Algus ... saabumine Inglismaale

Ei oleks arvanudki, et sel korral mu lahkumine nii raskeks kujuneb. Kadri poja sündis just üks päev enne ärasõitu ja õelapselegi oli väga raske teisipäeva õhtul lehvitada teadas, et teda jälle alles Märtsis näen. Päris kurb kohe. Täitsa mitu pisarat sai isegi valatud. Kõik kallid sõbrad ja perekond, kes mind nüüd nii kaugele maha jäi. Aga eks see kõik ole hea eesmärgi nimel. Nii et pole hullu, saame hakkama. :)

Esimene lend kulges suuremate probleemideta. Isegi kui oli mingeid jamasid, siis need kõik ma magasin maha.

Inglismaale saabudes sain kõigepealt tunnikese lennujaamas aega sisustatud, kuni sõber Rado, mind peale korjas ja suundusime Cambridge'i kanti. Mitte päris Cambridge'i, aga selle lähikaugusesse. :)

Ei läinud kuigi palju aega mööda enne kui mind juba tennist mängima sunniti.

Ja oh seda treeneri imestust, kui ta pärast mu esimest lööki mõistis, et ma ei hoiagi päris esimest korda reketit käes. :) ... lootis vist, et saab kõvasti naerda mu üle, aga oh seda pettumust. Kuigi jah ... kahjuks pole juba aastaid enam tennist mänginud ja päris igatsus tuli peale kohe. Järgmine suvi peaks asja parandama ikka veidi ilmselt. Siis kui aga Rado tegelik õpilane kohale jõudis, sisustasin edasi oma aega linnavahel jalutamise ja pildistamisega.

kirikud, värvilised uksed, punased postkastid, telefoniputkad, ülepingutatult viisakad inimesed, korrektselt ühetüübilised majad konkreetse elurajooni lõikes ... need oleksid peamised märksõnad, mis mulle inglismaale mõeldes kohe meenuvad.

Kuna Rado ja ta vend mõlemad õhtul tööle minema pidid, siis sisutasin mina suurema osa oma õhtust arvutis tööd tehes.

Öösel sai üle pika aja jälle üks pikk uinak tehtud ja hommikul oli kohe hea ja puhanud tunne ärgata. Kõigepealt käisime rongijaamas uurimas minu võimalikku marsuuti Manchesteri. Kõigest 4,5 tundi reisimist oli mind ees ootamas.