt olema varajane start Oxfordi. Start muidugi toimus, aga varajasest oli asi küll kaugel. Saime kuskil peale kella ühteteist kodust liikuma. Rado oli juba ammu tahtnud Oxfordi minna, et võrrelda omavahel kahte ülikoolilinna. Niisiis asusimegi teele mina, Rado ja Andrea. Sõit oli pikk, kuskil 2,5 tundi. Oxford oli kena, kohe väga kena. Jalutasime linnavahel ringi ja tegime pilte. Järgmiseks ootas ees jällegi 2 tundi autosõitu, et külastada veel paari slovakki, keda ma samuti Indiaca võistluste kaudu tean ja tunnen. Tore oli taas üle pika aja vanu tuttavaid näha ja ka uusi nägusid kohata. Sawstonis oli tõsine slovakkide community koos. Ühes majapidamises elas neid koos päris palju. Kuigi nad on kõik juba aastaid inglismaal elanud, ei ole väga lihtne kohalike seast häid sõpru leida ja nad eelistavad enamjaos siiski kõik omavahel koos aega veeta. Andrea on näiteks elanud inglismaal 10 aastat, räägib väga head inglise keelt, kuid sellest hoolimata pole tekkinud kuigi tugevat sidet kohalikega. Esmaspäeval, kui Cambridge’i tuuril käisime, rääkisime Andreaga pikalt inglastest, elust Slovakkias, reisimisest jms.Lõpuks ometi sain äraproovitud ka Inglismaal üsna populaarse täidetud kartuli. Tegemist siis sellise hiiglasliku ahjus küpsetatud kartuliga, millele on sisse pandud erinev täidis. Mina tellisin siis peekoni ja juustuga täidise. Igavesti hea oli küll. Õhtul käisime veel ka The Read Lions pubis, kus Rado töötab ja sain testida erinevaid õllesid.



Tänane päev oli jällegi ehtne näide sellest kui väike maailm tegelikult on. Nimelt kohtusin hommikul lennujaamas itaalase Lorenzoga, keda ma tean tänu sellele, et sellise ettevõtmise nagu http://www.couchsurfing.com/ läbi pakkusin talle peavarju eelmisel suvel paariks päevals. Nüüd siis meenus juba inglismaal olles, et Lorenzo olevat ka londonisse kolinud ja siis mõtlesin, et saada kirja ja eks siis paistab, et kas tal aega ja kuidas ta ringi liigub. Lõpuks aga tuli välja, et tal on täpselt samuti nagu minulgi teisipäeval London Heathrow lennujaamast lend. Temal küll mõned tunnid varem, aga see sobis mulle igati kuna Rado. Lubo ja Andrea pidid ka varahommikul startima, et Paintball’i mängma minna, siis pidin ka mina juba üsna varakult lennujaama suunas kulgema hakkama. Jõudsingi täpselt parajalt, et Lorenzoga pool tunnikest lobiseda ja siis sain veel paar tundi ise aega parajaks teha ja oligi aeg Euroopaga hüvasti jätta ja Aasiasse suunduda.

Saturday, October 25, 2008

Kolm päeva Inglismaal ja kolm täiesti erinevat kultuuri...

Esimese öö veetsin ma Cambridge’i lähedal ühes asulas, mille nimegi ma hetkel veel ei tea päris täpselt. Seal siis peatusin Slovakkiast pärit vendade Rado ja Lubo juures, keda ma tean paari aasta tagusest Saksamaal toimunud Indiaca võistlusest. Saksamaal olnud Slovakkia võistkonnast enamvähem pool elab praegu vist Inglismaal. Pühapäeval ongi plaan veel mõningaid slovakke külastada, kes Rado kodukohast veidi eemal elavad. Hetkel olen rongis teel Manchesteris Cambridge’i ja katsun lühidalt kokku võtta viimased kolm päeva.

Inglismaal võib küll vist kohata inimesi igast võimalikust rahvusest. Paljud tulevad siia puhtalt rahateenimis eesmärgil, et siis aastate pärast kodumaale tagasi pöörduda ja seal mõnusat elu nautida. Sedasi on ka lood nii minu tuttavate slovakkide kui ka nigeeriast pärit perekonnaga, kellega tutvusin mõned aastad tagasi Manchesteris Oasise kontserdil koos töötades. Siis olid Temi ja Hakeem veel kahekesi, kuid nüüd on nende perekond kasvanud koguni neljaliikmeliseks.

