Reis: Portugal, Lissabon ja Ericeira ja nende lähiümbrus

kestvus: 23-30 juuli

seltskond: mina, Jaana, Eneli, Kristi, Sergio + veel vahelduva eduga mõned eestis elavad kohalikud tegelased

eesmärk: puhkus ja lohesurfi õpingud

Esimene päev

Kolmapäeva veetsime Kristiga Barcelonas. Kuna minu suureks õnnetuseks olid lennujaama pagasihoiu kapid liialt väikesed, siis pidin oma lohelauda terve aja seljas tassima. Ülejäänud varustuse sain õnneks siiski kappi ärapaigutatud. Muidu oleks ikka suht nutune variant olnud. Päris korraliku trenni sai küll selle lauaga ringikõndides. Põhiliselt veetsime aega rannas ja selle lähiümbruses, veidi jalutasime ka linnavahel ringi. Lõpuks plaanisime kuhugi rannabaari pidusse minna, kuid rannas tegime väikese puhkepausi meeleolu nautimiseks ja juhtus hoopis nii, et peole mineku asemel hoopis väikse uinaku seal rannas tegime. Siis kui uuesti ärkasime, oli rand päris tühjaks jäänud ja nüüd tundus juba mõtetu hotelli otsima hakata. Tahtsime kuhugi süüa otsima minna, aga küsides nõu möödujate käest, teatasid nad et ainult üks pood on lahti ja see ka päris kaugel. Nii me siis sattusimegi hoopis randa keset hipide kommuni kus rahvas kõik ringides istus ja iga selskond erinevaid lugusid mängisid. Kitarr oli põhiline muusikainstrument mis seal kõlas. Meie uued sõbrad olid sisserännanud kaks Argentiinast ja üks Uruguays. Väga vahvad tegelased olid. Lõbustasid meid seal rannas, rääkisid oma elust ja tegemistest, mängisid kitarri ja laulsid ja lõpuks juhatasid meid veel ka sinna lahtiolevasse poodi ja lõpuks oligi aeg lennujaama suunduma hakata.

Teine päev

Saabusime Portugali ja Sergio, kes oli juba paar päeva varem kohale jõudnud, oli ilusti meile lennujaama vastu tulnud. Kuna pidime veel õhtul saabuvaid Jaanat ja Enelit ootama, siis ei hakanud kohe Ericeirasse sõitma vaid peatusime Lissabonis Sergio ema juures, kes meid siis maitsva tuunikala salati, kohaliku juustu, singi ja saiaga lõhki tahtis sööta. Õnnestus veel väike shopping teha ja suundusimegi uuesti lennujaama. Õhtusöök Lissabonis ühes kohalikus restoranis. Sõime Portugalis äärmiselt populaarseid Sardiine kartuli ja värkse salatiga ja grillitud liha. Söök oli külluslik ja äärmiselt maitsev. Õhtuks siis jõudsime Ericeriasse, jagasime magamiskohad ära, pakkisime asjad lahti ja tuttu.

Kolmas päev

... algas samuti nagu kõik eelnevad ilma igasuguse lootusega mingigi tuule tekkimise osas. Esialgu tutvusime Ericeira linnaga ja siis suundusime randa. Turismi infost jäi ainukese brosüürina minu näppude vahele kinni ühe surfikooli reklaam. Rannas lesides ja lainelaudureid eemalt vaadates ei andnud see mulle ikka kohe kuidagi rahu ja niisiis käisingi kõigile nii kaua närvidele selle brosüüriga kuni nemadki olid veendunud, et surfikoolitus ongi justnimelt see asi, mida nemad järmisel päeval teha tahaksid. Sundisin siis Sergiot helistama, et ta meile järgmiseks päevaks koolitusele kohad broneeriks. Üritasime veidi ka õppelohet lennutada, kuid tuul oli siiski ebapiisav.

Õhtusöök Lissabonis ja siis peole. Seekord käis pidu sõnaotses mõttes tänavatel. Lissabonis on selline piirkond, kus on hästi palju kitsaid ainult jalakäiatele mõeldud tänavakesi, kus siis hästi tihedalt mitmesuguseid pisikesi baarikesi leidub. Sisse nendesse kuigi palju inimesi ei mahu ja ega keegi väga ei tahagi sisse minna. Võetakse jook ja seistase tänaval ja aetakse sõpradega juttu. Muusika lärmab igal pool. Lõpuks siis leidsime ühe meie mõistes ööklubi ka. Muusika oli päris tiptop ja nii me sealt tantsuplatsilt siis alles öösel kella poole nelja ajal kodupoole liikuma saimegi.

