Sunday, May 23, 2010

Ametlik teadaanne:

Ivelette seiklused filipiinidel on selleks korraks lõppenud. Laupäeval, 22. mail, hommikul kl 10:25 maandus Ivelette väsinuna aga õnnelikult eestimaa pinnal ja nüüd seikleb mingi aja siin mail. :) Praegu pesitseb neiu Kurepalu metsade vahel ja taastub pikast ja väsitavast reisist ja katsub kohaneda siinse kliimaga. Reisi kestvus kokku oli ligikaudu 30 tundi. Pisike neiu pidas terve reisi väga hästi vastu ja kuna Finnair oma lennuaegasid muutnud on ja nüüd neil ka Hong Kongist öine lend tagasi tuleb ja kuna meil õnnestus lapsele ka seina peale magamiseks korvikene saada, siis kulges see kõige pikem lend peamiselt magades. Ärkas alles 3 tundi enne maandumist, oli 2 tundi üleval ja siis magas veel 40 minutit ja seda just siis kui emmel hommikusöögi aeg oli. Ülejäänud lennud ja lennuvahetused kulgesid ka suhteliselt sujuvalt ja suuremate probleemideta, aga praegu veel reisiväsimus peal ja pikemalt ei viitsigi kirjutada.

Peatse kohtumiseni!!!! :)

Wednesday, May 19, 2010

Emadepäev oli mul meeldejääv :). Et kui varem Ivelette istus nii pool viltuses asendis, või siis hästi lühikest aega sirge seljaga ja peatselt ikka ümber kukkus, siis emadepäev oli just see päev, mil läheb ajalukku päevana, kui Ivelette esimest korda pikalt istus ja mänguasjadega mängis. Sain köögis rahulikult kõik toimetused ära tehtud, kuni tema omaette võrevoodis mängis. Päris põnev oli tal kohe seal. Ja teine üllatus oli siis see, et kui ma pahaaimamatult köögis nõusid pesin ja järsku üle õla piilusin, et mis laps ka teeb ja ohh üllatust-ehmatust, seisis teine voodis püsti ja naeratas oma suurt naeratust. Nii armas oli ta seal ja nii õnnelik oma saavutuse üle. Sellest kõigest juba tegelikult möödas 1,5 nädalat ja sellest alates muudkui aga istub ja toimetab ja harjutab püsti tõusmist. Igasuguseid häälitsusi harjutab ka. Papa ja mamma on sõnavarast kadunud, aga uued hitid on tatatatataaaa ja muud sellised. Suuga üritab ka igasuguseid häälitsusi genereerida pidevalt. Muudkui puristab ja pritsib tatti, eriti meeldib vastu minu nahka puristada :D. Ja täna tegi esimest korda sellist häälitsust nagu sa keelt vastu kurgulage surudes teha saad. Ei oska paremini selgitada, aga ehk mõistate minu rõõmu :D. Istumises on ta juba päris osav, vahest isegi nügin teda õlast, aga enam naljalt ümber ei kukku, tasakaalu hoiab ikka väga hästi. Julgen juba ka täitsa sellise laiema pingi peale teda istuma jätta, kui endal kahte kätt kasutada vaja on parasjagu. Muidugi ise oled vahetusläheduses, et ikka kui vaja püüdma hakata, siis on käeulatuses. Aga lihtsam on elu küll iseistuva lapsega.

Ja muuseas ... meil on täna 7 kuu sünnipäev. :) .

Ise siin olen suht igapäevaste toimetustega ametis pidevalt, mõned korrad ka surfamas käidud. Ikka päris uskumatu, et on juba mai keskpaik ja ikka veel tuult jagub. Tavaliselt öeldakse, et märtsi lõpuga bulabogi rannas tuul otsas, siis kaks kuud palavust ja tuulevaikust ja siis puhuvad tuuled white beachil. Palav on tõesti olnudviimasel ajal, aga kui mitte terve päeva siis vähemalt hommikuti on bulabogil ka tuuleke liikvel ja Jastwanil on pea iga päev ka õpilasi. Nüüd ongi aktsiivselt tegutsev ainult üks surfiklubi bulabogil (tipphooajal 10 klubi) ja see on just see kus Jastwan töötab ja nii palju kui ma rannas olen käinud, siis neil koguaeg õpilasi kõvasti seal ja kõik instruktorid on vees. Surfata on ka praegu mõnus kuna surfirahavast ikka suht vähe saarele jäänud. Ükspäev käisingi sõitmas, peale minu veel 4 lohet kogu lahe peale (tipphooajal kuni 100 lohet). White beach ka veel endiselt rahvast täis, eriti päikeseloojangutel. Eks nüüd mai lõpus hakkab ka rahvast vähemaks jääma. Aga ok, olekski praegu kõik uudistest. Järgmise nädala alguses teame vast ka Jastwani viisa kohta ja siis oskame rohkem ka ehk reisiplaanide kohta rääkida. Seniks aga olge mõnusad ja suured kallid meie poolt kõigile!!!!

Thursday, May 6, 2010

Manilas käidud ja viisaavaldus esitatud, kuid õhus on palju agasid ja küsimärke. Saatkonnas läks kõik suht kiirelt. Jastwan sai oma passi kätte, passivahel selgituskiri, et refusalit ei pea põhjedama ja tal pole õigust seda kuhugi edasi kaevata. Sedapuhku aga küsimusele, et kas tohib uue taotluse esitada vastati: "Teil on õigus esitada avaldusi nii tihti kui ise soovite" Käisime ja tegime aga tema passist uue koopia, teised dokumendid ammu juba ettevalmistatud ja siis esitaski uue avalduse. Nõme oli aga see, et see tädi otsustas temaga intervjuu tagalogis pidada ja minu käest väga midagi küsida ei tahetudki. Eks nüüüd pole midagi muud kui pöidlad pihku ja loodame ikka positiivset vastust seekord.