Teise öö veetsin ma siis Manchesteris tüüpilise inglise perekonna juures. Pereisa Kevinit tunnen ma ajast, mil ma suve Inglismaal veetsin ja tema elamises ühte tuba üürisin koos Merlega. Kui me Kevini elamisse sisse kolisime suvel 2005, siis oli ta 45-aastane, lahutatud, 2 last, kes elasid suurema osa ajast oma emaga 2h autosõidu kaugusel Manchesterist ja külastasid oma isa pea iga nädalavahetus.Kevin on endine õhuväelane, kes õhuvägedest lahkumisest saadik pole veel päris suutnud leida oma kohta siin maailmas. Hing ihkab täis kohaga purjetajaks saada, aga mõistus räägib sellele vastu. Kolme aastaga on tema elus muutunud nii palju, et nüüd on Kevin uuesti abielus, elab palju suuremas ja avarams majas, kasvatab oma 9-kuust tütart ja valutab südant oma juba täiskasvanu ikka jõudma hakkavate vanemate tütarde pärast. :) Majas valitseb selline rahulik ja ehtinglaslikult viisakas õhkkond. Kevin tegeleb endiselt tubade väljaüürimisega ja majas rahvast puudust ei ole J. Mis mind ikka ja jälle muidugi inglaste juures hämmastab on nende külmataluvus. Ma saan aru, et mina tulen külmast riigist ja peaksin harjunud olema ka siinsete temperatuuridega. No arvestades, et mul mõned soojad riideesemed kaasas olid, oli kõik vägagi talutav, kuid vaadates kuidas Kevin ise 10-kraadise temperatuuriga vaid lühikeste varukatega väljas käis, 9-kuune Maddy külma põranda peal paljajalu ringi plätserdas, siis tulid külmavärinad peale küll. Kogu maja teperatuur oli vist ka vahemikus 16-18 kraadi, minu magamistuba sealjuures 16 kraadi:D. Minul igastahes oli päris jahe, aga ei midagi väljakannatamatut.

Keviniga hakkab meil juba traditsioon tekkima, et millal iganes ma inglismaale tulen, alati katsume ikka kuhugi matkama või vähemalt jalutama minna. Seekord oli kliima päris jahe ja tuuline, seega otsustasime lihtsama jalutuskäigu kasuks, mägedesse turnima minemise asemel. Kuna mul oli õhtuks kokkulepitud külaskäik nigeerlaste Temi ja Hakeemi poole, siis mulle see l ühem variant isegi sobis ja jõudsime juba päris mõistlikul ajal linna tagasi.

Temi juurde saabudes ootas ees juba hoopis teine maailm ja teine kultuur. Kaks poisiklutti teadsid väga hästi kuidas kõva lärmi teha ja Temi ülevoolavad rõõmushõisked minu nägemise puhul muutsid ümruskonna päris lärmakaks. Lisaks minule oli Temil külas veel ka üks sõbranna, kes talle järgmisel päeval toimuvaks sõbranna sünnipäevaks soengut tegi. Peagi jõudis koju ka Temi abikaasa Akeem (inglismaal kasutab nime Paul), kes siis süüa tõi. Ma siis vahelduvalt ajasin pererahvaga juttu ja käisin kõrvaltoas lastega tegelemas. King Davidi’t nägin ma esimest korda kui ta oli 9 päevane. Käisin isegi tema ristimisel. Nüüd on poiss juba 2,5. Noorem poeg Emanuel on 1,5 aastane. Mõlemad poisid on väga armsad ja päris vahvad kui nendega tegeletakse. Kui nad tähelepanuta jäävad, siis oh seda kisa ja lärmi. Minuga harjusid nad üllatavalt kiirelt. Isegi Temi ja Hakeem imestasid, et Emanuel nii minu küljes kinni oli kogueag. Poiss ei pidanud just kuigi kergelt võõrastega leppima. Minuga leppisid mõlemad ja kuidas veel. Õhtu lõppes muidugi sellega, et Temi suutis mind veenda ööseks nende poole jääma, kuigi ma seda esialgu teha ei plaaninud. Alguses ma ei olnud väga veendunud, et kas on ikka hea mõte jääda, kuid nähes kui oluline see Temi jaoks oli ja hinnates olukorda, et nende majapidamine vähe soojem oli kui Kevini juures, siis otsustasin jääda. Temi ja Paul on nüüd juba päris kaua Inglismaal elanud. Temad rändasid Inglismaale samuti eesmärgiga siin raha teenida ja haridust omandada. Aastal 2005 sai Temi muuseas osaliselt tänu minule Manchester United staadionile poole kohaga tööle :) Temi õpib Manchesteri ülikoolis ja plaanib seniks inglismaale jääda kuni ta kooli lõpetatud saab. Hakeem läheb juba alates jaanuarist tagasi Nigeeriasse. Temi jääb lastega Inglismaale. Nii et jõuan ehk veel neile külla enne kui nad tagasi lähevad ja peale seda ehk üritan ka Nigeeriasse jõuda ühel heal päeval. Aafriklased inglismaal jäävad endiselt aafriklasteks. See kord neil külas olles meenus mulle nende poja King Davidi ristimine. Kui tavaliselt on tegemist äärmiselt viisaka, soliidse ja vaikse üritusega, siis nende puhul oli kirik või rohkem nagu mingi kogudusehoone täidetud eelkõige kõva lärmiga. Kõigile külalistele anti kätte erinevad pillid, mis kõik kõva lärmi tekitasid ja uhke isa laulis paar laulu oma lapse auks jne. Katrina jaok oli see omal ajal päris korralik kultuurišokk.

