Nii palju uut on vahepeal juhtunud, et igasugused emotsioonid lennusõidu ja muu sellisega seoses on vaibunud. Seega ei hakka siin pikalt seletamagi. Hong Kongi lend Londonist oli 12,5 tundi. Alguses sisutasin oma aega põhiliselt dokumetaalide vaatamisega. Kuna olin inglismaal rongisõidu lõbusamaks muutmiseks ostnud endale ühe raamatu, mille teemaks oli ühe inglase jutustus sellest kuidas ta maailma erinevates tribe’ides elas ja mis rituaale erinevates kohtades läbi tegi. Oma suureks rõõmuks avastasin, et ka lennuki meelelahutusmenüü sisaldas neid samu dokumentaale. Niisiis asusingi neid järjest vaatama. Sattusin istuma Hiinlaste kõrvale, kes jube lahkelt oma veepudelid kõik mulle pakkusid ja samuti õhtuse magustoidu. Nii, et vähese söömise all just lennukis kurta ei saanud.

Hong Kongis pääsesin lõpuks ometi ka oma hiiglama raske käsipagasi tassimisest. Jätsin kõik kotid pagasihoidu ja läksin linnaga tutvuma. Eelmisel aastal tegid küll Kadri ja Katrina põhilise raskema töö ära alustades vaatamisväärsuste otsimisest, lõpetades rongipiletite ja marsuudi organiseerimisega. Ma aind kulgesin nendega kaasa. Niisiis seekord pidin ise hakkama saama. Enamvähem saingi. Jube palav oli ainult seal ringi rännata. Hoonetes igalpool tugev konditsioneer ja samas väljas umbne ja palav. Väga lihtne ennast ära külmetada sedasi. Aga vist läks enamvähem õnneks. Kuna tahtsin fotokale ühtesid lisapatareisid ja lisa mälukaarti, siis otsustasin esmalt computer centerisse rännata. Muidugi oli ligikaudselt meeles peatuse nimi kus maha tuli minna, kuid kahjuks seekord vedas mu nimi mind alt. Sõitsin põhimõtteliselt hong kongi metroo viimasesse peatusesse. Siis sain muidugi kohe ära., et asi enam päris õige ei ole ja istusin uuesti teisipidi metroo peale ja sõitsin linnapoole tagasi. Nüüd siis väljusin peatuses, mis mulle ka esialgu õige tundus, kuid mille puhul oli alguses kahtlus, et see nagu liialt lähedal oleks. Paraku oli tegemist siiski õige peatusega. Niisiis sai asjatult raisatud pea tund aega. Aga lõpuks pärast kvartalile ringi pealejalutamist leidsin ka selle Computer centeri üles ja sain oma asjad kätte. Edasi siis üritasin õele teed leida. Sain kindla käsu jasmiini teed osta Lõpuks oli ringijalutamisest päris kõrini ja otsustasin minna kowlooni, et jõe äärde istuda ja vaadet hong kongi linnale nautida. Oli suht udune ja eriti midagi ei näinud, kuid siiski oli päris hea vahelduseks lihtsalt istuda rahulikult ... seni kuni mingi Pakistani vend tüütama tuli ja jubedalt sõbraks saada tahtis. Kõige kolmedam just ei olnudki, kuid sel momendil ei viitsinud ma eriti uute tutvuste sebimisega tegeleda, veel vähem pakistaanlastega, nii siis vabandasin ennast viisakalt välja ja asusin lennujaama poole teele.

Muljed Hong Kongist pole endiselt paranenud minu jaoks. Lihtsalt üks suur linn, täis kõrgeid maju ja suurt sagimist. Tipptunnil oli metroojaam täis igalepoole kiirustavaid inimesi. Elu rütm seal on ikka präis uskumatu. Rongid käivad täpselt iga paari minuti tagant ja kui lahkub, siis ei kulu kuigi palju enne kui ootesaal taas inimestest pungil. Kõik liiguvad jooksusammul. Päris väsitav oli seal massi keskel. Ei ole see elu ikka päris minu jaoks mõeldud.

