elamused Caticlani haiglast

Nagu ma juba Ivelette blogis põhjalikumalt kirjutasin, oli meil siin

eelmisel nädalal paari päevane Caticlani haigla küastus. Haiglaks on seda muidugi eesti mõistes palju nimetada, aga filipiini väikeküla kohta käib küll. Tegemist siis pisikese haiglaga, mis asub kohe Catcilai lennujaama taga, põhimõtteliselt on maandumisrada kuskil 300 m kaugusel haiglast. Nii et juba hommikul kella kuue ajal hakkas müraterror pihta. Meie saime endale üksikpalati. Igati ok ruum oli, konditstioneeri ja oma wc ja dušširuumiga. Nii et kurta polnud miskit. Personal oli ka alati igati abivalmis ja alati naeratav. Muidugi kohati ajas naerma asjaolu, et kui eestis arsti juures rohuvõtmisel lapse tähelepanu mänguasjadega üritatakse hajutada, siis siinses haiglas näiteks hõikas õde rõõmsalt, aga, et “where is the lizzard, where is the lizzard ..... oooo there he is ... look ... there's a lizzard” (tõlge vanaemale: kus on sisalik? Oooo ... seal ta ongi ... vaata sisalik on seal). Ja kusjuures jooksikski väike geko mööda palati lage ringi. Ühe ämbliku leidsin ka pesa punumas seal. Aga muidu tegelt ei saa haigla kohta midagi halba õelda, tuba ja wc-d koristati mitu korda päevas ja arstitädi isegi oskas inglise keelt väga hästi rääkida. Ja süüa anti ka kolm korda päevas.

Meie haiglasoleku teisel õhtul siis toimus emergency toas hoopis suurem action kui, et lihtne usside hävitamine. Nimelt oli haiglasse toodud meesterahvas, kes oli üritanud enesetappu sooritada. Oli üritanud läbi lõigata oma kaela, siis käeveene ja lõpuks noa kõhtu torganud ja ometigi oli ta vastu pidanud haiglasse toomise ja nüüd siis üritati teda seal elueest siin maailmas hoida. Kusjuures lõpptulemust ma ei teagi, et kas saadi eluvaim sisse või kuidas see saaga lõppes. Aga päris hull küll, kui isegi nii paanilised püüad ja ikka ei tule see enda elu lõpetamine mitte kuigi edukalt välja.

Laupäeval lubati meil siis koju minna ja löödi meie kolme päeva ravi arve kokku. Arve tuli 3320 peesot, ehk siis 60 euro kanti, see siis sisaldas nii ravimeid kui haiglapäeva tasu, kui arsti vastuvõttu. Ma isegi ei taha mõelda, et mida me boracay “kiirelt rikkaks” arstide juures maksma oleksime pidanud. Muidugi on meil olemas ka reisikindlustus, nii et nüüd ei midagi muud kui et aga pabereid täita.

Ja siis lõpetuseks pilt Caticlani haigla rattastoolidest. Neid oli seal oma 4-5 tükki ja kõik täpselt samasugused. Huhhh ... vahest ikka imestan nende inimeste leidlikkust siin.

Aaa ja siis veel selline jutt, et kuna mul oli kindlustuse jaoks ka sellist paberit nagu medical certificate vaja, siis pidime haiglasse veidi kauemaks jääma, et selle paberi valmimist oodata. Nimelt seda trükiti siis mitte arvutis aga vanakooli trükimasinal. Ma juba eelmisel aastal tegin sellest trükimasinast siin pilti, aga see aasta ikka endiselt vaatasin s

eda aparaati siin laua peal ja tuli meelde kuidas ikka väiksena sai vanaema Helgi pool Tiigi tänavas trükkimist harjutatud :) ... nostalgia missugune.