Järgmised päevad mööduvad taaskord Slovakkide seltskonnas lõuna inglismaal. Nüüd peaks Mehhikost tagasi olema ka Rado elukaaslane Andrea, kellega me esmaspäeval tõenäoliselt koos Cambridge’i vaatamisväärsustega tutvuma lähme. Või õigem sõnastus oleks, et Andrea, kes mulle Cambridge’i vaatamisväärsusi tutvustama hakkab. :)

Friday, October 24, 2008

Algus ... saabumine Inglismaale

Ei oleks arvanudki, et sel korral mu lahkumine nii raskeks kujuneb. Kadri poja sündis just üks päev enne ärasõitu ja õelapselegi oli väga raske teisipäeva õhtul lehvitada teadas, et teda jälle alles Märtsis näen. Päris kurb kohe. Täitsa mitu pisarat sai isegi valatud. Kõik kallid sõbrad ja perekond, kes mind nüüd nii kaugele maha jäi. Aga eks see kõik ole hea eesmärgi nimel. Nii et pole hullu, saame hakkama. :)


Esimene lend kulges suuremate probleemideta. Isegi kui oli mingeid jamasid, siis need kõik ma magasin maha.

Inglismaale saabudes sain kõigepealt tunnikese lennujaamas aega sisustatud, kuni sõber Rado, mind peale korjas ja suundusime Cambridge'i kanti. Mitte päris Cambridge'i, aga selle lähikaugusesse. :)

Ei läinud kuigi palju aega mööda enne kui mind juba tennist mängima sunniti.

Ja oh seda treeneri imestust, kui ta pärast mu esimest lööki mõistis, et ma ei hoiagi päris esimest korda reketit käes. :) ... lootis vist, et saab kõvasti naerda mu üle, aga oh seda pettumust. Kuigi jah ... kahjuks pole juba aastaid enam tennist mänginud ja päris igatsus tuli peale kohe. Järgmine suvi peaks asja parandama ikka veidi ilmselt. Siis kui aga Rado tegelik õpilane kohale jõudis, sisustasin edasi oma aega linnavahel jalutamise ja pildistamisega.



kirikud, värvilised uksed, punased postkastid, telefoniputkad, ülepingutatult viisakad inimesed, korrektselt ühetüübilised majad konkreetse elurajooni lõikes ... need oleksid peamised märksõnad, mis mulle inglismaale mõeldes kohe meenuvad.





Kuna Rado ja ta vend mõlemad õhtul tööle minema pidid, siis sisutasin mina suurema osa oma õhtust arvutis tööd tehes.
Öösel sai üle pika aja jälle üks pikk uinak tehtud ja hommikul oli kohe hea ja puhanud tunne ärgata. Kõigepealt käisime rongijaamas uurimas minu võimalikku marsuuti Manchesteri. Kõigest 4,5 tundi reisimist oli mind ees ootamas.