Lennul Londonist Hong Kongi, ei maganud ma mitte tundigi. Ma olen väga osav lühikestel lendudel magaja, aga millegi pärast pikkadel lendudel mul magada ei õnnestu. . Nii ei õnnestunud ka sel korral. Hong Kongis ringi matkata oli juba päris raske. Lend Manilasse väljus mul kohaliku aja järgi 21:55 ja jõudis kohale 23:55. Niisiis lootsin, et ehk saan vähemalt sellel lennul veidikenegi magada. Algus väga paljulubav ei paistnud. Nimelt istus minu kõrval üks noor ema oma 2-aastase jõmpsikaga, kes oli vist küll maailma kõige paigalpüsimatum laps. Minuga sai ta üsna varsti suureks sõbraks ja jagas oma mänguasju minuga. Oli igati vahva, et nii kui ma korrakski silmad sulgesin, nii ta kohe mulle ka õlapeale koputas ja midagi uut näitas. Tunnikese ma temaga seal tegelesin ja siis andisn alla ja keerasin siiski tuttu.

Kohalejõudnud Manilasse, helistasin korra Marekile, sain instruktsioonid et kui lennujaamast väljun, siis keerata vasakule ja otsida kollaseid taksosid. Et nendega pidavat vähe mõistlikum olema. Muidugi oli vaja veel eelnevalt mitu korda Marekile helistada, enne kui taksojuht õiget kohta oli võimeline leidma, kuid lõpp hea kõik hea. Väsisuna kuid õnnelikuna jõudsin ma kohale. Nüüd võisin paariks päevaks suurte kottidega seiklemise äraunustada, kuna oli plaan Manilasse vähemalt kuni laupäevani jääda.

Asun hetkel London Heathrow lennujaamas ja ootan oma järgmist lendu, milleks on siis London-Hong Kong.

Rongisõit Manchesterist Cambridge’i läks seekord suhteliselt napilt. Nimelt oli tegu marsuudiga, kus tuli kolm korda rongi vahetada. Esimene rong väljus ilusti õigeaegselt. Olles aga jõudnud teise vahepeatusesse avastasin, et minu järgmine rong hilineb ja saabub enam kui tund hiljem, mis siis oleks minu jaoks tähendanud seda,et ma oma järgmisest rongist oleksin ma maha jäänud ja kuna oli tegemist õhtu viimaste rongidega, siis oleks see samuti tähendanud, et jään ööseks kuhugi täiesti suvalise kohapeale keset Inglismaad. Minu õnneks, aga avastasin, et rong, mis pidi juba enne väljuma kui ma üldse sinna vahepeatussesse jõudsin, hilineb samuti ja see rong väljus lõpuks pool tundi peale minu esialgse rongi planeeritavad väljumisaega. Lõpuks oli 5 minuti küsimus, et ma jõudsin kolmandas vahepeatused viimase väljuva Cambridge’i rongi peale.Lõpp hea, kõik hea! Mis mind hämmastas rongijaamade juures, oli prügikastide puudus. Päris hämming tekkis kohe kui üritasin 10 minutit tulutult leida prügikasti, kuhu võiksin oma kohvitassi sokutada. Hiljem mulle muidugi selgitati, et pärast kolme aasta tagauseid pidevaid pomme prügikastides korjati üle riigi kõik prügikastid kokku ja nüüd käivad seal hoopis kilekottidega mehikesed mööda raudteejaamasid ja koristavad prügi. Minu jaoks oli see muidugi tohutu eneseületus prügi lihtsalt maha vedelema jätta. Aga eks me kõik õpime :).

