Surfihooaeg avatud

Neljapäeval 25. novembril toimus ametlikult Pinas Kiteboarding surfiklubi nelja aasta sünnipäev ja klubi hooaja avapidu. Pildistamiseni ma pole veel kuigi aktiivselt jõudnud, seega siis pean facebookist teiste pilte varastama ja neid siin salaja avaldama. Olen Pinase surfiklubi näinud tema algusaastast alates igal hooajal eri nägu, eri tegu. Aga hetkel julgen küll ennustada, et see saab olema

klubi parim hooaeg mis siiani olnud. Nagu ka Indy neljapäevasel peol ütles, et klubi vanas asukohas kohe ei olnud head aurat, kõik tundus nii pingutatud ja punnitatud, nagu et asjad ei kulgenud loomulikult. Nüüd on Bong oma klubiga juba 2,5 hooaega tegelt uues kohas, Happy Home restorani kõrval, esimene pool hooaega tegutseti põhimõtteliselt peaaegu et pappkastis. No olgu, ikka vähe rohkem oli kui pappkast, aga üsna prosta ja pisike variant, mida just väga surfiklubiks nimetada ei saa. Eelmisel aastal, hakkas klubihoone juba klubi moodi välja nägema, aga siiski veel selline hädane variant. Sel aastal on Bong oma klubi avaramaks ja lahtisemaks teinud ja storage on paremini organiseeritud ja meie kõigi suureks rõõmuks on nüüd ka suhteliselt korralik wc ehitatud ja vähemalt esimestel nädalatel võib seal wc's kohe filipiinide jaoks üsna haruldast nähtust - wc paberit kohata. Aga mis veel kõige toredam ja klubi jaoks kõige positiivsem nähtus on, on see, et Bong paistab olevat oma elurõõmu ja positiivsuse tagasi saanud ja on ka ise surfamise ja treenimise lainel vähe rohkem tagasi. Eelmisel hooajal ta just kuigi palju ise vees ei käinud, siis nüüd on küll kutt õnnelik kui jälle vette uusi trikke harjutama suundub. Klubis on palju uusi nägusid, kahjuks on klubist lahkunud alati rõõmsameelne Raysun, kes siis nüüd Norras elab, kuid tema asemel on Bong tööle võtnud minu sikmboardi õpetaja Beboy, lisaks on Pinases minu esimene õpilane, kellest ka instruktor sai, ehk siis Jeff ja veel palju toredaid inimesi, kes seal igapäevaselt ringi liiguvad. Ja muidugi siis ei saa mainimata jätta, et klubi storage'i uksekohal ripub suurelt sini-must-valge lipp!!! :).

Tagasi peo juurde minnes ei saa mainimata jätta, et kohal oli ka Cabrinha teamrider Susi Mai, kes parasjagu all kite-chick camp'i raames Boracayl viibib. Suures plaanis, oli vist laagri idee siiski see, et osalejad saavad oma lohesurfioskusi lihvida, aga tegelikkus kukkus välja selline, et tuule puuduse tõttu said tüdrukud hoopis Susiga koos maniküüri, pediküüris käia, koos õhtustada ja oma boyfriendidest jutustada. Ehk siis ninnu nännu. Eelviimasel päeval aga isegi et hakkas juba tuul puhuma, kuid siis oli plaanis hoopis sponsorite jaoks promopildistamine ja kus sa siis pildistamist ikka ära jätad sellise tühise põhjuse nagu tuul pärast. Nii, et siis jah ... väga pikalt ma õnnetu ei ole, et laagris ei osalenud. :) Aga kes osalesid ... no eks iga üks võttis üritusest, mis ta võtta tahtis.

Igatahes sai hooaeg Pinases suure paguga alustatud ja nagu tellitult hakkas järgmine päev tuul puhuma ja nüüd on iga päev puhunud nagu tellitult. Ma olen ka nüüd juba tänaseks kolm surfipäeva endale kirja saanud ja täna hommikune sõit juba oli selline, et hakkas ka mõnus sõidutunne tagasi tulema. Liiklus merel õnneks kõige hullem ei olegi ja kui kaldast natukene eemal sõita, siis saab ennast isegi üsna vabalt tunda. Eile proovisin korra ka kalda lähedal mõned triibud teha, aga see üritus lõppes sellega, et pidin koguaeg hirmunult üle õla piiluma, et pommirühm (nii kutsume me hellitavalt kiivirtega algajaid, kes ikka ja jälle oma lohesid vastu vett paugutavad) ja palmipuu ekipaaz (nii kutsun mina neid kalda all trikitajaid, kelle oskused ja julgus tasakaalus ei ole ja kes ikka ja jälle oma lohesid palmipuu otsa pargivad) mind ei ründaks kusagilt poolt. Õnnetusi on siin ka paari päevaga juba ikka üsna palju juhtunud, kes peaga seina põrutanud, kes ise palmipuu otsas, kellel lohe palmipuu otsas, kes omavahel lohed kokku lasknud jne jne jne. Nagu ikka igas keskmises surfirannas.