Sunday, August 31, 2008

Reis: Portugal, Lissabon ja Ericeira ja nende lähiümbrus
kestvus: 23-30 juuli
seltskond: mina, Jaana, Eneli, Kristi, Sergio + veel vahelduva eduga mõned eestis elavad kohalikud tegelased
eesmärk: puhkus ja lohesurfi õpingud

Esimene päev
Kolmapäeva veetsime Kristiga Barcelonas. Kuna minu suureks õnnetuseks olid lennujaama pagasihoiu kapid liialt väikesed, siis pidin oma lohelauda terve aja seljas tassima. Ülejäänud varustuse sain õnneks siiski kappi ärapaigutatud. Muidu oleks ikka suht nutune variant olnud. Päris korraliku trenni sai küll selle lauaga ringikõndides. Põhiliselt veetsime aega rannas ja selle lähiümbruses, veidi jalutasime ka linnavahel ringi. Lõpuks plaanisime kuhugi rannabaari pidusse minna, kuid rannas tegime väikese puhkepausi meeleolu nautimiseks ja juhtus hoopis nii, et peole mineku asemel hoopis väikse uinaku seal rannas tegime. Siis kui uuesti ärkasime, oli rand päris tühjaks jäänud ja nüüd tundus juba mõtetu hotelli otsima hakata. Tahtsime kuhugi süüa otsima minna, aga küsides nõu möödujate käest, teatasid nad et ainult üks pood on lahti ja see ka päris kaugel. Nii me siis sattusimegi hoopis randa keset hipide kommuni kus rahvas kõik ringides istus ja iga selskond erinevaid lugusid mängisid. Kitarr oli põhiline muusikainstrument mis seal kõlas. Meie uued sõbrad olid sisserännanud kaks Argentiinast ja üks Uruguays. Väga vahvad tegelased olid. Lõbustasid meid seal rannas, rääkisid oma elust ja tegemistest, mängisid kitarri ja laulsid ja lõpuks juhatasid meid veel ka sinna lahtiolevasse poodi ja lõpuks oligi aeg lennujaama suunduma hakata.


Teine päev
Saabusime Portugali ja Sergio, kes oli juba paar päeva varem kohale jõudnud, oli ilusti meile lennujaama vastu tulnud. Kuna pidime veel õhtul saabuvaid Jaanat ja Enelit ootama, siis ei hakanud kohe Ericeirasse sõitma vaid peatusime Lissabonis Sergio ema juures, kes meid siis maitsva tuunikala salati, kohaliku juustu, singi ja saiaga lõhki tahtis sööta. Õnnestus veel väike shopping teha ja suundusimegi uuesti lennujaama. Õhtusöök Lissabonis ühes kohalikus restoranis. Sõime Portugalis äärmiselt populaarseid Sardiine kartuli ja värkse salatiga ja grillitud liha. Söök oli külluslik ja äärmiselt maitsev. Õhtuks siis jõudsime Ericeriasse, jagasime magamiskohad ära, pakkisime asjad lahti ja tuttu.


Kolmas päev
... algas samuti nagu kõik eelnevad ilma igasuguse lootusega mingigi tuule tekkimise osas. Esialgu tutvusime Ericeira linnaga ja siis suundusime randa. Turismi infost jäi ainukese brosüürina minu näppude vahele kinni ühe surfikooli reklaam. Rannas lesides ja lainelaudureid eemalt vaadates ei andnud see mulle ikka kohe kuidagi rahu ja niisiis käisingi kõigile nii kaua närvidele selle brosüüriga kuni nemadki olid veendunud, et surfikoolitus ongi justnimelt see asi, mida nemad järmisel päeval teha tahaksid. Sundisin siis Sergiot helistama, et ta meile järgmiseks päevaks koolitusele kohad broneeriks. Üritasime veidi ka õppelohet lennutada, kuid tuul oli siiski ebapiisav.


Õhtusöök Lissabonis ja siis peole. Seekord käis pidu sõnaotses mõttes tänavatel. Lissabonis on selline piirkond, kus on hästi palju kitsaid ainult jalakäiatele mõeldud tänavakesi, kus siis hästi tihedalt mitmesuguseid pisikesi baarikesi leidub. Sisse nendesse kuigi palju inimesi ei mahu ja ega keegi väga ei tahagi sisse minna. Võetakse jook ja seistase tänaval ja aetakse sõpradega juttu. Muusika lärmab igal pool. Lõpuks siis leidsime ühe meie mõistes ööklubi ka. Muusika oli päris tiptop ja nii me sealt tantsuplatsilt siis alles öösel kella poole nelja ajal kodupoole liikuma saimegi.