Neljas päev

... oli siis see päev, mil täitus minu lapsepõlve kõige suurem ja kaugem unistus, mis omal ajal täiesti ebareaalne tundus. Nimelt suutsin eelnevate päevade tuulevaikusele rõhutades veenda kogu meie reisiseltskonda surfikoolitusel osalema. Eelmisel õhtul leppisime kokku, et meid saab koolitusel neli olema: mina, Jaana, Kristi ja Sergio. Eneli nagu väga entusiasmi üles ei näidanud. Õhtujooksul, aga suutsin ka temasse pisiku sisse süstida ja hommikul me juba kõik viiekesi koolitusele suundusimegi. Alguses siis väike teooria kaldapeal, siis esimene liuglemise kogemus laine vahus, siis uuesti kaldapeale ja sissejuhatus laual püstitõusmiseks. Edasi siis juba harjutused laine püüdmiseks ja püsti tõusmiseks. Kuna meile alguses nii suured lauad anti, siis ei olnudki see lauale saamine nüüd teab mis üle mõistuse asi. Igatahes nautisin ma seda kahetunnist koolitust väga ja olen kindel et ükspäev ma ka oluliselt suurematel lainete liigelda oskan. Pipeline võistlusele ilmselt ei pürgi, aga lainevahust kaugemale tahaks ikka jõuda küll.

Viies päev

Hommikul ärgates olin päris rahul oma eelmisel õhtul tehtud otsusega, kus ma loobusin teistega peole minekust ja varakult hoopis tuttu keerasin. Hommikul ärkasin rahulikult, kerge hommikusöök ja asusing randa jalutama. Otse randa minnes oleks olnud tegu 15 minutit jalutamisega, aga kuna pidin Ericeira keskusest veel läbi käima, et oma sularaha varusid täiendada, siis algas minu päev hoopis 50 minutilise jalutamisega. Lõpp muidugi oli juba rohkem nagu kiirkõnd. Aga õigeaegselt ma kohale jõudsin ja instruktor Tobi teatas, et mul vedas, et teised ei tulnud, kuna täna rahvast päris palju ja siis ta oleks pidanud paluma meil alates kella kolmest tagasi tulla. Täna sain siis juba oluliselt väiksema laua endale. Tund algas jooksuga rannas, mõned võimlemisharjutused ja siis näidati merele sisenemiseks koht kätte ja rünnakule. Täna siis oli juba natukene nagu lainet ka. Esimesed katsetused olid päris lootusetud. Ei saanud kohe üldse lainele pihta, muudkui aga jäin maha sellest. Nii ma seal siis mässasin kokku 2 tundi. Vahepeal juba hakkas päris looma ja sain paar ilusat sõitu kaldani tehtud, kuid kuna hoovus tugevalt paremale kulges, siis kulus palju energiat ka sellele, et alguspunkti tagasi vantsida. Võrreldes eilsega oli ikka juba tingimus oluliselt raskem ja kuna laud ka väiksem oli, siis hakkasid igasugused pisieksimused palju rohkem tunda andma. Saades instruktoritelt erinevid nõuandeid suutsin ennast pidevalt parandada. Olin juba väsimuses alla andmas ja tahtsin enda tunni lõppenuks kuulutada, kui kuulsin instruktor Tobi karmi käsku, et kiirelt vette tagasi ja enne ma välja ei saa kui kaks ilusat sõitu kaldani välja teen. Ja ei läinudki tervet igavikku sellega. Neli katset ja kaks või pigem isegi 2 ja pool ilusat sõitu, millest teine katse kõige ilusam oli. Olin õnnelik oma teise surfipäeva üle. Edasi kulges päev rannas lesides. Tüdrukud küll läksid linnapeale tuterdama. Neile vist oli see lõõskav päike pärast eelmise õhtu pidu veidi liiast. Mulle aga kulus üks lõõgastav rannaslesimine päris ära.

Õhtul siis mereandide restorani külastus. Ericeira mereandide restorane kiidetakse väga. Ja peab tunnistama, et oli kiitust väärt koht küll. Mereannid olid seal nii värsked, et raske oli isegi oma lauani minna ilma et mõned suured elukad sind rünnata ei üritaks. :D

Kuues päev

Hommiku äratus toimus plaanitud kella kaheksa asemel kell üheksa hoopis. Hommikusöögiks Eneli valmistatud maitsev kaerahelbepuder ja pärast mõningasi viivitusi saime lõpuks siis Ericeirast Lagua de Abufeira poole teele asutud. Kokku kulus sinna sõiduks ligi tund. Kui sihtpunkti lähenema hakkasime, siis märkasin ka, et tõepoolest paistab tuul puhuvat. Ja nii oligi. Oh seda rõõmu!

