Surfihooaeg avatud

Neljapäeval 25. novembril toimus ametlikult Pinas Kiteboarding surfiklubi nelja aasta sünnipäev ja klubi hooaja avapidu. Pildistamiseni ma pole veel kuigi aktiivselt jõudnud, seega siis pean facebookist teiste pilte varastama ja neid siin salaja avaldama. Olen Pinase surfiklubi näinud tema algusaastast alates igal hooajal eri nägu, eri tegu. Aga hetkel julgen küll ennustada, et see saab olema

klubi parim hooaeg mis siiani olnud. Nagu ka Indy neljapäevasel peol ütles, et klubi vanas asukohas kohe ei olnud head aurat, kõik tundus nii pingutatud ja punnitatud, nagu et asjad ei kulgenud loomulikult. Nüüd on Bong oma klubiga juba 2,5 hooaega tegelt uues kohas, Happy Home restorani kõrval, esimene pool hooaega tegutseti põhimõtteliselt peaaegu et pappkastis. No olgu, ikka vähe rohkem oli kui pappkast, aga üsna prosta ja pisike variant, mida just väga surfiklubiks nimetada ei saa. Eelmisel aastal, hakkas klubihoone juba klubi moodi välja nägema, aga siiski veel selline hädane variant. Sel aastal on Bong oma klubi avaramaks ja lahtisemaks teinud ja storage on paremini organiseeritud ja meie kõigi suureks rõõmuks on nüüd ka suhteliselt korralik wc ehitatud ja vähemalt esimestel nädalatel võib seal wc's kohe filipiinide jaoks üsna haruldast nähtust - wc paberit kohata. Aga mis veel kõige toredam ja klubi jaoks kõige positiivsem nähtus on, on see, et Bong paistab olevat oma elurõõmu ja positiivsuse tagasi saanud ja on ka ise surfamise ja treenimise lainel vähe rohkem tagasi. Eelmisel hooajal ta just kuigi palju ise vees ei käinud, siis nüüd on küll kutt õnnelik kui jälle vette uusi trikke harjutama suundub. Klubis on palju uusi nägusid, kahjuks on klubist lahkunud alati rõõmsameelne Raysun, kes siis nüüd Norras elab, kuid tema asemel on Bong tööle võtnud minu sikmboardi õpetaja Beboy, lisaks on Pinases minu esimene õpilane, kellest ka instruktor sai, ehk siis Jeff ja veel palju toredaid inimesi, kes seal igapäevaselt ringi liiguvad. Ja muidugi siis ei saa mainimata jätta, et klubi storage'i uksekohal ripub suurelt sini-must-valge lipp!!! :).

Tagasi peo juurde minnes ei saa mainimata jätta, et kohal oli ka Cabrinha teamrider Susi Mai, kes parasjagu all kite-chick camp'i raames Boracayl viibib. Suures plaanis, oli vist laagri idee siiski see, et osalejad saavad oma lohesurfioskusi lihvida, aga tegelikkus kukkus välja selline, et tuule puuduse tõttu said tüdrukud hoopis Susiga koos maniküüri, pediküüris käia, koos õhtustada ja oma boyfriendidest jutustada. Ehk siis ninnu nännu. Eelviimasel päeval aga isegi et hakkas juba tuul puhuma, kuid siis oli plaanis hoopis sponsorite jaoks promopildistamine ja kus sa siis pildistamist ikka ära jätad sellise tühise põhjuse nagu tuul pärast. Nii, et siis jah ... väga pikalt ma õnnetu ei ole, et laagris ei osalenud. :) Aga kes osalesid ... no eks iga üks võttis üritusest, mis ta võtta tahtis.

Igatahes sai hooaeg Pinases suure paguga alustatud ja nagu tellitult hakkas järgmine päev tuul puhuma ja nüüd on iga päev puhunud nagu tellitult. Ma olen ka nüüd juba tänaseks kolm surfipäeva endale kirja saanud ja täna hommikune sõit juba oli selline, et hakkas ka mõnus sõidutunne tagasi tulema. Liiklus merel õnneks kõige hullem ei olegi ja kui kaldast natukene eemal sõita, siis saab ennast isegi üsna vabalt tunda. Eile proovisin korra ka kalda lähedal mõned triibud teha, aga see üritus lõppes sellega, et pidin koguaeg hirmunult üle õla piiluma, et pommirühm (nii kutsume me hellitavalt kiivirtega algajaid, kes ikka ja jälle oma lohesid vastu vett paugutavad) ja palmipuu ekipaaz (nii kutsun mina neid kalda all trikitajaid, kelle oskused ja julgus tasakaalus ei ole ja kes ikka ja jälle oma lohesid palmipuu otsa pargivad) mind ei ründaks kusagilt poolt. Õnnetusi on siin ka paari päevaga juba ikka üsna palju juhtunud, kes peaga seina põrutanud, kes ise palmipuu otsas, kellel lohe palmipuu otsas, kes omavahel lohed kokku lasknud jne jne jne. Nagu ikka igas keskmises surfirannas.