Ivelette aga on küll tõeline unistuste reisikaaslane. Kui välja arvata muidugi see, et ta koguaeg midagi sehkedada tahab. Hommikul siis minu äratuskell helises 4:30, siis tahtis kohe Ivelette ka süüa saada ja tudus peale seda rahulikult edasi. Mina tegin kiire kohvi, panin riidesse, pakkisin veel viimased asjad kotti ja 5:05 olimegi valmis startima. Võtsin siis magava lapse tema tudu t-särgis sülle ja asusime teele. Ivelette magas maha nii tricycli sõidu sadamasse, paati mineku, paadisõidu ja caticlais lennujaama sisenemise. Ärkas alles check-in'i sabas ja muidugi ärkas kohe suure naeratusega. Meie lend oli kl 6:35. Manilsse jõudsime juba enne kella kaheksat. Otsustasime siis taksoga õige maja jurde ära orieteeruda ja seal siis hommikusöögi teha. Taksosõidu ajal keeras Ivelette jällegi tuttu ja magas kuni mina olin isegi oma hommikusöögi juba lõpetanud. Lõpuks kui kell üheksale lähema hakkas, suundusime soome saatkonda. Seal siis läks sellevõrra aega, et saime kõigepealt tema passi kätte, siis pidime minema kõrvalmajja passist koopiat tegema, siis uuesti saatkonda ja siis intervjuud ootama. Just enne kui Jastwani järjekord kätte jõudis, hakkas Ivelette veidi jaurama, andsin talle siis piimapudeli kätte ja matsutas siis mõnuga kogu intervjuu aja ja samal ajal hakkas ühte ebameeldivalt lõhnavat asja oma mähkusse meisterdama. Ajastus missugune. :). Peale intervjuud suudusime siis Mall of Asiasse, kus veetsime 3h. Shoppamise tuju õnneks peale ei tulnudki ja niii siis lihtsalt sõime seal ja chillisime niisama. Teel Mall of Asiasse pidas Ivelette jällegi mõnusa uinaku maha, et siis kaubamajas jällegi kõigile naeratada ja pidevalt käte ja jalgadega vehkida jaksaks. Taksosõit lennujaama kulges jällegi sujuvalt. Meile sattus naistaksojuht, kes pidevalt valgusfooride taga istudes muudkui tahapoole kiikas ja lapsega suhelda üritas. Näha oli, et Ivelette päevast juba mega väsinud on, aga ei migit kurtmist ega virisemist. Väga vapralt pidas vastu. Taksos andsin talle pudeli kätte ja sõi siis mõnuga ja kui taksost väja hakkasin astuma, jäi sekundipealt magama. Seekord siis magas justnimelt checki'i ja muud turvakontrollid maha. Päris hea ikka lapsega reisimine, rahulikult pane suur liitrine veepudel kotti ja keegi isegi ei vaevu küsima, et mis vedelikke sa seal vead. Kusjuures tagasitulles oli veel nii, et mehed ja naised pidid erinevast sabast minema ja siis jäi nii, et Jastwani kotis olid ka mingid purgid lapse büreedega mis me manilast ostsime ja isegi ei tahetud tema kottigi lahti teha. Lennuootamine kulges jällegi naeratuse saatel ja kaasootajaid lõbustades. Esimest korda kui Ivelette nutma hakkas selle päeva jooksul oli siis kui meid kõiki juba lennukisse pakitud oli ja seal pikalt palavas lenukis passima pidime. Siis hakkas küll nihelema ja virisema, aga õnneks mitte eriti hullult. Lõpuks meelitasin ta piimaga magama ja teele me asusimegi. Terve sõidu ta magas, kuni maadumise alguseni. Maandumine seekord siis ilmselt pani tema kõrvad valutama, kuna esimest korda kuulsin tõelist kisa tema suust. Nuttis päris haledalt kohe. Jauras veel veidi pärast maandumistki, kuid juba paadisadamasse jõudes oli naeratus näol ja käed-jalad tegemist täis. Koju jõudsime kuskil 17:45. Veidi veel mängimist, õhtune puder, veel mängimist ja tuttu me läksimegi. Oli pikk ja väsitav päev, kuid pisike pidas ikka uskumatult vapralt vastu. Ja tänu sellele, et lennujaamas tagasilendu oodates ühte Jastwani sõbrannat taiwanist, keda ta juba üle nelja aasta näinud polnud, kohtasime, on mul paar pilti mida siia lisada saan :D.


Nüüd juba mitmeid päevi on meie oskuste juurde lisandunud oma kahe käega plaksutamine. Varem lõi teistele plaksu, seda juba 4 kuusest alates, kuid nüüd siis päris plaksutab ise ja ikka nii, et kohe plaks on kuulda. Ja tema häälitsustest siis nii palju, et kui tema jauramisest võib hea kujutlusvõime korral emme välja lugeda, siis üks päev hakkas jumala selgelt ja täiesti rahulikult papa ütlema. See on lihtsalt nii armas kuidas ta seda ütleb. Vahest kõvema häälega, vahest aga lausa sosistadea. Vahest ma ütlen, et ütle emme, teema vaatab mulle otsa, naeratab ja ütleb papa. Ükspäev, aga kui just vetsu olin minemas ja Jastwan temaga rääkis, et ütle papa ja siis tuli hoopis jumala selge emme :D, nii et ma seda isegi läbi ukse kuulsin :D. Eks ta vist vara on veel rääkima hakkamiseks, aga vähemalt on hea tema häälitsustest endale sobivat tõlget leida :D. Elu veelgi lõbusam kohe.