Tuesday, December 18, 2007

esimesed päevad Boracayl

Mõtlesime täna hommikul, et oleme eriti tublid ja ärkame vara, ehk siis kell kaheksa ja oleme kohe esimesed rannas surfamas. Ärkasime isegi enne kaheksat juba ja hommikusöögiks väikesed pannkoogid minul ja puuviljasalat Kadril. Kui hommikukohvi lõpetatud, siis oli juba 4 lohet rannas üleval. Nii et siis päris ei õnnestunud see esimesena randa mineku asi. Kuna tundus, et täna tuul veidi nõrgem oli hommikul, siis võtsin alustuseks 12-se lohe, tõmbasin maksimaalse jõu peale sellele ja asusingi sõitma. Mida aeg edasi, siis tasapisi tuli aga jõudu vähemaks lasta, oli juba ilmselge, et ka kaheksasest oleks piisanud. Sõitsin veel veidi aega ja nautisin seda, et jube hästi tõstab lohe ja hakkasin aga oma maandumist lihvima. Siis hakkas väga tugevalt vihma sadama ja pidasin paremaks kaldale puhkama tulla. Vihm lõppes sama kiirelt kui algaski ja peale seda oli jälle ühtlaselt kaheksa ruuduse lohe ilm (olgu siinkohal mainitud, et Kadri jaoks tähendas see 11-se ilma). Enne kui uuesti merele minekut plaanisime, pidasime targemaks pisikest lõunat pidada. Kui rannas on ainult kaks lohekoolitust, mis kuuluvad kohalikele ja ülejäänud kõik on välismaalaste valduses, siis meie oleme õnneks ühte kohalike kohtadest sissesulanud. Selles samas kohas pidasime ka oma lõunapausi, rääkides omanikuga pikalt ja laialt äritegevusest Bulabog rannas. Omanik on päris vahva sell, nimeks tal Bong. Teeb handelbassi vabalt ära. Täna katsetas minu kaheksa ruudust Switcblade 3-e ja oli kui õnnelik laps kes on just uue mänguasja saanud endale. Muidu sõidab ise ta Best Yarga’ga. Aga paistis, et mu Cabrinha lohe pani tema näo ikka väga särama ja kui merelt tagasi tuli, siis olid tal vaid kaks nöialt ühtleselt ülespoole suunatud ja suur naeratus näos. Mul oli ka päris uhke tunne oma lohet vaadata kui üks trikk teise järel tuli, mulle juba oli hakanud tunduma, et mu lohe ei oskagi selliseid asju. Igastaes, peale lõunat läksime uuesti sõitma ja siis ei andnud mulle ka rahu, et mis mõttes ma üldse uusi asju ei õpi ja hakkasin crab’e proovima. Mõned tulid juba täitsa hästi välja. Ise olin rahul vähemalt. Kadri tänase päeva saavutus oli see, et õppis toeside'is sõitmise ära. Aplaus. Väike hirm hakkab juba tekkima, et varsti ta minust osavam juba, aga eks ma siis hakkan rohkem pingutama, et eest ära liikuda jälle :) . Mingi hetk vahepeale tegin veel ühe puhkepausi ja siis kolmandat korda merele tänase päeva jooksul. Täna õhtul plaanime minna testima ühte kohalikku söögikohta, mida Bong meile juba eile soovitas ja õhtul siis White Beachile regge peole. See toimub ühes rannabaaris, kuhu juhuslikult ka laupäeva õhtul sattusime ja olles sinna ennast mõnusalt sisse seadnud, avastasime järsku, et ümberringi ongi ainult kohalikud, et me ühed vähesed turistid. Aga koha valisime just mõnusa live muusika järgi. Kaks kohalikku jämmisid laval. Ei läinud kuigi kaua kui juba bändi solist meidki lavale kutsuda üritas ja lõpuks said kõik baarisviibijad teada, et neil on külalisi Eestist. Veidi hiljem ilmus sinna ka juba rannast tuttav nägu Bong, ja nüüdseks oleme juba teada saanud, et ka see meie lemmik paar White Beachil, kuulub samale perekonnale, kui meie lemmik koht surfirannas.


