Negros, Negros, Negros ...

Vot oli see alles vahva nädal, kirjutada on oioiiii kui palju. Teie õnneks päris kõike esimese hooga kirja panna ilmselt ei jaksagi, aga ikkagi saab üsna pikk lugemine olema :), nii et parem enne kui jätkate, minge tooge üks suur tass kohvi, ja sättige end mugavamalt istuma :).

Esimene täispikk päev Negrosel möödus selliselt, et hommikul külastasime Jastwani 80-aastast vanavanaema ja muid sugulasi, kes seal vanavanaema lähedusümbruses elasid. Kui kaks aastat tagasi pidime vanaema magamistoas välja ajama meid tervitama, siis see aasta paistis juba kaugelt, et vanaema istub naabermaja ees kõrge pambuse pingi peal kui kana õrrel. Oh seda õnne ja rõõmu kui kauge lapselapselaps välja ilmus. Kõik need tädid ja muud tegelased kilaksid seal iga Ivelette liigutuse peale. Vastlusest sõnagi arusaamata, oli päris vahva seal istuda ja eemalt inimeste emotsioone vaadata. Hoolimata vanusest, olid nad kõik justkui väikesed lapsed, kes ka iga kõige pisema asja peale nii suurelt rõõmustavad, kui oleksid just miljoni võidust teada saanud. Igatahes jah, Ivelette tõi neile palju rõõmu ja meelelahutust. Veel sealse küla omapärast veidi: inimesed seal räägivad veidi erinevalt Jastwani vanemata küla inimestest. Sealsed inimesed justkui vaidleksid tuliselt omavahel koguaeg, kuigi tegelikult suhtlevad täiesti sõbralikult. Aga lihtsalt jääb selline mulje nende kõnemaneerist ja hääletoonist, et nagu käiks üks suuremat sorti vaidlus. Al

Kuigi esimesel õhtul jäi selline jutt, et kuna Jastwani ema on esmaspäeval Negrosel, et siis ootame teisipäevani kuni ma oma tööasju üritan tegema hakata. Idee neil oli siis selline, et saan Jastwani ema tööjuures netti kasutada. Mina aga ei tahtnud eksju peale asju ripakile jätta ja siis pärastlõunal otsustasime, et Ivelette jääb lologa ehk vanaisaga koju ja meie lähme La Castellana linna ja uurime veidi netikasutus tingimusi. Minu smart netipulk töötas, aga kohutavalt aeglaselt. Järgmise kohana katsetasime kohalikku internetipunkti. Esimese hooga oli sinna uksest üsna raske siseneda, kuna see oli paksult kooliõpilasi täis, iga arvuti taga seisis vähemalt kolm inimest. Õnneks oli aga seal ka palju ilma arvutita töökohti ja ilmselgelt olid need kohad kõik vabad. Sättisin ennast seal mugavalt sisse ja ei saanud arugi, kui juba üle kahe tunni möödas oli. Kogu üritus läks lõpuks maksma 5 krooni. Teoorias oleks pidanud tunnihind olema 15 peesot, aga millegi pärast kasseerisid ikka meie käest kõigest 20 peesot, kuigi olime seal kindlasti kõvasti kauem ja vahepeal kasutas Jastwan ka ühte kohalikku arvutit seal. Aga ok see selleks. Anyway ... kui koitis järgmine hommik, ehk siis see päev, mil mulle esialgu lubati, et saan Jastwani ema tööjuures tööd teha, tuli välja hoopis järgmine legend, et tal ema ei lähegi tööle, vaid hoopis naaberkülas on suur jõulupidu toimumas ja nemad plaanivad sinna minna ja Ivelette kaasa võtta. Aga minu jaoks enam paanikat polnud, kuna interneti situatsioon oli juba eelmisel päeval lahendatud. Hommikupoolikul siis läksid lola ja lolo oma lapselapsega jõulupeole ja meie Jastwaniga La Castellanasse internetijahile. Või õigemini mina älksin internetijahile ja Jastwan käis paaril sõbral külas. Sain 3,5 tundi edukalt tööd tehtud ja arve oli 20 peesot jällegi. :D ... ütleme nii, et veidi odavam kui boracay netipunktis, kus iga minut arvesse läheb ja tunnihind 60 peesot on. Ikka nii mõnedki korrad mul päeva töötegemise arved 280 peeso kanti tiksunud.