esimesed muljed Boracaylt

Saabumine Boracayle ... no ma ei tea kas ma eelmistel kordadel olen vist palju pikemalt eemal olnud enne kui tagasi olen saabunud või on milleski muus häda, aga sel aastal siia tagasi saabudes märkan ma oluliselt rohkem muudatusi saare eluolus, palju on uusi maju, paljud kohad on oma interjööri uuendanud, isegi pisikesed tänavapoekesed näevad paljud nüüd oluliselt euroopalikumad välja. Ja muidugi mis kõige toredam, Bombom'i on üleskorrusele restoran tehtud. Ja siinsamas ma hetkel istungi ja seda blogi kirjutan: Bombom'i teisel korrusel avatud akna all, vaatega otse white beachile. Kuna kahjuks mu eelmise aasta peamine lahendus interneti kasutamiseks- Smart usp pulgaga netiühendus vähemalt hetkel veel minu uue Mac'iga ei ühildu, siis käingi pidevalt külapeal netti otsimas. Enne olin tunnikese Bulabogil Freestyle'i klubis, kuhu ulatub naabermajast pärit netiühendus. Nendest kahest kohast ilmselt mu peamised netikasutamise kohad saavadki, kui ma kiirest muud lahendust ei leia.

Aga igatahes ... saar on endiselt sama pisike ja igal sammul ainult tuttavad näod ja kohad. Juba esimesel päeval saime Hungry monkey's tasuta banaani ja mango ja veel mangoshake'i, huhh, peaks vist sagedamini saarelt eemal käima. Nii tore on ikka tagasi tulla. Juba esimesel õhtul jooksime Jaspersi ees kokku Indy ja Väikse Tomiga, kes sinna parasjagu sööma suundusid. Sain teada, et Indy elam oma endise koha peal ja andsin lubaduse lähipäevil külla minna. Järgmisel päeval kui Bulabogile suundusime, siis puhus isegi veid tuult, aga aind suurte lohede jaoks ja peagi kustus see viimanegi. Käisin ja vaatasin üle Bongi uuenenud surfiklubi ja Happy Home restorani. Ivelettega sõime seal seda kuulsat kana suppi ja peagi saabus juba terve kogukond eestlasi :) ... ok, no päris nii palju ka ei olnud, aga 7,5 eestlast saime kokku küll. :). Enne koju minekut, astusin veel Indy poot läbi ja avastasin, et Caspari eelmise aasta kodu on seest poolt täiesti laiali lammutatud ja majale on teine korrus peale ehitatud. Mis siis aga tähendab, et Indy ukseesine on jällegi üsna pimedaks kohaks muutunud ja üldse valitses seal hoovipeal hetkel täielik segadus.

Meie praegusest elukohast vist ei hakka parem pikemalt kirjutamagi. Ega seal midagi väga hullu tegelt ei ole ka, aga kujutan ette, et ma väga pikaks sinna jääda ei tahaks ka. Asukoht on üsna kehva, peaaegu, et peatänaval kohe ja üsna white beachi sadamapoolses otsas, tricycliga sõit keskusesse ei ole küll kallis, 2,5 EEK üks ots, kuid see võtab oma 10-15 minutit aega ja see peatänav on siin nagu ta on. Tegemist on siis kahekorruselise majaga, meie elame esimesel korrusel, kus on siis elutuba ja kolm magamistuba. Meie kasutada on üks tuba, ülejäänutes elavad kohalikud töölised. Kutid on hästi vaiksed ja vagurad ja eriti ei sega, aga ikkagi ... nad on seal :). Samas selle toa eest ei pea ka kuigi palju maksma, hetkel maksame 750 krooni kuus, kusjuures elekter on juba hinna sees. :). Mingi hetke kaalusin, et kas ehk jäämegi sinna elama, et kuna ma nagunii tahaks veidi rohkem sel aastal siin ka ringi reisida, siis eile õhtul otsustasin, et ei ...seda on ikka natukene liiga palju ühe eurooplase jaoks ja et ma eelistas ka oluliselt rohkem privaatsust ja muidugi Ivelettele ka oluliselt normaalsem keskkond, kui magamistoa uksest väljudes hunnik noormehi talle vastu ei vaata.

Eile leidsin aga tänu siinsetele eestlastele meile ilmselt ka uue öömaja. See on värskelt remonditud elamine Mangoriders surfiklubi taga. Naabriks on üks eestlane ja kõrvalmajas pesitseb samas toas, kus eelmine aasta kuu aega Ermo ja Annika elasid nüüd TomLittle isiklikult. Randa on sealt üks minut kõndimist ja whitebeachile on ka kuskil 7 min jalutamist. See meie tuba ei ole veel päris valmis, aga täna Jastwan rääkis telefonis omanikuga ja ta lubas, et enne detsembrit peaks valmis saama ja vähemalt praegu andis omanik suusõnalise kokkuleppe, et me selle toa saame.

Siin täna homme vaatan, et mis ja kuidas oma tööasjad tehtud saan ja siis ehk lähme nädalaks Negrosele kuni oma uude koju sisse saame kolida. Hetkel siin tuulega nagunii sellinne nii ja naa seis ja õpilasi veel nii palju ei ole, nii et paistab üsna õige aeg lühikeseks Negrose külastamiseks. Kes veel ei tea, siis Negros on see saar, kus Jastwani vanemad elavad. Aga ühesõnaga need plaanid veel veidi lahtised, aga eks annan teada kui kindlalt juba otsustatud on