Saabusime saarele reedel, 14. jaanuaril ja loomulikult oli vaja juba esimene õhtu kohe surfama minna. Kuna tuul siis tundus vaikne olevat, võtsin välja kaheteistkümnese lohe ja esimene tunnike saigi sõidetud enne kui päris pimedaks läks. Laupäevast esmaspäevani oleme iga päev sõitnud nii, et mina 8-se Switcblade’iga ja kadri 11-se Best Waroo’ga. Rääkides veidi kohalikega, siis suhteliselt suure tõenäosusega saan ma iga päev 8-se lohega hakkama. Oleks tänagi saanud, kui oleks hommikul veidi kannatlikum olnud. Igatahes on jube vahva see tunne, kui ei pea muretsema, et kas on tuult või mitte. Kuna meie öömaja ongi põhimõtteliselt otse surfirannas, siis päris vahva on kuulata, kuidas ööselgi tuul ust lögistab. Täna muidugi sadas vahelduseks ka veidi vihma läbi katuseräästa ja kaks ööd tagasi kui oli parasjagu tõusu aeg ja kuidagi eriti tugev tuul, siis oli meeldiv uinuda lainete kohina saatel, mis siis täpselt 20 m meie elamisest eemal olid.

Ilmast veel nii palju, et enamuse ajast on selline vahelduv pilvisus. Mis sobib meile kohe eriti hästi, kuna päike hakkab endiselt hästi peale, kuid ei kõrveta nii kiirelt ära (kasutame ikkagi 40-st kaitsekreemi ja ilma sellest oleks ammu juba ära kõrbend). Vahel on üksikud vihmahood, mis aga sama kiirelt kui tulid, ka ära lähevad jällegi. Õhk on kuskil 26-27 kraadi soe ja vesi vist ka enamvähem sama. Sellist tunnet küll ei ole, et siin liiga lämbe oleks ja isegi kordagi pole veel sellest puudust tundunud, et meil kliimaseadet bungalows ei ole. Täna näiteks tõmbas Kadri korraks isegi oma jope selga, kui me sööma läksime. Saime Bongiga küll kõvasti tema üle naerda, aga see ei morjendanud teda eriti ja ta väitis endiselt et tal on täpselt paras selle jopega :D . Hommikul läheb kuskil poole seitsmest valgeks ja kell kuus on uuesti pime jälle.

Aga tänaseks siis kõik, uue uudised uute tuultega.

Monday, December 17, 2007

Manila

Manila on iseenesest üks suurt dzungel. Ei midagi erilist. Nüüd mõistan seda, et ükski reisiraamatutest seda linna külastada ei soovitanud. Tore oli seda oma silmaga näha küll, aga samas suuri emotsioone see iseenesest küll ei tekitanud, kui muidugi välja arvata need vahvad inimesed, kellega seal kohtusime. Kesklinnas on mingil määral päris tsivilisatsioon kohe. Kõrged ja viisakas olukorras majad, kus enamikes siis pesitsemas erinevate rahvusvaheliste organisatsioonide kõnekeskused. Enamikud tornidest on valged ööpäevläbi, nii et kohe nähe, et usin töö käimas seal. Kohalike elu on suht masendav kõrvaltvaatajale. Isegi kohe kesklinna külje all asuvad kohelike elamud sarnanevad paljuski meil prügimäel elavate inimeste kodudega. On muidugi ka vähe paremas tingimuses kodusid, kuid mulje kohalike elust umbes selline jäi küll. Ja ilmselt need kes veel seal kesklinna külje all elavad, on veel isegi hea elujärje peale saanud, sest et nagu Marek teadis rääkida, siis paljud kohalikud tema tööjuures ärkavad hommikuti kell viis lihtsalt selleks, et kella üheksaks tööle jõuda. Kui elada vähegi kaugemal keskusest, siis liikluskaoses kaotad tunde oma päevast. Muidu aga on inimesed seal sõbralikud ja hoolimata sellest, et kõik tänavanurgad automaatides politseinikke täis on, ei teki niisama tänaval jalutades ohutunnet. Inimesed siin ei ole vägivallale ja varastamisele kuigi palju orienteerunud. Taksoga ringiliikumine ka mingisugust ebameeldivat emotsiooni ei tekitanud. Valged inimesed on seal kui jumalad, keegi ei julge valget inimest ebameeldivalt kohelda siinkandis.