Lõunaune oli Ivelette ilusti jõulupeol maha pidanud ja päeva teiseks pooleks oli meil plaanis kohaliku loomaaia külastus. See loomaaed saab meil ilmselt iga kord uuesti ülevaadatud, kui sinnakanti jälle tagasi satume. Meil juba selline missiooni tunne, et väga hea meel, et selline vahva loomaaed sinna tehtud on, et siis tahaks iga kord ikka vähemalt piletirahagagi nende tegemist seal toetada. Õnneks on nad piletihinnaks koguni 60 peesot määranud. Filipiinide ja eriti nii väikese linna kohta, on see kindlasti üsna kõrge hind tegelt. Aga meile see just meeldis, et tublid, et oskavad raha küsida. Ega sellise asja ülevalpidamine just odav lõbu ei ole. Lõpuks isegi mäletasid mõned töötajad seal, et ma kaks aastat tagasi ka käisime ja omanik isiklikult lomberdas (sõna otseses mõttes (ta kõnnib vaid käimistoe abil)) meiega selle ekskursiooni seal kaasa. Loomaias madude puuri ees muidugi meenus eelmisel päeval lõunasöögi kõrvale Jastwani poolt räägitud lood, et kuidas ta kõige noorem vend oli alles hiljuti nende maja lähedalt suure püütoni kinni püüdnud ja ära tapnud ja teine lugu, et kuidas ükskord tema ema eemalt nägi, et kui noorem vend jõe ääres kükakil pesu pesi, et siis samal ajal oli venna selja taga üks püüton pea veest välja pistnud ja vaikselt piilus, et millega see Jastwani vend seal aga tegeleb. Ja siis kõige lõpuks meenus kaheaastatagune lugu, kui me ühe kose juures käisime ja mina, kes ma alati filmides näinud olen, et kuidas koskede all ujutakse, siis ka nõudsin, et lähme ikka ujuma ka. Mõeldud tehtud ja läksimegi. Jastwan muidugi läks ain korraks vette ja siis uuesti välja. Mina mõnulesin seal ikka pikalt ja kui lõpuks vees välja tulin ja Jastwani käest küsisin, et miks sul nii kiire hakkas, siis teatas üsna järsult: “Ma küll pikalt seal ujuda ei taha, siin maod ju, ometigi see on ju dzungel kus me oleme.” Jäin mina siis kui kivikuju seisma, ei osanud ei a-d ei o-d öelda, külmavärinad jooksid üle keha vaid. Ja nüüd seal loomaaias madusid vaadates hakkasin vaikselt loobuma plaanist see aasta jälle kose juurde minna. Esimesed kaks päeva ma enamvähem ainult sellest kosest talle vatrasingi, et lähme ja lähme. Ütlen kohe ära, et see kord me sinna ei jõudnudki. :D.

Kolmapäeva hommiku möödus rahulikult. Vedelesin mina enamiku ajast võrkkiiges ja lugesin Epp Petrone “Eleven years around the heart” raamatut ja mõtlesin ja unistasin enda “Minu Filipiinid” raamatust. Päeva plaan oli siis selline, et Jastwani vanemad üritavad külast leida mõne autoomaniku ja siis nende käest kas siis autod rendilevõtmiseks paluda, et minna siis saaksin autojuht olla, või siis koos juhiga auto enda valdusesse saada. Õnneks läks siis nii, et auto tuli koos juhiga. Plaan oli siis minna umbes tunni autosõidu kaugusele La Carlota linna Jastwani sugulasi külastama minna. Ka nende juures olin ma juba varem ka külas käinud, nii et väga palju uut see reis minu jaoks alguses ei tõotanud. Auto, millega me sinna läksime, oli nagu ikka enamikud autod siin, nelivedu kastikas, kuhu siis on kasti kaks pinki pikkupidi sisse keevitatud. Jastwani ema istus lapsega ees kabiinis, aga ülejäänud meie istusime seal kastis siis. Mingi moment otsustati shortcut'i kasuks, mis siis tegelikkuses tähendas munakivi teed suhkruroo põldude vahel. Ütleme nii, et Tartus Pargi tänava munakivitee on ikka päris kiiretee selle teega seal võrreldes. Aga läbitud selle saime, ainult kaks korda lõingi oma pea vastu kastiauto lage ära. Aga õnnelikult kohale me jõudsime. Sel aastal oli kohal ka peremees, keda ma eelmine kord ei näinud, kuna ta laeva peal töötab. Huhh, kus need kohalikud majad siin kõiksuguseid vidinaid täis on ikka, ja eelkõige just jumalaga seotud vidinaid. Ja muidugi söögi laua kõrval seinal rippus suur maal “Last supper” ehk siis viimane õhtusöök. Inimesed olid kõik seal hästi sõbralikud, kohe valmis kiirelt lõunasöök ja mehed hakkasid õues õlut jooma. Kuna Jastwani isa, peenike ja kleenukene nagu ta, pärast esimese õlle avamist, söögile kuigi suurt rõhku ei pannud, siis lõpuks oli tulemus käes – kojumineku momendiks oli tema samm ikka nii sassis kui sassis ja lõpuks hoopis jäi nii, et meie kõik läksime koju tagasi, aga tema jäi veel sinna. Veel enne kui me lahkusime, pakkus peremees, kes selleks ajaks ka häälepaelad lahti oli rüübanud, mulle ka sõbralikult klaasikest Goldn Eagle'it (ehk siis kohalik õlu, mida 1,5 liitrises pudelites müüakse). Nõustusin poole klaasiga. Tüüp oli nüüd siis ka julgemaks muutnud ja hakkasi siis ikka minu käest pärima, et kuule, et seal sinu kodumaal on ja palju ilusaid mehi, et miks sa ikka seda minu sugulast nüüd just armastad, et miks sa kedagi oma kodumaalt ei valinud. Ei osanud selle peale midagi väga kohe vastata ja siis hakkas peremees ise ikka rääkima, et jah eks ta nii ole, et armastust ei saa defineerida ja et see ikka on nii nagu on, aga et mis peamine “armastus võib mägesid liigutada”