Pühapäeval pidi meil plaanikohaselt olema varajane start Oxfordi. Start muidugi toimus, aga varajasest oli asi küll kaugel. Saime kuskil peale kella ühteteist kodust liikuma. Rado oli juba ammu tahtnud Oxfordi minna, et võrrelda omavahel kahte ülikoolilinna. Niisiis asusimegi teele mina, Rado ja Andrea. Sõit oli pikk, kuskil 2,5 tundi. Oxford oli kena, kohe väga kena. Jalutasime linnavahel ringi ja tegime pilte. Järgmiseks ootas ees jällegi 2 tundi autosõitu, et külastada veel paari slovakki, keda ma samuti Indiaca võistluste kaudu tean ja tunnen. Tore oli taas üle pika aja vanu tuttavaid näha ja ka uusi nägusid kohata. Sawstonis oli tõsine slovakkide community koos. Ühes majapidamises elas neid koos päris palju. Kuigi nad on kõik juba aastaid inglismaal elanud, ei ole väga lihtne kohalike seast häid sõpru leida ja nad eelistavad enamjaos siiski kõik omavahel koos aega veeta. Andrea on näiteks elanud inglismaal 10 aastat, räägib väga head inglise keelt, kuid sellest hoolimata pole tekkinud kuigi tugevat sidet kohalikega. Esmaspäeval, kui Cambridge’i tuuril käisime, rääkisime Andreaga pikalt inglastest, elust Slovakkias, reisimisest jms.Lõpuks ometi sain äraproovitud ka Inglismaal üsna populaarse täidetud kartuli. Tegemist siis sellise hiiglasliku ahjus küpsetatud kartuliga, millele on sisse pandud erinev täidis. Mina tellisin siis peekoni ja juustuga täidise. Igavesti hea oli küll. Õhtul käisime veel ka The Read Lions pubis, kus Rado töötab ja sain testida erinevaid õllesid.



Tänane päev oli jällegi ehtne näide sellest kui väike maailm tegelikult on. Nimelt kohtusin hommikul lennujaamas itaalase Lorenzoga, keda ma tean tänu sellele, et sellise ettevõtmise nagu http://www.couchsurfing.com/ läbi pakkusin talle peavarju eelmisel suvel paariks päevals. Nüüd siis meenus juba inglismaal olles, et Lorenzo olevat ka londonisse kolinud ja siis mõtlesin, et saada kirja ja eks siis paistab, et kas tal aega ja kuidas ta ringi liigub. Lõpuks aga tuli välja, et tal on täpselt samuti nagu minulgi teisipäeval London Heathrow lennujaamast lend. Temal küll mõned tunnid varem, aga see sobis mulle igati kuna Rado. Lubo ja Andrea pidid ka varahommikul startima, et Paintball’i mängma minna, siis pidin ka mina juba üsna varakult lennujaama suunas kulgema hakkama. Jõudsingi täpselt parajalt, et Lorenzoga pool tunnikest lobiseda ja siis sain veel paar tundi ise aega parajaks teha ja oligi aeg Euroopaga hüvasti jätta ja Aasiasse suunduda.

Kolm päeva Inglismaal ja kolm täiesti erinevat kultuuri...

Esimese öö veetsin ma Cambridge’i lähedal ühes asulas, mille nimegi ma hetkel veel ei tea päris täpselt. Seal siis peatusin Slovakkiast pärit vendade Rado ja Lubo juures, keda ma tean paari aasta tagusest Saksamaal toimunud Indiaca võistlusest. Saksamaal olnud Slovakkia võistkonnast enamvähem pool elab praegu vist Inglismaal. Pühapäeval ongi plaan veel mõningaid slovakke külastada, kes Rado kodukohast veidi eemal elavad. Hetkel olen rongis teel Manchesteris Cambridge’i ja katsun lühidalt kokku võtta viimased kolm päeva.

Inglismaal võib küll vist kohata inimesi igast võimalikust rahvusest. Paljud tulevad siia puhtalt rahateenimis eesmärgil, et siis aastate pärast kodumaale tagasi pöörduda ja seal mõnusat elu nautida. Sedasi on ka lood nii minu tuttavate slovakkide kui ka nigeeriast pärit perekonnaga, kellega tutvusin mõned aastad tagasi Manchesteris Oasise kontserdil koos töötades. Siis olid Temi ja Hakeem veel kahekesi, kuid nüüd on nende perekond kasvanud koguni neljaliikmeliseks.