Ööelu on seal selline, et pühapäevast neljapäevani on täielik vaikus ja siis reedel ja laupäeva käivad kõvad peod. Kui arvestada, et Manilas elab kokku kuskil 12 miljonit inimest ja võrreldes kui palju käib inimesi kesklinnas peol, siis on see protsent ikka vähe küll. Kui nüüd uskuda kodanik Jaani juttu, siis kolmapäeva ja neljapäeva võrdluses nägi ta pidudel suhteliselt samasid nägusid. Aga samas kui vaadata kohalikke elamistigimusi, siis ilmselt ei olegi selle kahteistkümne miljoni inimese seas just väga palju neid inimesi, kes väljas pidutsemist endala lubada saakski. Ja kes see ikka viitsib neli tundi peole ja neli tundi tagasi kojuminekuks kulutada.

Filipiinlastel on tugevad perekonna traditsioonid. Kui võtad endale siit kohaliku naise, siis saad terve suguvõsa kaasa ja kui peaks juhtuma, et sulle tema sugulastest keegi ei meeldi, siis on ka kohe suuremat tüli oodata. Perekonnad on tõeliselt suured. Noorte peamine meelelahutus on kaubanduskeskust hängimine ja uute tuttavate otsimine. Lapsed lähevad kooli kuue aastaselt ja käivad seal kuni seitsmeteistkümneseks saamiseni.

Selleks korraks siis kõik kohalikust eluolust. Homsest hakkan siis Boracay saarest ja siinsetest surfitingimustest kirjutama. Siis peaks ka lugejate jaoks huvitavamaks minema. :)

Sunday, December 16, 2007

Tallinn-Helsinki-Hong Kong-Manila-Caticlan-Bulabog beach

Meie reis Kadriga algas siis 12. detsembri hommikul, mil suundusime lexus taksoga tallinna lennujaama suunas. Suur tänu mu nooremale õele, Ellenile, et ta viitsis meid lennujaama äraviia. Arvestades bussijuhtide plaanitavat streiki samal ajal, oli hea kui teadsid ette, et ikka lennujaama ka jõuad. Lennud kulgesid kõik rahulikult ja ilma igasuguste insidentideta. Kui väljaarvata meie mõlemi üleväsimus ja sellest tingitud kuulmishäired. Näiteks kui mina ütlesin Kadrile, et Manilas peaks küll kohe kiirelt kohalikke daalasid sebima, siis tema küsis vastu, et missasjaa? Kohalikke itaalasi vä?

Manilasse saabudes märkasime koheselt automaatidega ringijalutavaid turvasid ja mõtlesime, et kas sellist paradiisi me tahtsimegi. Lennujaamast väljudes avanes meile vahva dzungel, nii temperatuuri mõttes kui ka igas muus mõttes. Liikluses valitses loomulikult kaos, taksodes puudusid taksomeetrid ja pidev signaalitamine hakkas üsna kiirelt närve sööma. Mareki juhtnööride kohaselt jõudsime taksoga ilusti kesklinna ja saime oma järneva öö kodu võtmed kätte. Marek oli suutnud meile sebida firma korteri, mis asus siis kesklinnas, 12-ndal korrusel, vaatega poolele linnale ja eemal paistvale merele, koridorist avanes vaade teisele poolele linnale ja seitsmendal korrusel oli ka bassein. Rumm koolaga valmissegatud ja basseiniäärde me läksimegi. Mingi hetk hiljem võtsime takso, et Aasia suurimasse kaubanduskeskussesse minna. Takso võtmine seal linnas on küll üks lihtsamaid asju üldse. Ükskõikkus sa oled, jaluta lihtsalt tänavale, tõsta käsi püsti ja takso ongi kohal. Kaubanduskeskuses tahtsime vaid fotokat osta ja raha vahetada kuid lõpuks kõmpisime erinevatel põhjustel keskuse risti ja põiki vähemalt kaks korda läbi ja kokkuvõtvalt ei õnnestunud meil kumbagi teha, kuna keelduti 100 dollarilisi rahatähti lahti vahetamast, kuna meil ei olnud isikut tõendavat dokumenti kaasa ja fotokat ei saanud dollarite eest osta ja pangakaarte meil ka kaasas ei olnud, kuna ei pidanud neid vajalikeks kui tasku oli dollareid täis. :). Seega me oleme siiani ilma fotokata, nii et ei mingeid pilte kuni järgmise nädalani vähemalt.