Koduteel siis kuulsin jälle rabavaid lugusid sellest, et tegelikult need sugulased, keda me külastasime, kellest siis naine on Jastwani isa õde ja tema partner on Jastwani isa nõbu. Eks siis tegelikult on nad üsna lähedalt sugulased. Jastwan ütles just, et tal tuli kangesti naer peale selle “love can move a mountain” jutu peale. Igatahes ... nende perekonnas kasvab kaks last, aga mõlemad on adopteeritud. Üks lastest on adopteeritud lõunast, ehk siis moslemite piirkonnast. Õnnetu saatusega tütarlaps. Ja teine laps on siis tegelikult peremehe venna ja nende õhe teenijanna laps, kelle nad siis enda kasvatada võtsid. Nii palju siis vähemalt jah, et omavahel neil lapsi saada plaanis pole ja selle vältiseks on naine ammu juba munajuhad läbi lõiganud. Teine lugu mida koduteel kuulsin oli, siis lugu sellest, et miks Jastwani isa tema nõbu majas nii oodatud külaline alati on. Nimelt siis oli aastaid, aastaid tagasi, kui nõbu ja tema vennad üsna noored olid, üks kohalik rikkur üritanud jõuga lihtsalt nende maa-alasid üle võtta. Et oli oma isikliku sõjaväega kohale lennanud ja ütles, et see on nüüd tema maa hoopis ja jutul lõpp. Aga kuna Jastwani vanematel pidavat kohalike mässajate seas kõrge positsioon olema, siis läksid asjalood lõpuks hoopis nii, et tänu kohalikele mässajatele, saadeti selle rikkuri sõjavägi laiali ja rikkuril oli valida, et kas astub üksi mässajate vastu või vabastab maa. Ja nii õiged omanikud oma maa tagasi saidki. Veel praeguselgi ajal pidi mägedes ja metsades kõvasti mässueelseid elama, kes muudkui aga redutavad seal päevad läbi ja hauvad kurje plaane ülejänud maailma vastu. Mitte, et nüüd Jastwani vanemead nende hulka kuuluvad, vaid lihtsalt see, et neil on vastastikune austus teineteise vastu ja kui vaja, siis on nende seljatagune kaitstud. Koju jõudes käisime veel jõe ääres endid ja pesu pesemas ja peagi oligi õhtusöögi ja siis juba tuduaeg käes. Aga vot kus oli sellel õhtul alles päikeseloojang. Värvidemäng oli niiii, niiii ilus.

Ja veel siis kolmapäevase päeva tähelepanekutest nii palju ... Üks Jastwani kaksikvendadest, see kes gei on, see töötab La Calrotas õpetajana ja liitus ka meie lõunasöögi seltskonnaga. Mingi hetk kargas Stephen püsti ja teatas, et plaanib jäätist ostma minna ja kutsus mind ka kaasa. Kuna mul nagunii muud targemat teha polnud, siis läksingi kaasa. Kõik kulges esialgu väga loogiliselt: läksime kaubanduseskusesse, valisime jäätise välja ja maksime sellest. Justkui oligi nagu kõik. Aga siis, siis teatas Stephen, oota ma jätan selle jäätise siia pakihoidu ja lähme nüüd valime mulle sama päeva õhtuseks jõulupeaks pluusi välja. Veidi ajapärast tuli veel välja, et tal on kahte uut pluusi vaja, kuna veel järgmisel päevl on ka üks jõulupidu. Nii me seal siis valisime tükk aega ühe punase ja teise punase pluusi vahel. Ühesõnaga jah, kõik oli väga õige, aga lihtsalt ühe eurooplase jaoks jäi veidi müstiliseks, et miks me ei võinud kõigepealt pluuse välja valida, siis jäätise ja need kõik korraga ühe järjekorras seismisega ära maksta. Aga ok, eks ma mõtlengi vahest liiga palju, tuleb ikka teha nii nagu hetkel pähe tuleb :).

Neljapäev möödus minu jaoks suuremas jaos võrkkiiges raamatut lugedes. Korra käsime linnas, et õhtusöögiks miskit materjali tuua ja vahepaladest veel nii palju, et kui Jastwani isa siis lõpuks õhtul koju jõudis ja küsis, et kas hakkan kohe kitse tapma, siis Jastwani ema oli talle aind tigedalt nähvanud, et pole mingit kitse tapmist enam, et oled liiga hiljaks jäänud, et oleksid pidaud seda eile tegema. Vaene mees, kord aastas käib sugulastel külas ja võtab pitsi ja kaks ja kohe pahandus majas kodus :D. Aga ühesõnaga lugu kitsega siis oli selline, et juba samal päeval kui me saabusime, hakkas jutt pihta et meie auks tapetakse kits ära ja siis tuleb suur sööma. Kõige esimene jutt oli veel, et mina pean olema see, kes noa kitse kõrisse lööb. Et nii on kombeks, et kauge külaline Selle variandi välistasin ma kohe üsna kiirelt. Huhhh ... mida veel. Sellepeale ma vist lõpetaks igaveseks liha söömise ära. Ütlen kohe etteruttavalt ära, et kits siiski jäi ellu, ainukene ohver selle nädala aja jooksul oli üks kana, kes oma elu meie maitseelamuseks loovutama pidi. Jastwan juba selle pärast ei lubanud isa kitse elu kallale, et kits pidavat tiine olema. Jällegi sai pealelõunat La Castellanas käid. Lapsel olid nii piimapulber kui mähkmed otsa saanud ja nii sai lõpuks veel hoogu satutud ja lapsele posu riideid ka ostetud. Neljapäeval jõudis ka Jastwani kõige noorem vend koolist koju tagasi. Nii, et oli lapsehoidjaid veel üks lisaks.