Teise öö veetsin ma siis Manchesteris tüüpilise inglise perekonna juures. Pereisa Kevinit tunnen ma ajast, mil ma suve Inglismaal veetsin ja tema elamises ühte tuba üürisin koos Merlega. Kui me Kevini elamisse sisse kolisime suvel 2005, siis oli ta 45-aastane, lahutatud, 2 last, kes elasid suurema osa ajast oma emaga 2h autosõidu kaugusel Manchesterist ja külastasid oma isa pea iga nädalavahetus.Kevin on endine õhuväelane, kes õhuvägedest lahkumisest saadik pole veel päris suutnud leida oma kohta siin maailmas. Hing ihkab täis kohaga purjetajaks saada, aga mõistus räägib sellele vastu. Kolme aastaga on tema elus muutunud nii palju, et nüüd on Kevin uuesti abielus, elab palju suuremas ja avarams majas, kasvatab oma 9-kuust tütart ja valutab südant oma juba täiskasvanu ikka jõudma hakkavate vanemate tütarde pärast. :) Majas valitseb selline rahulik ja ehtinglaslikult viisakas õhkkond. Kevin tegeleb endiselt tubade väljaüürimisega ja majas rahvast puudust ei ole J. Mis mind ikka ja jälle muidugi inglaste juures hämmastab on nende külmataluvus. Ma saan aru, et mina tulen külmast riigist ja peaksin harjunud olema ka siinsete temperatuuridega. No arvestades, et mul mõned soojad riideesemed kaasas olid, oli kõik vägagi talutav, kuid vaadates kuidas Kevin ise 10-kraadise temperatuuriga vaid lühikeste varukatega väljas käis, 9-kuune Maddy külma põranda peal paljajalu ringi plätserdas, siis tulid külmavärinad peale küll. Kogu maja teperatuur oli vist ka vahemikus 16-18 kraadi, minu magamistuba sealjuures 16 kraadi:D. Minul igastahes oli päris jahe, aga ei midagi väljakannatamatut.

Keviniga hakkab meil juba traditsioon tekkima, et millal iganes ma inglismaale tulen, alati katsume ikka kuhugi matkama või vähemalt jalutama minna. Seekord oli kliima päris jahe ja tuuline, seega otsustasime lihtsama jalutuskäigu kasuks, mägedesse turnima minemise asemel. Kuna mul oli õhtuks kokkulepitud külaskäik nigeerlaste Temi ja Hakeemi poole, siis mulle see l ühem variant isegi sobis ja jõudsime juba päris mõistlikul ajal linna tagasi.

Temi juurde saabudes ootas ees juba hoopis teine maailm ja teine kultuur. Kaks poisiklutti teadsid väga hästi kuidas kõva lärmi teha ja Temi ülevoolavad rõõmushõisked minu nägemise puhul muutsid ümruskonna päris lärmakaks. Lisaks minule oli Temil külas veel ka üks sõbranna, kes talle järgmisel päeval toimuvaks sõbranna sünnipäevaks soengut tegi. Peagi jõudis koju ka Temi abikaasa Akeem (inglismaal kasutab nime Paul), kes siis süüa tõi. Ma siis vahelduvalt ajasin pererahvaga juttu ja käisin kõrvaltoas lastega tegelemas. King Davidi’t nägin ma esimest korda kui ta oli 9 päevane. Käisin isegi tema ristimisel. Nüüd on poiss juba 2,5. Noorem poeg Emanuel on 1,5 aastane. Mõlemad poisid on väga armsad ja päris vahvad kui nendega tegeletakse. Kui nad tähelepanuta jäävad, siis oh seda kisa ja lärmi. Minuga harjusid nad üllatavalt kiirelt. Isegi Temi ja Hakeem imestasid, et Emanuel nii minu küljes kinni oli kogueag. Poiss ei pidanud just kuigi kergelt võõrastega leppima. Minuga leppisid mõlemad ja kuidas veel. Õhtu lõppes muidugi sellega, et Temi suutis mind veenda ööseks nende poole jääma, kuigi ma seda esialgu teha ei plaaninud. Alguses ma ei olnud väga veendunud, et kas on ikka hea mõte jääda, kuid nähes kui oluline see Temi jaoks oli ja hinnates olukorda, et nende majapidamine vähe soojem oli kui Kevini juures, siis otsustasin jääda. Temi ja Paul on nüüd juba päris kaua Inglismaal elanud. Temad rändasid Inglismaale samuti eesmärgiga siin raha teenida ja haridust omandada. Aastal 2005 sai Temi muuseas osaliselt tänu minule Manchester United staadionile poole kohaga tööle :) Temi õpib Manchesteri ülikoolis ja plaanib seniks inglismaale jääda kuni ta kooli lõpetatud saab. Hakeem läheb juba alates jaanuarist tagasi Nigeeriasse. Temi jääb lastega Inglismaale. Nii et jõuan ehk veel neile külla enne kui nad tagasi lähevad ja peale seda ehk üritan ka Nigeeriasse jõuda ühel heal päeval. Aafriklased inglismaal jäävad endiselt aafriklasteks. See kord neil külas olles meenus mulle nende poja King Davidi ristimine. Kui tavaliselt on tegemist äärmiselt viisaka, soliidse ja vaikse üritusega, siis nende puhul oli kirik või rohkem nagu mingi kogudusehoone täidetud eelkõige kõva lärmiga. Kõigile külalistele anti kätte erinevad pillid, mis kõik kõva lärmi tekitasid ja uhke isa laulis paar laulu oma lapse auks jne. Katrina jaok oli see omal ajal päris korralik kultuurišokk.

