Manilas käidud ja viisaavaldus esitatud, kuid õhus on palju agasid ja küsimärke. Saatkonnas läks kõik suht kiirelt. Jastwan sai oma passi kätte, passivahel selgituskiri, et refusalit ei pea põhjedama ja tal pole õigust seda kuhugi edasi kaevata. Sedapuhku aga küsimusele, et kas tohib uue taotluse esitada vastati: "Teil on õigus esitada avaldusi nii tihti kui ise soovite" Käisime ja tegime aga tema passist uue koopia, teised dokumendid ammu juba ettevalmistatud ja siis esitaski uue avalduse. Nõme oli aga see, et see tädi otsustas temaga intervjuu tagalogis pidada ja minu käest väga midagi küsida ei tahetudki. Eks nüüüd pole midagi muud kui pöidlad pihku ja loodame ikka positiivset vastust seekord.

Ivelette aga on küll tõeline unistuste reisikaaslane. Kui välja arvata muidugi see, et ta koguaeg midagi sehkedada tahab. Hommikul siis minu äratuskell helises 4:30, siis tahtis kohe Ivelette ka süüa saada ja tudus peale seda rahulikult edasi. Mina tegin kiire kohvi, panin riidesse, pakkisin veel viimased asjad kotti ja 5:05 olimegi valmis startima. Võtsin siis magava lapse tema tudu t-särgis sülle ja asusime teele. Ivelette magas maha nii tricycli sõidu sadamasse, paati mineku, paadisõidu ja caticlais lennujaama sisenemise. Ärkas alles check-in'i sabas ja muidugi ärkas kohe suure naeratusega. Meie lend oli kl 6:35. Manilsse jõudsime juba enne kella kaheksat. Otsustasime siis taksoga õige maja jurde ära orieteeruda ja seal siis hommikusöögi teha. Taksosõidu ajal keeras Ivelette jällegi tuttu ja magas kuni mina olin isegi oma hommikusöögi juba lõpetanud. Lõpuks kui kell üheksale lähema hakkas, suundusime soome saatkonda. Seal siis läks sellevõrra aega, et saime kõigepealt tema passi kätte, siis pidime minema kõrvalmajja passist koopiat tegema, siis uuesti saatkonda ja siis intervjuud ootama. Just enne kui Jastwani järjekord kätte jõudis, hakkas Ivelette veidi jaurama, andsin talle siis piimapudeli kätte ja matsutas siis mõnuga kogu intervjuu aja ja samal ajal hakkas ühte ebameeldivalt lõhnavat asja oma mähkusse meisterdama. Ajastus missugune. :). Peale intervjuud suudusime siis Mall of Asiasse, kus veetsime 3h. Shoppamise tuju õnneks peale ei tulnudki ja niii siis lihtsalt sõime seal ja chillisime niisama. Teel Mall of Asiasse pidas Ivelette jällegi mõnusa uinaku maha, et siis kaubamajas jällegi kõigile naeratada ja pidevalt käte ja jalgadega vehkida jaksaks. Taksosõit lennujaama kulges jällegi sujuvalt. Meile sattus naistaksojuht, kes pidevalt valgusfooride taga istudes muudkui tahapoole kiikas ja lapsega suhelda üritas. Näha oli, et Ivelette päevast juba mega väsinud on, aga ei migit kurtmist ega virisemist. Väga vapralt pidas vastu. Taksos andsin talle pudeli kätte ja sõi siis mõnuga ja kui taksost väja hakkasin astuma, jäi sekundipealt magama. Seekord siis magas justnimelt checki'i ja muud turvakontrollid maha. Päris hea ikka lapsega reisimine, rahulikult pane suur liitrine veepudel kotti ja keegi isegi ei vaevu küsima, et mis vedelikke sa seal vead. Kusjuures tagasitulles oli veel nii, et mehed ja naised pidid erinevast sabast minema ja siis jäi nii, et Jastwani kotis olid ka mingid purgid lapse büreedega mis me manilast ostsime ja isegi ei tahetud tema kottigi lahti teha. Lennuootamine kulges jällegi naeratuse saatel ja kaasootajaid lõbustades. Esimest korda kui Ivelette nutma hakkas selle päeva jooksul oli siis kui meid kõiki juba lennukisse pakitud oli ja seal pikalt palavas lenukis passima pidime. Siis hakkas küll nihelema ja virisema, aga õnneks mitte eriti hullult. Lõpuks meelitasin ta piimaga magama ja teele me asusimegi. Terve sõidu ta magas, kuni maadumise alguseni. Maandumine seekord siis ilmselt pani tema kõrvad valutama, kuna esimest korda kuulsin tõelist kisa tema suust. Nuttis päris haledalt kohe. Jauras veel veidi pärast maandumistki, kuid juba paadisadamasse jõudes oli naeratus näol ja käed-jalad tegemist täis. Koju jõudsime kuskil 17:45. Veidi veel mängimist, õhtune puder, veel mängimist ja tuttu me läksimegi. Oli pikk ja väsitav päev, kuid pisike pidas ikka uskumatult vapralt vastu. Ja tänu sellele, et lennujaamas tagasilendu oodates ühte Jastwani sõbrannat taiwanist, keda ta juba üle nelja aasta näinud polnud, kohtasime, on mul paar pilti mida siia lisada saan :D.

Nüüd juba mitmeid päevi on meie oskuste juurde lisandunud oma kahe käega plaksutamine. Varem lõi teistele plaksu, seda juba 4 kuusest alates, kuid nüüd siis päris plaksutab ise ja ikka nii, et kohe plaks on kuulda. Ja tema häälitsustest siis nii palju, et kui tema jauramisest võib hea kujutlusvõime korral emme välja lugeda, siis üks päev hakkas jumala selgelt ja täiesti rahulikult papa ütlema. See on lihtsalt nii armas kuidas ta seda ütleb. Vahest kõvema häälega, vahest aga lausa sosistadea. Vahest ma ütlen, et ütle emme, teema vaatab mulle otsa, naeratab ja ütleb papa. Ükspäev, aga kui just vetsu olin minemas ja Jastwan temaga rääkis, et ütle papa ja siis tuli hoopis jumala selge emme :D, nii et ma seda isegi läbi ukse kuulsin :D. Eks ta vist vara on veel rääkima hakkamiseks, aga vähemalt on hea tema häälitsustest endale sobivat tõlget leida :D. Elu veelgi lõbusam kohe.