Neljas päev
... oli siis see päev, mil täitus minu lapsepõlve kõige suurem ja kaugem unistus, mis omal ajal täiesti ebareaalne tundus. Nimelt suutsin eelnevate päevade tuulevaikusele rõhutades veenda kogu meie reisiseltskonda surfikoolitusel osalema. Eelmisel õhtul leppisime kokku, et meid saab koolitusel neli olema: mina, Jaana, Kristi ja Sergio. Eneli nagu väga entusiasmi üles ei näidanud. Õhtujooksul, aga suutsin ka temasse pisiku sisse süstida ja hommikul me juba kõik viiekesi koolitusele suundusimegi. Alguses siis väike teooria kaldapeal, siis esimene liuglemise kogemus laine vahus, siis uuesti kaldapeale ja sissejuhatus laual püstitõusmiseks. Edasi siis juba harjutused laine püüdmiseks ja püsti tõusmiseks. Kuna meile alguses nii suured lauad anti, siis ei olnudki see lauale saamine nüüd teab mis üle mõistuse asi. Igatahes nautisin ma seda kahetunnist koolitust väga ja olen kindel et ükspäev ma ka oluliselt suurematel lainete liigelda oskan. Pipeline võistlusele ilmselt ei pürgi, aga lainevahust kaugemale tahaks ikka jõuda küll.


Viies päev
Hommikul ärgates olin päris rahul oma eelmisel õhtul tehtud otsusega, kus ma loobusin teistega peole minekust ja varakult hoopis tuttu keerasin. Hommikul ärkasin rahulikult, kerge hommikusöök ja asusing randa jalutama. Otse randa minnes oleks olnud tegu 15 minutit jalutamisega, aga kuna pidin Ericeira keskusest veel läbi käima, et oma sularaha varusid täiendada, siis algas minu päev hoopis 50 minutilise jalutamisega. Lõpp muidugi oli juba rohkem nagu kiirkõnd. Aga õigeaegselt ma kohale jõudsin ja instruktor Tobi teatas, et mul vedas, et teised ei tulnud, kuna täna rahvast päris palju ja siis ta oleks pidanud paluma meil alates kella kolmest tagasi tulla. Täna sain siis juba oluliselt väiksema laua endale. Tund algas jooksuga rannas, mõned võimlemisharjutused ja siis näidati merele sisenemiseks koht kätte ja rünnakule. Täna siis oli juba natukene nagu lainet ka. Esimesed katsetused olid päris lootusetud. Ei saanud kohe üldse lainele pihta, muudkui aga jäin maha sellest. Nii ma seal siis mässasin kokku 2 tundi. Vahepeal juba hakkas päris looma ja sain paar ilusat sõitu kaldani tehtud, kuid kuna hoovus tugevalt paremale kulges, siis kulus palju energiat ka sellele, et alguspunkti tagasi vantsida. Võrreldes eilsega oli ikka juba tingimus oluliselt raskem ja kuna laud ka väiksem oli, siis hakkasid igasugused pisieksimused palju rohkem tunda andma. Saades instruktoritelt erinevid nõuandeid suutsin ennast pidevalt parandada. Olin juba väsimuses alla andmas ja tahtsin enda tunni lõppenuks kuulutada, kui kuulsin instruktor Tobi karmi käsku, et kiirelt vette tagasi ja enne ma välja ei saa kui kaks ilusat sõitu kaldani välja teen. Ja ei läinudki tervet igavikku sellega. Neli katset ja kaks või pigem isegi 2 ja pool ilusat sõitu, millest teine katse kõige ilusam oli. Olin õnnelik oma teise surfipäeva üle. Edasi kulges päev rannas lesides. Tüdrukud küll läksid linnapeale tuterdama. Neile vist oli see lõõskav päike pärast eelmise õhtu pidu veidi liiast. Mulle aga kulus üks lõõgastav rannaslesimine päris ära.



Õhtul siis mereandide restorani külastus. Ericeira mereandide restorane kiidetakse väga. Ja peab tunnistama, et oli kiitust väärt koht küll. Mereannid olid seal nii värsked, et raske oli isegi oma lauani minna ilma et mõned suured elukad sind rünnata ei üritaks. :D



Kuues päev
Hommiku äratus toimus plaanitud kella kaheksa asemel kell üheksa hoopis. Hommikusöögiks Eneli valmistatud maitsev kaerahelbepuder ja pärast mõningasi viivitusi saime lõpuks siis Ericeirast Lagua de Abufeira poole teele asutud. Kokku kulus sinna sõiduks ligi tund. Kui sihtpunkti lähenema hakkasime, siis märkasin ka, et tõepoolest paistab tuul puhuvat. Ja nii oligi. Oh seda rõõmu!