Konsulteerisime eelnevalt windsurfi kooli ees pikutavate kodanikega ja küsisime nõu, et kus me oma pesa teha võiksime. Näidati meile umbes suund kätte ja niisiis sõnakuulelikena sinnapoole teele asusimegi. Tegemist on siis suure laguuniga, milles veel mitu kuiva "saarekest" on ja otseühendus avamerega selliselt, et oli päris lihtne sõita laguunist merele ja tagasi. Suvitajaid sinna muidugi jagus kõvasti, kuid ometi suutsime väga edukalt leida koha, kus meie tegevus ei seganud teisi ja teised ei seganud meid.

Kõigepealt siis Eneli ja Kristi õppelohe lennutamised. Natukene läks ikka aega enne kui sain õpilased ja lohe omavahel sõbraks tehtud, aga lõpptulemus oli hea ja õpilased õnnelikud ja veel rohkem elevust täis, suure lohe ootusärevuses.

Seejärel läksin ise natukeseks veepeale. Tutvusin laguuni erinevate nurkadega ja siis võtsin suuna avamerele. Pääs merele oli küll kitsas kuid tuulesuund sinna sisenemiseks ja hiljem väljumiseks oli äärmiselt soodne. Kuna mul kalipsot ega päästevesti parasjagu seljas ei olnud, siis väga pikalt sinna kruisima ei jäänud. Poole tunni möödudes läksin kaldale, et õpetundi jätkata ja siis selgus, et kõik suunduvad lõunapausile. Ma siis otsustasin, et jään sõitma ja palusin endale kiire võileiva tuua hoopis. Lõpuks olid teised ära enam kui 1,5 tundi ja mina sõitsin vaheldumisi laguunil ja avamerel. Igavesti mõnus oli. Eriti mõnus oli ilma kalipsota sõita muidugi. Kuigi lõpuks hakkas ikka päris jahe juba. Ega see vesi nüüd seal riigis just teab mis soe ei olegi.

Siis kui Jaana ja Sergio lõunasöök vähe allapoole seeditud oli, siis asusime nendega suurt lohet lennutama.

Mõlemad olid väga tublid ja said lohe kontrollimisega väga hästi hakkama.

Päeva lõpus olid kõik õnnelikud ja autos valitses äärmiselt positiivne ja energiline õhkkond. Õhtusöögiks grillitud kana ja värske salat ja uue päeva ootuses kõik varakult tuttu.


Kuues päev

Teine tuuline päev. Hommik algas Kristi valmistatud maitsva omletiga. Täna jõudsime oluliselt varem randa kuna seltskond eilsest koolitusepäevast juba väga elevusse sattunud oli ja kõik kiiresti edasi areneda soovisid. Ja eks oma osa mängis ka see, et see ühtlasi minu reisi viimane päev oli.

Hommikupoolikul olid siis Eneli ja Kristi esimesed sammud suure lohega. Algus läks küll veidi raskelt, aga lõpptulemus oli vägagi rahuldav ja seda mõlema õpilasega. Veidi aja pärast märkasin, et meie seltskond oli suurenenud ja isegi Jorge ja Tiago olid teiselpool laguuni asunud õppelohet lennutama. Edasi läks ülejäänud seltskond sööma ja jäime Jaanaga kahekesi randa askeldama ja niisiis asuski Jaana vees lohega erinevaid harjutusi tegema. Küll on ikka hea kui nii andekad õpilased on.

Edasi saabus siis minu kord vette minna. Sain siis seal tähelepanu keskpunktis kuskil poolteist tundi sõita. Täna avamerele ei pressinudki. Sõitsin laguuni peal, et siis ülejäänud seltskonnal ka vähe lõbusam oleks ja samas Eneli oma fotografeerimisoskusi lihvida saaks :) .

Hiljem veel siis ka Sergio bodydrag'i harjutused ja lõpuks andsin talle ka veel laua kätte, et saaks veestarti harjutada, kuid siis sai tuul otsa ja tuli asjad kokkupakkida ja surfinädal lõppenuks kuulutada.

Õhtul meie suureks lemmikuks saanud "pasteis de nata" koogikesed kohas kus need pidi üldse kõige maitsvam olema (oli ka),

õhtusöögiks traditsiooniline Portugali köök ja lõpetuseks veel tutvustati Portugali traditsioonilist kirsijooki ja selle erinevaid versioone.

Lõpuks veel kojujõudes asjade pakkimine ja paar tunnikest und ja juba pidigi lennujaama suunduma, et ikka Kitecamp 2008 ajaks tagasi jõuaks.

Eneli, Jaana ja Sergio jäid veel sinna ja lubasid lainelaua tunde edasi võtma hakata. Veab neil :)