Õhtuks oli kokkulepitud õhtusöök koos Mareki ja Kristiinaga ja siis liitus veel müstilisi teid pidi meie seltskonnaga Kuala Lumpuris elav Jaan, kes oli tööasjus nädalakese Manilas. Oli eelmine õhtu juhulikult mingite Mareki tuttavatega koos pidusse sattunud ja sealt kadu kontakti leidiski. Õhtusöök kujunes meeldivaks aruteluks teemal, et kes me kõik siin oleme ja kuidas me just sinna sel hetkel sattunud olime. Järgnevaks nägi meie tegevuskava ette miskisugust klientidele korraldatavat üritust. Nimelt siis oli tegu firmaga, kes pakub Mareki firmale interneti ühendust. Loomulikult ei olnud sellel firmajuhil mitte midagi selle vastu, kui Marek kõik oma sõbrad sinna kaasa võtab ja nii me siis tegimegi. Kui meie aga lõpuks pärast hiiglama pikka taksosõitu sinna kohale jõudsime, hakkas pidu juba vaikselt otsi kokku pakkima. Kõik olid üliõnnelikud meie saabumise üle ja viin spraidiga kokteile hakkas lauale voolama umbes sama tempüuga nagu rummi koolaga ühes tavapärases Hiiumaa rannapaari külastuses. Lõpetuseks segati meile kokku veel üks 1,5 liitrine suur kokteil, mille saime ilusti kaasa võtta. Kui olime juba takso leidnud, siis samaaegselt oli Jaan meie sebinud hoopis ühe kohaliku, kes siis nõustus meid oma dziibiga ringi sõidutama ja meiega peole kaasa tulema. Ei hakka parem mainimagi kui palju rohkem ruumi seal autos oli võrreldes tavalise taksoga ja rääkimata veel muusikavalikust ja helikvaliteedist. Ja mis kõige vahvam, transpordi arve oli meil lõpuks null peesot. Kohalik ei tahtnud absoluutselt midagi meie sõidutamise eest saada. Lihtsalt nii tore ta oligi. Teine pidu oli ka suht lõppenud selle aja peale kui me sinna kohale jõudsime, tegime veel viimased kokteilid ja asusime kodupoole. Sõbralik kohalik viskas meid Kadriga korteri juurde ära ja läks ka ise koju ära. Jaan oli juba veidi enne meid peolt lahkunud ja Marek ja Kristiina pidutsesid kuni poole viieni hommikul. Marek vaeseke pidi juba kell seitse tööl olema, kuid lõpuks jõudis sinna kella kaheksaks. Peab tunnistama, et tegemist oli täiesti kirjeldamatu seltskonnaga. Enamiku õhtust sai naerdud nii, et kõhulihased krambis, kui seda kõike siin kirjeldada üritaks, siis läheksite ilmselt halliks enne kui kirja lõppu jõuate.


Veel üks näide meie ilmselgest üleväsimusest ilmes Maila lennujaamas, kui oma kohalikku lendu ootasime. Nimelt vaatasin mingi hetk, et mul on telefon kadunud. Otsisime veel kõikvõimalikest kohtadest, aga ei leidnud miskit. Siis Kadri mõtles, et proovib helistada mulle. Alguses hakkas kutsuma, miskit helinat küll kuulda polnud, kuid mingi aja möödudes võttis keegi telefoni vastu. Kadri küsis siis viisakalt, et „where is the phone” ja „could you please bring the phone back” ja nii korduvalt, kuna ei olnud absoluutselt aru saada, mida see kutt telefoni teises otsas räägib, aga vähemalt ta järjepidevalt rääkis midagi vastu. Ma juba vaatasin, kahtlustavalt igaüht, kes julges seal ootesaalis telefoniga rääkida. Lõpuks istusin rahulikult maha ja siis järsku vaatasin oma püksisäärt ja siis meenus kuidas ma telefoni olin üleskeeratud teksade ääre vahele pannud „korraks.” Aga siis lõpuks ta sinna unustanud. Pärast seda saime üsna kõvasti naerda oma telefonikõne üle, ja mõtlesime, et ei kujuta ettegi, et mida see kutt seal teises otsas meist arvas, et me järjepidevalt tahtsime teada, et kus see telefon on millega ta meiega räägib ja et ta selle meile ikka tagasi tooks. No igastahes proovisin siis ka oma telefoni pealt Kadrile helistada ja kordus sama tsenaarim, et keegi müstiline mees telefonile vastas, samal ajal kui Kadri telefon ei helisenudki.

Saturday, December 15, 2007

Infot Filipiinidele tulijatele.

Lennud ja pagas:
Tallinna lennujaamas oli meil nii et üks kott oli 23 kilo ja teine 26 kilo. Sellest kolmest kilost vaadati mööda, ja suure koti puhul oli check-in’i tädi pani meile paberile kirja, et on vaid kolm lisakilo. Mille peale me siiski oma rahakotti 2250 krooni võrra tühjendada saime. Ühe lisakilo maksumuseks siis 750 krooni. Paistis aga, et koti pikkus ja muu selline küll kedagi ei morjendanud.

