See on Boracay saare elanike üks elufilosoofiatest. Ja nii nad suuremas jaos kõik elavadki siin – kui pole parasjagu raha, siis on sellest ka täiesti suva, küll kuskilt ikka söögi suhu saab ja rummiga kurku kastetud. Kui aga saarelt söök otsa peaks saama, siis on küll halvasti. Eks ta tõsi ole, et tühja kõhtu ei salli meist ju keegi. Vahelduseks on päris vahva vaadata inimesi, kellel meie mõistes on elus jube vähe asju, kuid kes sellest hoolimata ärkavad igal hommikul õnnelikuna, nägu naerul ja vaatavad, et kuidas aga päeva lõbusalt möödasaata saaks. Mingilmääral peab tõdema ka siinses ühiskonnas asjaolu, et mida kallimaks kohalik hinnatase muutub, seda enam muutub ka inimeste ellusuhtumine. Kui rääkida praeguste noorte inimestega, siis kõigil on enamvähem viis õde ja kuus venda – üle kümneliikmelised perekonnad on igati normaalne nähtus. Samas kui nad ise ei kiirusta perekonna loomisega niiväga, tuues põhjenduseks, et kui on raske iseendagi eest hoolitsed, mida oleks siis veel oma lapsele pakkuda. Kohalikke elamisi on siin seinast seina – üksikud hütid kusagil eraldatuses, pikad tänavad uhkemate ja vähem uhkemate hüttidega – kuked, kanad jm koduloomad ümber maja ringiuitamas, ja noorte inimeste seas eriti populaarne on see, et nad elavad karjakesi ühe või teise baari teisel korrusel. On pubisid, kuhu sisenedes tekib juba tunne, et oled teise inimese elutoas. Samas ei ole ka midagi imestada, kuna kõik inimesed seal baaris on, on lihtsalt nii sõbralikud ja toredad, et sul tegelikult tekibki tunne, et sa ei ole mitte baaris, aga hoopis sõpradel külas. Kohalikus surfiklubis, kus me igapäevaselt pesitseme, olen juba kaks korda tasuta väga korraliku lõunasöögi saanud. Samal ajal, kui nad iseendale süüa on teinud, pakuvad ka mulle, et ega ma juhuslikult proovida ei taha ja siis kuhjavad mulle suure portsu taldrikule. Ja ma arvan, et nad teadsid väga hästi, et kui nad nüüd just seda pakkunud poleks, oleksin varsti ise terve prae tellinud, sest et aeg oli nagunii nii kaugele jõudnud, et kõht hakkas tühjaks minema, Ühesõnaga nemad loobusid vabatahtlikult oma käibest ja mina nautisin meeldivat seltskonda ja maitsvat sööki ja tundsin ennast vägagi koduselt. Ja ei, tegemist ei olnud meesterahvastega, kes mind söögiga kostitasid, vaid need olid hoopis Annah (surfiklubi omaniku naine) ja surfiklubi teine kokkajatest Betsy. Kuigi kohalikud on alati rõõmsad ja alati valmis laulma ja lulli lööma, ei tähenda see seda, et nad laisad oleks. Tegemist on tõsiselt usina töörahvaga, kes lihtsalt suudavad ka oma tööd teha naeratus näol ja meel rõõmus.
Seda, et keegi alguses ei tea, et kus Eesti asub, seda ma ei imestagi ja ei oska isegi pahaks panna. Ma ka ei tea mingeid imepisikesi riike maailma teises otsas. Aga siis kui ehtsa indiaanlase välimusega kodanik, kes näeb välja selline ehtne looduslaps, keda argielu mured üldse kõigutama ei peaks, teab rääkida, et Eesti on üks kolmest Balti riigist ja nõukogude võimust eestis, siis vot see paneb ikka imestama küll.
Igale filipiinole on juba sündides kaasaantud lauluhääl ja pillimängimiskoskus. See on lausa müstika, kuidas need vennad siin trumme mängivad – lihtsalt vaata ja imesta. Päris tihti tuleb ette, et istud kuhugi pubisse maha ja peagi kuuled kolme kuni kaheksaliikmelist gruppi trumme põristamas. Kogu selle asja teeb eriti vahvaks just see, et nad teevad kõike oma lõbuks ja tunnevad sellest tohutut rõõmu. Kõik eelnev jutt muidugi lehtib selle kohta, kui käia kohalikele kuuluvates pubides. Sellist suhtumist aga nii lihtsalt välismaalastele kuuluvates kohtades ei leia. Seda kindlasti on, aga oluliselt vähemalt määral.
Võrreldes Eesti kinnisvara hindadega, on maa siin odav ja tõenäoliselt ehitamine ka.Ainuke probleem on selles, et ühel välismaalasel on väga raske endale siin krunti osta, kuna ükski kohalik ei taha oma maad võõrale võimule ära anda. Seega oleks suhteliselt hädavajalik omada kohalikku koostööpartenrit, kelle kaudu asju ajada. Näiteks see koht, kus me siin elame, kuulub ühele sakslasele, kes siin juba viis aastat äri ajab, kuid maad, mille peale tema hotell rajatud on, ei ole ta endale osta saanud, vaid rendib seda kohaliku maaomaniku käest.
Üldiselt on aga elu siin saarel kulgenud ühtses rütmist – äratus, hommikusöök, surf või rannavolle vaheldumisi lebotamisega, pesu, õhtusöök ja väike rummkoolaga BomBom või Red Pirates baarides, vahest ka mõlemis järgemööda. Ja mis põhiline, päev läbi on nalja nabani. Kohalikele on õnneks päris hea huumorisoon kaasaantud. Ei oska öelda muud, kui et igavesti kahju on, et see reis peagi läbisaama hakkab.
No comments:
Post a Comment