Esimesed kaks alumist hammast kasvavad, käputame, ronime üle takistuste (seda just eelkõige selliselt, et laps tahab arvutit näppida ja emme pikutab teepeal ees ja siis laps turnib ja sipleb seni, kuni on siis kas üle emme kõhu või jalgade ennast teiselepoole sehkendanud), õpime voodist tagumik ees maharonimist, teeme joogat (st et siis neljakäpukil olles ajab tagumiku püsti ja seisab varvaste peal), valime ise korvist mänguasju, turnime emme seljas ja ajame ennast emme najal püsti, natukene ja lühiajaliselt saame ka istumisega hakkama ja üldiselt on meil pidevalt selline täielik pätu nägu peas ja muudkui otsime, et kus saaks pättusi korda saata. Vot selline on siis Ivelette viimastel päevadel. Täna käisime Caticlanis teist kolmikvatskiini süsti saamas ja eks paistab, et kas õhtuks ka palavik tõuseb või mitte. Varasemalt pole probleeme olnud vaktsineerimisejärgselt ja loodame, et ka see kord ei saa olema. Üldiselt on Ivelette endiselt üks suur naerupall, muudkui üritab jutustada midagi ja vahest laulavad issiga üksteisievõidu. Praegu on siin üks samavana laps, kelle ema on siis filipiinlane ja isa itaallane ja nad elavad üldse USAs. Eile sai nendega koos pikemalt aega veetud ja lapsed justkui tõepoolest suhtlesid üksteisega, vaatasid teineteist, patsutasid teineteist ja üritasid teise käest mängu asju ära sikutada.See viimane nägi ikka päris naljakas välja. Kuna teisel lapsel on juba üsna pikad ja paksud juuksed, siis kuidugi suutis Ivelette oma kiirete manöövritega teda ikka paar korda sakutada ka. Üldiselt aga kui kaks sama vanust last kõrvuti olid, siis Ivelette oskuste kõrval see teine laps aind keeras ennast seljalt kõhule ja tagasi ja sedagi üsna vaevaliselt ja paraja punnitamisega. Üldiselt pidi ta ka üsna palju nutma koguaeg ja üldse viril laps olema. Võimlesin ja venitasin temaga siis veidike aega ja oi kuidas lapsel läks nägu särama. Lapse ema ka kohe vaatas ja imestas ja rõõmustas ja lubas, et katsub ise ka temaga selliseid asju üha rohkem tegema hakata. Mänguasjadega mängis ka nii et vähe ei ole, kusjuures mulle tundus, et neil endal polegi lapsele kuigi palju mängu asju muretsetud. Ivelette on küll usin ise mängija ja sehkendaja ja üldiselt juba valib mänguasju ja näha on vahepeal tüdineb ära mingist kindlast asjast ja ei taha sellega tükk aega mängida.

Kaks päeva tagasi käis Ivelette esimest korda tõeliselt rannamõnusid nautimas. Meres ujumas oleme ennemgi käinud juba korduvalt, aga seekord siis panin ta veepiirile liivapeale istuma nii et laine aegajalt üle jalgade loksus. Esimesed kaks lainet läks nägu veidi viltu, aga siis harjus ära ja oi kui põnev hakkas. Käputas seal liivapeal veidi ja põhiliselt plaksutas käega vastu märga liiva ja uuris, et mis imeasi see veel on. Pärast käisime ka meres ujumas. Oi talle see ujumine ja vesi ikka kangesti meeldivad.

Ja nüüd siis ka meie viimaseaja kõige olulisemast sündusest ehk siis dragonboat võistlusest. Eelmisel nädalavahetusel toimus siis lõpuks see võistlus, mille nimel me 6 nädalat usinalt trenni tegime. Kahjuks ühtegi esikohta ei saavutatud, kuid arvestades asjaolu, et meie naiskonnaga, kus 80% inimestest olid täiesti uustulnukad selles spordis ja treeninud kõigest 5-6 nädalat, siis võib öelda, et 10 cm pikkune kaotus 500m finaalis võistkonnale, kes treenivad igapäevaselt ja juba aastaid ja käivad kõrgetel rahvusvahelistel võistlustel, pole just häbiasi. 500m naiste finaal oli üldse selline, et kohe peale finishit arvasid kõik,etmeie võitsime, kuid siiski hiljem video ja piltide põhjaltunnistati vastased eespool olevateks ja seda siis kõigest draagoni nina jagu,ehk siis ülinapilt. 300m finaalsi rebisime samade vastastega ja siiski oli kaotus väga, väga napp. Kahjuks jah jäi kuld saamata, kuid nendel hõbemedalitelgi on tegelikult üsna kulla maitse juures. 500m segavõistkonnas ma eivõistlenud. Nemad saavutasid üsna kindla teise koha. Kaotasid esimesele kohale umbes poolepaadiga ja edastasid kolmandaid kuskilsama pikalt. Ja teisel päeval siis osalesin ka mina 300m segavõistkonnas ja see finaal oli ikka eriti pingeline algusest lõpuni, lõpusirgel õnnestus meil oma paadinina teisena üle finishijoone saada, aga üldiselt olid kõik esimesed kolm päris ühe joone peal tegelikult. Kokku minul siis 3 hõbemedalit ja meeletult palju positiivseid emotsioone. Väga tore ja vahva üritus oli. Edasi siis suund rahvusvahelistele võistlustele, nagu Malaisia, Singapur ja Hong Kong, kuid kõik jäävad juuli kuusse ja meie ilmselgelt nendel osaleda ei kavatse.

Plaanidest siis nii palju, et 5. mail meil plaan Manilasse lennata,et siis uurida, et mis variandid Jastwanil viisat saada oleks ja siis vastavalt uus viisavaldus esitada. Peale Manila külastus oskab siis ehk rohkem ka võimalikest kuupäevadest rääkida, aga praegu ennustaks juuni algust siis.

Uusi pilte mõnda aega nüüd ei tule, kuna mu fotokas otsustas pildi taskusse panna kahjuks. Katsun lähipäevil ehk mõne kodaniku leida, kes seda parandada oskaks.