Reede oli samuti üsna rahulik, sai jällegi mitmeid tunde raamatuga võrkkiiges veedetud ja lihtsalt mõnuletud. Paar tundi veetsin ka internetipunktis, veel veidi shoppamist ja siis turule, et miskit meelepärast õhtusöögiks välja valida. Reedel tehti ka ühte kohalikku magustoitu Bahy-bahy, mis siis põhimõtteliselt suurems jaos koosneb spetsiaalsest riisist ja suhkrust. Kõgepealt praetakse riisi pikalt pannil ja seejärel taotakse saadud mass nuiaga ühtlaseks puruks ja lõpuks vist küpsetatakse veel kuidagi, aga see etapp jäi mul kahjuks vahele. Lõpptulemuseks on üks suur käkk, mis küllaltki hästi maitseb. Aaaa ... ja peaaegu, et unustasin päeva tippsündmuse ... me Ivlettega saime elus esimest korda siinse kohaliku töölooma, ehk carabao seljas sõita. Ivelette sõitis Jastwani süles olle ja mina siis võtsin julguse kokku ja istusin ise selga. Aga juhtimist ma küll enda kätte võtta ei julgenu, tahtnud. Tegelt ea ma kuigi palju temaga ringi ei liikunudki, Ta astus vaid paar sammu ja asus siis heinakõrsi nösima. Aga sain aimu, et ega ei olegi kuigi lihtne seal seljas ilma sadulata tasakaalu säilitada. Kiiremad manöövrid oleksid vist üsna kiiresti mulle saatuslikuks saanud. :). Aga vähemalt pakkusin kohalike kõvasti meelelahutust seal carabao seljas värisedes.

Ivelette oli terve selle nädala üsna muster laps. Jube hästi leppis oma uute hoidjatega, sõbrunes aia ees teepeal kõigi kohalike murjamitega ja pakkus neilegi meelelahutust. Üks õhtupoolik, kui veidi enne pimedaks minekut Ivelettea tee peale läksin, siis olid enamikud ü,nruskonna lapsed just meie aia taga mängimas. Siis kui meie Ivelettega aiast välja läksime, nii kuidagi tõmbasid kõik kohalikud tee servale rivisse ja vaatasid Ivelette poole. Ivelette väga nautis oma tähelendu, läks seisis kõigi ette keskel ja hakkas keerutama ja käsi üles alla tõstma (eelmalt kostis vaikselt muusikat). Järgmise tegevusena, hakkas ta väravakõrvalt kivihunnikust ükshaaval teistele lastele kive laiali tassima. Ikka ükshaaval viis erinevatele lastele. Ja siis korjas kokku tagasi jälle. Õhtu kõige naljakam seik vähemalt minu meelest oli aga see, et kui Ivelette korraks seisma ja kuulatama jäi ja eemalt kitse järjepidevat mökitamist kuulis, siis järsk astus otsustaval sammul oma 20 meetrit eelnevalt kuuldud hääle suunas, jäi järsult seisma, nõjatus veidi ettepoole ja hakkas häälitsema selliselt, et justkui üritaks kitse häält järgi teha. Ma ei ole kohe pikka aega nii südamest naerda saanud, kui sel hetkel seal tee pea. See oli ikka üsna kirjeldamatud situatsioon. Kahjuks kaamera oli sel momendil toas.

Tagasi Boracayle startisime laupäeva varahommikul. Plaan oli kella 5-se bussi peale minna. Äratus 4:30, kiirelt viimased asjad telefonivalgustuse valguses kotti, laps tekisisse ja tricyclisse. Õues oli siis veel täiesti kott pime. Logistika oli siis selline, et mina, Ivette ja Jastwani ema siis lähme Jastwani isa juhitud tricycliga ja Jastwan läheb koos vennaga mootorrattaga. Oi see sõit oli elamus omaette. Nimelt ei põlenud tricyclil mitte ükski tuli. Ja meie ainukesed valgusallikad olid üks taskulamp, mis ei valgustanud kohe mitte midagi ja siis tagasõitva mootorratta tuled. Oli mis oli, aga kohale me jõudsime ja bussipeale mahtusime. Pikemalt ei viitsigi tagasisõidust kirjutada. Tänaseks juba palju lobisetud küll.

esimesed muljed Negroselt

Esimene õhtu möödus kiirelt. Kuigi Jastwan siin vahepeal rääkis, et neil olevat siin hurtsikus nüüd ka elekter ja vesi olemas, siis kohale jõudes muidugi polnud ei elektrit ega vett. Ikka vana süsteem, et vett tassitakse jõest tünnidega ja süüa tehakse elaval tulel ja õhtuti istutakse tõrvikuvalgel. Ainuke vahe siis see aasta on siin see, et majas on televiisor. Votsiis ... kohe meenus mulle nali kooliajast, et õpetaja, õpetaja, ma ei saanud tänaseks kodutööd valmis, meil läks eile õhtul nii ootamatult elekter ära, et pidin isegi küünlavalgel telekat vaatama. Aga jah, ühesõnaga neil on siin mingi selline süsteem loodud, et telekas on ühendatud akuga ja nii ta töötabki. Järgmisel hommikul katsetasin ja isegi mu smartbro netipulk hakkas tööle siin dzunglis, aeglane küll, aga siiski töötab. Maja ise näeb eemalt vaadates juba veidi asjalikum välja, kui oli see kaks aastat tagasi. Kui me kohale saabusime, siis oli tal isa just lõpetanud välisukse esiesele verandale betoonpõranda valamist ja maja on tervenist miski valge plaadiga üle löödud. Seest pole muidugi kuigi palju muutunud, kui ehk see, et niiöelda wc ja duzziruum on nüüd uksega suletav :), veel eelmisel korral oli köök ja wc omavahel üsna ühendatud, nii et ma eelistasin pigem ümber maja võsavahel vetsus käia, kui et selles läbipaistvas putkas seal. Pesemine siis käib ka seal samas ruumis selliselt, et valad aga endale kopsikuga vett pähe ja mööda põrandat voolab see välja. Seinad on pambusest ja ei ulatu päris põrandani välja, nii et vesi mahub ilusti välja voolama. Köögi kraanikauss on ka põhimõtteliselt nii, et kraanikausi august alla voolav vesi, voolab lihtsalt maja seina äärde maha. Söögivalmistamiseks on siin kaks savist anumat, mille sisse tehakse lõke ja anuma peale pannakse vastavalt siis pann, pott või veekeedukann. Minu meelest oleks süsteem väga normaalne, kui need asuks majast vääljaspool, aga need asuvad imepisikeses ja madalas köögis üksteise kõrval. Isegi köögis asuvast välisuksest on söögivalmistamise ajal päris raske sisened, nii palav on, et kohe hakkab higi voolama. Aga ok, katsun hiljem kõvasti pilte teha, siis saate asjast parema ülevaate :)