Konsulteerisime eelnevalt windsurfi kooli ees pikutavate kodanikega ja küsisime nõu, et kus me oma pesa teha võiksime. Näidati meile umbes suund kätte ja niisiis sõnakuulelikena sinnapoole teele asusimegi. Tegemist on siis suure laguuniga, milles veel mitu kuiva "saarekest" on ja otseühendus avamerega selliselt, et oli päris lihtne sõita laguunist merele ja tagasi. Suvitajaid sinna muidugi jagus kõvasti, kuid ometi suutsime väga edukalt leida koha, kus meie tegevus ei seganud teisi ja teised ei seganud meid.

Kõigepealt siis Eneli ja Kristi õppelohe lennutamised. Natukene läks ikka aega enne kui sain õpilased ja lohe omavahel sõbraks tehtud, aga lõpptulemus oli hea ja õpilased õnnelikud ja veel rohkem elevust täis, suure lohe ootusärevuses.

Seejärel läksin ise natukeseks veepeale. Tutvusin laguuni erinevate nurkadega ja siis võtsin suuna avamerele. Pääs merele oli küll kitsas kuid tuulesuund sinna sisenemiseks ja hiljem väljumiseks oli äärmiselt soodne. Kuna mul kalipsot ega päästevesti parasjagu seljas ei olnud, siis väga pikalt sinna kruisima ei jäänud. Poole tunni möödudes läksin kaldale, et õpetundi jätkata ja siis selgus, et kõik suunduvad lõunapausile. Ma siis otsustasin, et jään sõitma ja palusin endale kiire võileiva tuua hoopis. Lõpuks olid teised ära enam kui 1,5 tundi ja mina sõitsin vaheldumisi laguunil ja avamerel. Igavesti mõnus oli. Eriti mõnus oli ilma kalipsota sõita muidugi. Kuigi lõpuks hakkas ikka päris jahe juba. Ega see vesi nüüd seal riigis just teab mis soe ei olegi.



Siis kui Jaana ja Sergio lõunasöök vähe allapoole seeditud oli, siis asusime nendega suurt lohet lennutama.

lemad olid väga tublid ja said lohe kontrollimisega väga hästi hakkama.



Päeva lõpus olid kõik õnnelikud ja autos valitses äärmiselt positiivne ja energiline õhkkond. Õhtusöögiks grillitud kana ja värske salat ja uue päeva ootuses kõik varakult tuttu.


Kuues päev

Teine tuuline päev. Hommik algas Kristi valmistatud maitsva omletiga. Täna jõudsime oluliselt varem randa kuna seltskond eilsest koolitusepäevast juba väga elevusse sattunud oli ja kõik kiiresti edasi areneda soovisid. Ja eks oma osa mängis ka see, et see ühtlasi minu reisi viimane päev oli.

Hommikupoolikul olid siis Eneli ja Kristi esimesed sammud suure lohega. Algus läks küll veidi raskelt, aga lõpptulemus oli vägagi rahuldav ja seda mõlema õpilasega. Veidi aja pärast märkasin, et meie seltskond oli suurenenud ja isegi Jorge ja Tiago olid teiselpool laguuni asunud õppelohet lennutama. Edasi läks ülejäänud seltskond sööma ja jäime Jaanaga kahekesi randa askeldama ja niisiis asuski Jaana vees lohega erinevaid harjutusi tegema. Küll on ikka hea kui nii andekad õpilased on.

Edasi saabus siis minu kord vette minna. Sain siis seal tähelepanu keskpunktis kuskil poolteist tundi sõita. Täna avamerele ei pressinudki. Sõitsin laguuni peal, et siis ülejäänud seltskonnal ka vähe lõbusam oleks ja samas Eneli oma fotografeerimisoskusi lihvida saaks :) .



Hiljem veel siis ka Sergio bodydrag'i harjutused ja lõpuks andsin talle ka veel laua kätte, et saaks veestarti harjutada, kuid siis sai tuul otsa ja tuli asjad kokkupakkida ja surfinädal lõppenuks kuulutada.


Õhtul meie suureks lemmikuks saanud "pasteis de nata" koogikesed kohas kus need pidi üldse kõige maitsvam olema (oli ka),



õhtusöögiks traditsiooniline Portugali köök ja lõpetuseks veel tutvustati Portugali traditsioonilist kirsijooki ja selle erinevaid versioone.
Lõpuks veel kojujõudes asjade pakkimine ja paar tunnikest und ja juba pidigi lennujaama suunduma, et ikka Kitecamp 2008 ajaks tagasi jõuaks.
Eneli, Jaana ja Sergio jäid veel sinna ja lubasid lainelaua tunde edasi võtma hakata. Veab neil :)