Hong Kongis olime me küll viimased, kes kurvalt ümber pagasilindi jalutasid ja oma surfivarustuse kotti ootasid. Küsimusele, et kus on „oversized luggage” saime vastuse, et see tuuakse eraldi selle sama lindi juurde. Lõpuks siis tuli miski abivalmis mehike meie juurde, vaatas üle meie pagasi lipiku ja läks veel viis minutit kuni siis veereski meie kott käru peal meie poole. Esimene peatus läks siis hästi, saime kõik kotid kätte. Läksime siis vapralt uut check-in’i tegema. Pagasit deklareeriti sedapuhku 9 lisakilo ja maksime selle eest 190 Honk Kongi dollarit. Kuigi alguses tundus, et aega on palju, siis vist tänu sellele, et me koti viimasena kätte saime, läks veidi kauem aega ja lõpuks kui õigesse väravasse jõudsime, siis karjuti, et final call, final call. Aga lõpuks kui lennukisse saime, siis tilkus neid reisijaid sinna veel vähemalt kümme minutit. Nii et siis päris paanikat ilmselt ei olnud. Honk Kongi sisenedes tuleb miski paber ka ära täita. Neid saab nii lennujaamas, kui lennukis. Et siis pastakas kotti. Meie Kadriga muidugi läksime alguses tähtsa näoga järjekorda ja siis alles avastasime, et kõigil teistel miski paber näpuvahel. Riigist uuest väljudes vist pidi ka midagi analoogset täitma, kui mu mälu mind nüüd just ei peta.

Manilasse jäime 24 tunniks peatuma, seega meil pagasi ja check-in’iga kiiret ei olnud. Aga üldisest asjade käigust siis nii palju, et riiki sisenedes tuleb taaskord miski paberilipik ära täita. Neid vorme jagatakse kohe lennukis. Soovitangi kohe lennukis ära täita, sest et kui me lennukist passikontrolli jõudsime, siis esimene hetk oli seal küll vähemalt suhteliselt olematu järjekord. Pagasi saime ka kohe kätte nii kui passikontrollist läbi olime. Edasine soovitatav tegevuskäik oleks siis minna minna lennujaamast välja ja siis vasakut kätt paistavad juba taksod. Esimese asjana tuleb minna sinna putkasse, mis kohe taksode kõrval on ja öelda, et kuhu sa sõita soovid, ehk siis antud juhul Domestic Flights terminal oleks õige vastus. Seejärel väljastavad nad sulle tseki ja kirjutavad sinna peale, et kui palju see sõit maksma läheb. Meil läks kesklinna 440 filipiinide peesot. Sinna terminali läheb ilmselt kuskil poole vähem. Kui teil on e-piletid, siis nendega juba pääseb uksest sisse, aga kui ei ole konkreetselt pilet välja trükitud, vaid on see broneeringu number aind kirja pandud, siis tuleb vastava lennufirma kassas see pilet lasta siiski välja printida. Et nii lihtsalt ikka ei pääse nagu Euroopas. Selle lennu peal on lubatud siis 10 kilo pagasit. Nii meile siis kokku esitatigi arve 20 lisakilo kohta, mis siis rahas tegi 1028 peesot. Lisaks tuli veel viimase maksuna tasuda terminali tasu, mis oli siis 200 peesot inimese kohta (kuigi mingi security mees üritas meile väita, et meil kui valgetel inimestel läheb 400 peesot inimese kohta, siis see tädi kes raha kogus tahtis siiski ikka 200 peesot inimese kohta saada). Kohalike lendude lennujaamas kaardiga maksta ei saanud, seega oli vajalik juba kohaliku raha olemasolu. Seevastu sai aga lennujaamas vahetada USA dollareid kursiga 40.8. Nii, et kui dollarid kaasas, siis hätta ei jää. Teine variant kohaliku raha saamiseks oli sularaha automaat selles rahvusvaheliste lendude terminalis. Ahjaa, taksos oleks ka saanud dollarites maksta, aga siis ei ole taksojuhil kohe kindlasti mitte vahetusraha tagasianda. Nii et suured kupüürid pole kuigi hea lahendus. Kui me seal oma lendu ootsime, siis hästi paljud lennud hilinesid seal järjest. Ja tänu sellele oli meie imestus suur, kui meie lend just nimelt õigeaegselt läks. Ajalises mõttes arvan, et selle kahe ja poole tunniga on põhimõtteliselt ikkagi võimalilk jõuda küll 15:30 lennula, kuid ega kuigi palju vaba aega ei jää küll. Taksosõit võtab kuskil 20-30 minutit, sõltuvalt liiklusest. Meie lendasime Asian Spiritiga ja check-in’is puudus igasugune kummalisel kombel järjekord, seega seal saime ka kiirelt, kuid kui keegi Cebu Pacificuga lendab, siis selle järjekorrad paistsid küll päris pikad. Aga kui teatada securityle, et teil kiire on, siis lastakse järjekorras ette küll (vähemalt nii kuulsime me oma uutelt tuttavatelt, rootslastelt, kes siis juba siis tegelikult helsinkist alates meiega samal marsuudil kulgenud on, selle vahega, et nad tulid kohe samal päeval Borcayle ära ). Cebul on palju erineveid lennuliine ja sellest ka suuremad järjekorrad ilmselt. Ülejäänud kontrollid lennujaamas kulgesid suhteliselt kiirelt ja pealiskaudselt, nii et nendega eriti hullu aega ei kulunud.