Järgmised päevad mööduvad taaskord Slovakkide seltskonnas lõuna inglismaal. Nüüd peaks Mehhikost tagasi olema ka Rado elukaaslane Andrea, kellega me esmaspäeval tõenäoliselt koos Cambridge’i vaatamisväärsustega tutvuma lähme. Või õigem sõnastus oleks, et Andrea, kes mulle Cambridge’i vaatamisväärsusi tutvustama hakkab. :)

Algus ... saabumine Inglismaale

Ei oleks arvanudki, et sel korral mu lahkumine nii raskeks kujuneb. Kadri poja sündis just üks päev enne ärasõitu ja õelapselegi oli väga raske teisipäeva õhtul lehvitada teadas, et teda jälle alles Märtsis näen. Päris kurb kohe. Täitsa mitu pisarat sai isegi valatud. Kõik kallid sõbrad ja perekond, kes mind nüüd nii kaugele maha jäi. Aga eks see kõik ole hea eesmärgi nimel. Nii et pole hullu, saame hakkama. :)

Esimene lend kulges suuremate probleemideta. Isegi kui oli mingeid jamasid, siis need kõik ma magasin maha.

Inglismaale saabudes sain kõigepealt tunnikese lennujaamas aega sisustatud, kuni sõber Rado, mind peale korjas ja suundusime Cambridge'i kanti. Mitte päris Cambridge'i, aga selle lähikaugusesse. :)

Ei läinud kuigi palju aega mööda enne kui mind juba tennist mängima sunniti.

Ja oh seda treeneri imestust, kui ta pärast mu esimest lööki mõistis, et ma ei hoiagi päris esimest korda reketit käes. :) ... lootis vist, et saab kõvasti naerda mu üle, aga oh seda pettumust. Kuigi jah ... kahjuks pole juba aastaid enam tennist mänginud ja päris igatsus tuli peale kohe. Järgmine suvi peaks asja parandama ikka veidi ilmselt. Siis kui aga Rado tegelik õpilane kohale jõudis, sisustasin edasi oma aega linnavahel jalutamise ja pildistamisega.

kirikud, värvilised uksed, punased postkastid, telefoniputkad, ülepingutatult viisakad inimesed, korrektselt ühetüübilised majad konkreetse elurajooni lõikes ... need oleksid peamised märksõnad, mis mulle inglismaale mõeldes kohe meenuvad.

Kuna Rado ja ta vend mõlemad õhtul tööle minema pidid, siis sisutasin mina suurema osa oma õhtust arvutis tööd tehes.

Öösel sai üle pika aja jälle üks pikk uinak tehtud ja hommikul oli kohe hea ja puhanud tunne ärgata. Kõigepealt käisime rongijaamas uurimas minu võimalikku marsuuti Manchesteri. Kõigest 4,5 tundi reisimist oli mind ees ootamas.