Esimene öö möödus mul üsna kehvasti. Mitte, et mul meie praeguses elamiseski kuigi mugav madrats oleks, aga no need siinsed asjandused mida nad voodiks nimetavad. No jah, meil euroopas on asjast ikka teised arusaamad veidike. Pererahvas muidugi oli nii lahke ja andis minu ja Ivelette kasutusse majapidamise kõige pehmema magamisaseme, mis aga tegelikkuses on voodiraamistik, kuhu on lohku vajuv pambusematt katteks pandud ja voodi keskel on just täpselt mõnusalt üks puidust tala. Nii me siis Ivelettega koos sinna keskele kokku vajusime. Kõrval oli üks voodi, mis mulle esialgu tundus mugavam variant olevat, kuna see ei vajunud kuhugipoole lohku, ega midagi. Kauplesin siis Jastwani, et kuul vahetame voodid ära. Vahetasimegi. Esimene hetk tundus, et olgu, veidike kõva võibolla on, aga kuidagi mugavam tundub. Võibolla 10-20 minutit ma seal siplesin ja siples ka Ivelette, kuni mul lõpuks kõik küljed kanged olid ja siis nõudsin otsustavalt jällegi voodivahetust. Ja nii see öö ühe siplemise täheall mööduski. Ja siis veel, et Jastwani vend magas hoopis õues võrkkiiges ja Jastwani vanemad läksid ööseks naabrite majja magama. Vot kus on külalislahkus tänapäeval. Ei, tegelt oli lugu ka selline, et naabrite juures oli hiljuti keegi vanem inimene ära surnud ja nüüd noored olid seal omapäi ja Jastwani ema siis on see, kes neid palvetama õpetab ja neile seal moraalseks toeks on.

Järgmisel hommikul lahkus Jastwani vend kooli ja tuleb tagasi alles neljapäeval, Jastwani ema pidi samuti minema Bacolodisse mingile tähtsale koosolekule ja lahkus juba varsti peale seitset, ehk üsna varsti pärast seda kui meie ärkasime. Juba kella viie ajal kuulsin, kuidas nad köögis toimetasid ja süüa valmistasid, teisisõnu, kuidas nad meid majast välja suitsetada tahtsid. See on ikka päris hull siin, et kui nii nimetatud köögis süüa tehakse, siis on ikka terve maja suitsutossu täis kohe. Õnneks aga pole siin seinad ka kuigi konkreetsed ja tuult pidavad, ehk et siis hõljub see toss üsna kiiresti välja uuesti. Hommikusöögi valmistamise jätsin kohe heaga Jastwani hooleks. Mul polnud küll mitte mingisugust tahtmist oma hingamisteid selle vingumürgi sees seal reostada. Eks paistab, et millal see päev kätte jõuab, kui ma oma sõnu sööma pean hakkama ja ise selles köögis siin süüa valmistama hakkan.

Teekond Negrosele

Tänane päev algas üsna vara, või siis pigem oleks isegi õigem öelda, et tänane päev algas eile. Nimelt otsustasime nüüd lõpuks siis ette võtta reisi Negrosele, et külastada Jastwani vanemaid ja venda. Et õnnestuks veidigi reisiteekonda vähem vaevaliseks muuta, siis otsustasime hommikul kella viiese bussiga Iloilo suunas startida. Sellisel juhul säilis meil lootus, et Ivelette ehk magab vähemalt suurema osa bussisõidust maha. Et hommikust ärkamisaega veidigi edasi lükata, siis otsustasime öö hoopis Jastwani õe pool Caticlanis veeta. Kotid pakitud ja juba kell kuus me Caticlani jõudsimegi. Mina veel üritasin viimasehetke tuhinas veidi tööd teha ja ootasin kannatamatult õhtusöögi valmimist. Kõht kana ja sealiha täis ja siis tuli Jastwani minu juurde küsimusega, et kas ma ehk massaši ei taha. Et neil seal keegi naabrinaine pidi Boracayl ühes korealaste spa's töötama aga hetkel olevat ta kodus Caticlanis ja võiks hea meelega väikse haltuura otsa teha. Mõeldud, tehtud. Ma otsustasin, et võtan vaid selja massaaši .... huhhh ... vot nii head massaaši pole ma siin riigis veel enne saanud. Tädi ikka tundis oma tööd ja minu pidevalt ragisev ja raksuv selg sai päris korralikult läbi muditud ja lahti ragistatud. Öö caticlanis möödus nagu ikka ööd mööduvad, kui sa kodustes timngimustes ei ööbi – suhteliselt rahutult. Ivelettel oli alguses raske uinumisega, kuid kui tuled lõpuks ära kustutati, siis sain ta tuttu ja tema magas rahulikult kuni järgmisel päeval kella 7:30-ni. ehk siis kuni me olime juba umbes poolel teel Iloilosse. Minu uni kahjuks küll nii rahulik ei olnud. Üldse see elu filipiinidel on üsna lärmaks ja veel lärmakamaks kipub see minema kui mehed rummi tarbivad. No vähemalt õnneks ei läinud karaokeks lahti, nii et kokkuvõttes isegi ei olnud kõige hullem.