Caticalni lennujaam on juba frukt omaette. Midagi nii väikest ei ole ma veel näinud. Saabudes jalutasid lennuki kõrval olevasse putkasse, kus sai jällegi mingi paberikese ära täita. Võis ka kahepeale ühe täita näiteks. Pagasi said kätte selliselt, et kui kõik reisijad olid sinna putkasse lükatud, siis läbi putka akna hakkasin usinad kohalikud erinevaid numbreid hõikama ja vastavalt siis pagasilipikule said oma koti kätte. Ilma lipikuta nad ikka ei tahtnud hästi uskuda, et minu kott ikkagi mulle kuulub. Nii et mingi kontroll seal ikka toimus. Edasi Boracayle pääsemine toimus juba paadiga ja see oli meil orgunnitud selliselt, et hotellist oli nimene meile vastu tulnud ja juhatas täpselt teed.



Ilmast:
Ilmast niipalju, et keskmiselt puhub 14-20 knotsi. Seevastu kaks päeva on küll ööpevläbi täpselt ühtlaselt puhunud. Täna sain ilusti 8-sega sõidetud. Aga kohalike soovitus suuremate inimeste jaoks oli ikka 10 ruudused ja üle selle lohed. Kindlasti võtke igaksjuhuks ka sussid kaasa. Ma täna sõitsin ilma, aga ühe korra sain ikka jala veriseks küll ja kadri tagumikust ma parem ei räägigi. Kui ette vaadata et kuhu kukud, siis saab ilma hakkama, aga lohetamises see alati ikka päris nii lihtsalt ei käi, et alati tead täpselt, et kus sa crashida kavatsed. Nii et siis veelkord mainin, et kaasa võtta enamvähem kesmise suurusega lohed ja kindlasti sussid kaasa ja soovitavalt ka haavapuhastus vahendeid ja antibaketriaalseid asju miskeid. Päeval on ilus päiksepaisteline ilm. Rand seevastu aga tõesti nagu juba ette kardetud, mõnevõrra sopane. Õnneks aga puudub see foormis kirjutatud ebameeldiv hais. Whitebeachile on siit täpselt 10 minutit jalutamist ja see on ikka tõesti juba paradiis, mis paradiis.


Surfers Home:
Ehk siis see koht kus me Kadriga elame ja kuhu meile veel nii mõnedki naabrid tulevad. Ütleme nii, et asukoht on superlux, kuna veepiir on meie bungalows täpselt maksimaalselt 50 meetrit või nii. Seest on ka elamised väga normaalsed, kuigi ümbrus võiks mõnevõrra rohkem hoolitsetum olla. Kohalik elu on siin ikka suht ligadilogadi ja üldtänavapilt suht must, aga kui sellest mööda vaadata ja 24/7 puhuvat tuult nautida, siis võib üritusega rahule jääda küll. Hetkelgi näiteks istun oma voodi peal, kasutan olemasolevat ja isegi et funktsioneerivat tasuta Wifi võrku ja kuulan kuidas laine ja tuul mühisevad.

Kokkuvõtvalt olekski selleks korraks kõik. Head reisi teile kõigile ja näeme, siis kui kohal olete.