Kuna mul õhtul korra telefon maha kukkus, siis seda sisse lülitades vaatasin seina pealt kella ja sättisin selle järgi ka oma telefoni kella uuesti õigeks. Kell oli 21:35. Öösel jõudsin mitu korda kella vaadata ja iga kord kergendust tunda, et mul veel päris palju aega magada on ... kuni lõpuks Jastwan mind üles ajas ja ütles, et meil oleks aeg üles tõusta ja ennast valmis sättida. Vaatasin mina siis uuesti kella, et kurat alles pool neli on. Oli ju kokkulepitud, et kella viiese bussi peale lähme, et mismõttes ta poolteist tundi varem ärkab juba. Aga siis tema vastu mulle, et kell on 04:39 hoopis. Mis siis muud, kui kargasin püsti, hambad puhtaks ja viimased asjad kotti, lapsele puhtad mähkmed jalga ja meie teekond algaski. Tundsin suurt kergendust kui Ivelette transportimise käigus üles ei ärganud ja rahulikult edasi magas. Suure bussiga sõitmise asemel, otsustasime hoopis minibussi kasuks, kuna viimane teeb plaanikohase peatuse aind Kalibos, aga suur buss peatab igalpool, et inimesi veel peale võtta, või maha lasta. Kui olime juba kolm tundi sõitnud, siis muidugi hakkasin vaikselt ühest lisapeatusest unistama, aga kõva häälega arvamust valdada muidugi ei julgenud, kuni järsku, justkui oleks keegi mu mõtteid lugenud, tehtigi kuskil tund enne päris lõppunkti jõudmist, üks pissipeatus. Paistis, et ma ei olnud ainuke inimene sama murega. Väikese lisatasu eest viis bussijuht meid ka otse sadamasse, nii et jäi ära üks lisa mure, et kuidas bussijaamast sadamasse saada. Kohale jõudsime 9:30. Esimese kassa juures veinisid aga meie näod üsna pikakas – järgmine laev Bacolodisse väljub kell 10:45. Tore, tore. Aga siis läksime järgmise teenusepakkuja juurde, seal oli silt, et paat väljub 10:30, no juba veidi parem, aga siiski mitte kuigi hea. Veel oli üks võimalus ja oh seda rõõmu, kui viimase terminali ees oli suur silt, järgmine laev väljub kell 9:50. Mõeldud tehtud. Kuigi Ivelette paistis enne paadi peale minekut mega väsinud olevat ja seda olime ka meie, siis paadis otsustas tibi, et tema ei taha ei süles olla, ei istudes ega seistes, vaid hoopis mööda paati ringi tuuseldada ja treppidest üles alla turnida. Nii me siis vahetustega teda seal jälgisimegi. Bacolodis jäi ta muidugi kohe magama enne kui me sadama lähedal olevas kaubanduskeskuses endale söökegi tellida jõudsime ja muidugi ärkas üles uuesti enne kui me La Castellana linna poole teele suutsime asuda. Kaubanduskeskuse eest võtsime takso, et minna busiijaama. Olles jõudnud bussijaama, pakkus taksojuht, et võib meid 1300 peesoga ise kohale viia. Kuna oli tegemist pühapäevaga, siis bussijaamas paistiski, et läheb veel üsna pikalt enne kui mõni järgmine buss La Castellana poole liikuma hakkab. Siin on nii, et tihtipeale buss väljubki alles siis kui juba teatud arv inimesi koos on. Seega siis mõnikord võid päris pikalt enne oodata. Pärast pisikest kauplemist taksojuhiga, jäi hind 1100 peeso peale, ehk siis 275 krooni, pidama ja asusime teele. Ilmselt juba mõne aja pärast taksojuht üsna kahetses oma otsust, kuna hakkasid ilmnema ilmselged probleemid auto mootoriga. Ühe korra ta isegi peatus ja vaatas asjaliku näoga kapoti alla, aga varsti pani kapoti kinni ja istus sama targana autorooli tagasi. Viimased kilomeetrid möödusid ikka juba üsna tigusammul, kuni lõpuks me La Castellana linna kohale jõudsime. Kuna taskojuhil ka spidomeeter ei töötanud, siis päris täpselt ei oska öelda, aga silma järgi ennustades oli takso kiiruseks kohati kuskil 40 km tunnis või midagi sarnast. Edasi siis pidime otsima tricycli, millega saaks Jastwani vanemate majja sõita. See on kuskil 15 kilomeetrit vahelduvalt asfalti ja meeletult auklikku kruusateed. Õnneks nii kui õige tänavanurga juurde jõudsime ja Jastwan esimese ettejuhtuva tricycli juhi käest küsis, et kes vajalikus suunas liiguks, siis näidatigi meile näpuga juba enamvähem täis pakitud tricyclit, kus kiirelt ümberpaiknemisega meile ruumi tehti ja sõit võiski alata. Siinsed tricyclid on muidugi klass omaette võrreldes Boracay tricyclitega. Siin pole neil ei esiklaasi, ega katust, istmeid ongi siis nii palju, kui et esiiste kahe inimese jaoks. Mind ja Ivelettet mahutatigi esiistmele ühe kohaliku naisterahva kõrvale ja Jastwan istus põhimõtteliselt metallkastis ja kõik ülejäänud inimesed selles tricyclis istusid samuti erinevate metallist servade ja äärte peal. Aga kohale me jõudsime ja Jastwani isa, kellel ei olnud õrna aimugi, et me saabumas oleme, oli kodus meid tervitamas. Tuli välja, et Jastwani ema ja kõige noorem vend olid La Castellanas mingil jõulupeol, mõne aja pärast tuli vend, kes oli Jastwani sõnumi kätte saanud, koju ja siis jäi Ivelette lologa koju ja me läksime ka linna õhtuks midagi söödavat ostma. Selle aja peale kui me linna jõudsime, tuli välja, et Jastwani ema on juba ka koju läinud. Ei jäänud meil siis muud üle, kui loota, et ta koju jõudes infarkti ei saanud, kui Ivelettet nägi. Hiljem kui me koju tagasi jõudsime, siis muidugi lahistas ema tal nutta nii et vähe ei olnud. Inimesed siin on ikka nii vahetud ja siirad, ei ole mingeid emotsioonide allasurumist, kõik on täpselt nii nagu torust tuleb :). Väga armas muidugi!

Peale seda nõidadest kubisevat sünnipäeva kuigi palju põnevat juhtunud polegi. Olen vahelduva eduga surfamas käinud, iga neljapäeva õhtul Bongi surfiklubis peol käinud ja iga nädal peale pidu aina hiljem koju jõudnud ja ülejäänud nädala üritanud igal võimalikul momendil ka veidi eesti tööasju korda saada. Igapäevaelu muudkui kulgeb ja kulgeb ja olengi juba varsti pea kuu aega Filipiinidel tagasi olnud. Juba esimesest päevast peale olen siin Negrosele mineku plaani haudunud, kuid see on muudkui edasi lükkunud ja edasi lükkunud. Kuni .... laupäeva hommikul ärkasime üles ja hommikusöögi ajal Jastwan küsisi, et kuidas mu plaanid on, et kas see nädalavahetus lähme Negrosele. Ma isegi ei pidanud kuigi palju mõtlema ja juurdlema teema üle, lihtsalt ütlesin, et aga vot lähmegi, pakime täna asjad ja lähme. Mõeldud tehtud.

Arvan, et üks põhjuseid, miks ma eriti entusiastlik olin äramineku osas, oli, et sain hiljuti teada, et see koht, kuhu ma kolida plaanisin, et see ei saagi veel nii pea valmis. Probleem seisneb selles, et seal pidi ülevalt korruselt midagi lekkima ja et leke peatada, oleks vaja ülemise korruse põrand üles võtta. Aga see korealane, kes seal üleval korrusel elab, ei ole nõus selle tolmutamisega oma elamises ja nii siis ongi, et rentnik ei luba midagi teha ja omanik ei saa selles osas midagi ette võtta. Nii vist juhtub küll ainult filipiinidel, et rentniku sõna on kõvem kui rendileandja oma. Esimese hooga olin kohe päris õnnetud, kui sellest teada sain. Mulle päris meeldis see plaan sinna elama kolimisest. Aga mis seal ikka. Kui meil Negrose reis läbi on, eks siis vaatan mõne uue koha välja. Üks variant on, mis mulle meeldis, aga see ei olnud ka veel päris valmis, kui seda viimati vaatamas käisin. Eks näis, mis seis seal on kui me reisilt tagasi jõuame.

huhhh ... milline päev (esmaspäev, 30. november)

Juba paar päeva ette oli teda, et esmaspäeval peame minema Caticlani, Cha-cha poja Amed'i kolme aasta sünnipäevale. Juba kohe alguses oli Jastwan hästi murelik ja üldse ei tahtnud last sinna kaasa võtta. Vahepeal isegi ütles, et jätame Ivelette tema õe poole ja lähme kahekesi. Ma siis vastu, et päris normaalsed oleme siis ikka küll, kui läheme lapse sünnipäevale, aga oma last kaasa ei võta. Aga nimelt siis oli probleem selles, et kuigi Cha-cha ise, kes nüüd juba ammu Boracayl elab, on niiöelda normaalne inimene, aga et tema isa ja onu, kes Caticlanis elavad, et neid kardetakse, et nad on nõiad. Juba aastaid ja aastaid levivad mööda caticlani kuulujutud, sellest et kuidas ühel ööl kui üks suur lind kellegi aias lendas ja kui see inimene seda lindu tulistas ja lind maha kukkus nende aeda, siis lebas maas hoopis Cha-cha isa. Ja nüüd siis kõik usuvadki, et tegemist on nõidadega ja nende majast käivad paljud inimesed ainult kiiruga mööda ja kardavad sinna sisse minna. Ise ma olen küll kaks aastat tagasi, kui me Cha-cha sünnipäeva väljasõidult Buruangast tagasi tulime, seal samas isegi ka söömas käinud. Aga ok, see selleks. Nähes aga, et kui tõsiselt Jastwan seda kõike usub, siis tekkis endalgi väike selline kõheduse tunne sisse, aga lõpuks siis teatas Jastwan, et kui seome Ivelette riiete külge veidi ingverit, et siis on kõik hästi ja nõiad ei saa talle mitte midagi teha.

Kui alguses Jastwan mulle ütles, et sünnipäev Caticlanis toimub, siis mõtlesin mina oma targa peaga, et üritus toimubki seal samas Cha-cha vanemate majas, mis üsna korralik ja viisakas välja näeb. Seega siis panin ka lapse triksis traksis viisakalt riidesse, ühesõnaga läksime peole valges kleidis. Kui olime paadiga peaaegu Caticlanis randunud, siis näitas Jastwan mulle eemal paistvad maja ja teatas, et seal ongi Cha-cha poksiareen ja et seal sünnipäevapidu toimubi. Et vaata kui palju õhupalle seal juba kaunistuseks valmis on. Enne sünnale minekut käisime Jastwani õe majast läbi ja kuigi õde ise tööl oli, siis tema abikaasa JP oli kodus. JP otsis välja mingi pisikese imekotikese, mida saab siis haaknõelaga riiete külge kinnitada ja see pidi olema mingi imevahend nõidade vastu. Et keegi ei tea täpselt, mis seal pisikese kotikese sees on, kuid fakt on see, et see aitab nõidade vastu.

Sünnipäeva peole kohalejõudes, sai mulle üsna kiirelt selgeks, et see valge pärlitega kleidikene oli ilmselge liialdus ja ülepakkumine ja seda mitte ainult sellepärast, et ümbrus selline ligadilogadi ja must oli, aga ka selle meeletu palavuse pärast. Kell kolm päeval oli päike veel kõrgel taevas ja tundsin ennast päris nagu saunas seal. Kuna aga olin koti pakkinud teadmisega, et Ivelette ööseks Caticlani jääb, siis vahetasin tal üsna peagi kleidi hoopis kollase maika ja lühikeste pükste vastu välja. Sünnipäevalaps ise lasi seal üldse palja pepuga ringi, eestpoolt katmast teda vaid ma nüüd ei teagi kuidas seda täpselt nimetada, aga tegemist oli sellise põlle moodi rätikuga, mis siis paeltega ümber seotakse. Kutt ise muidugi aegajalt kakkus selle vähesegi endalt ümbert ära ja siis lippas seal niisama paljalt ringi.

Sünnipäevale jõudes olin juba üsna näljane ja kui pool tundi pärast algust teatati, et kuna kala grilimisega veel aega läheb, siis enne peame mõned poksimatšid maha. Lõpuks vist toimus mingi 4-5 erinevat matši, ma ka päris täpselt ei jaksanud jälgida. Aga veel vahejuhtumites oli selline asi, et üsna varsti kui ma Ivelette riided ära vahetasin ja teda süles hoides veidi ringi kõndisin seal peol, siis järsku küsis üks papi minu käest, et kui vana mu laps on ja siis vaatas last niimoodi pika pilguga. Järgmine hetk jalutasin just natukene eemale ja kui Jastwan kõrvalt seda tseeni nägi ja kuulis, siis lippas kiirelt mulle järgi ja hakkas kotist midagi otsima. Kuna tema teadis, et kes see papi oli, ehk siis üks nendest, keda kohalikeks nõidadeks peetakse, siis meenus talle kohe, et see salaripats oli riiete vahetamise käigus kleidi külge jäänud. Kiirelt otsis ta selle uuesti kotist välja ja riputas Ivelette uue pluusi külge selle. Natukese aja pärast, kui uuesti Ivelette süles sellest onukesest mööda jalutasin, tegi ta ma nüüd ei teagi, et kas juhuslikult sel ajal või sihilikult sellist naljakat sisisevat nurisevat häält, mis minule kõlas umbes sellise pettumust väljendava häälena. Huhhh ... krt nad on mindki selle nõidade jutuga hulluks ajanud.

Teine pingeid tekitav teema seoses selle sama sünnipäeva peoga, sai alguse juba mõned päevad varem, eelmisel reedel. Ma veel õhtul küsisin Jastwani käest, et kas ta ehk tahab õhtul peole minna, et kuna mina neljapäeval käisin, et igati aus, et kui tema tahab reedel minna. Aga ta ei viitsinud kuhugi minna ja jäi koju. Juba järgmisel hommikul kuulis ta aga, et eelmine õhtul oli sõber Ryan mingisse kaklusesse sattunud ja nüüd Ryan istub kodus ja ei julge kodust väljagi tulla. Ma selle loo tagamaadest päris lõpuni ei saanudki aru, aga kokkuvõtvalt oleks, et siin on mingi noorte nagade punt, kes on otsustanud, et nad lihtsalt ei salli Jastwani ja tema sõpruskonda ja tahavad kangesti neile kolki anda ja nii ongi. Või siis tahavad lihtsalt üritada kõvad vennad olla. Aga nüüd tagasi sünnipäeva juurde ... mingi pool tundi pärast meie kohalejõudmist, saabusid ka mingid kolm rastapatsides tüüpi ja varsti Jastwan siis tutvustaski mulle, et need ongi need samad tüübid, kes Ryaniga kaklesid. Lisaks siis veel oli teada, et Ryan ja Azy on oma kahekuuse pisipojaga ka varsti sinna samale üritusele saabumas. Ja varsti nad saabusidki. Aga kuna siiski oli tegemist laste sünnipäevaga ja üritusel oli kohal palju rahvast, siis loomulikult mingiks mürgliks ei läinud. Ühesõnaga üsna mõttetu teema, aga ikka mingi pinge on õhus ja suhteliselt nõme. Aga see selleks, küll need noored nagad varsti maha rahunevad ja riiukukke moodi kiremise lõpetavad.

Lõppkokkuvõttes oli tegelt väga tore sünnipäev ja kõhu sai maitsvat sööki täis ja Ivelette sai kõvasti ringi tormata. Kohale oli vist küll terve Caticlani elanikkond kutsutud ja veidi Boracayd ka. Peale sünnipäeva viisimegi Ivelette Jastwani õe poole Caticlanis ja tibu jäi sinna kuni järgmise õhtuni. Ja muidugi ei saanud seda võimalust kasutamata jätta ja nii tegimegi Bombom'is mõned rummikoolad ja siis kulgesime niisama mööda randa ringi. Summer Place ja Juice bar olid ikka üsna tühjad, aga mis sa ikka enamat esmaspäevast ootad. Aga tore oli sellegi poolest :D :P