Ei ma ei ole teid kedagi ära unustanud, lihtsalt tõesti pole jaksanud praegusel ajal kuigi tihti kirjutada, ei jaksa nettigi lahti teha kuigi tihti. Nimelt nüüd veel alla nädala meie tähtsa dragonboat võistluseni jäänud ja ülepäeviti treenime lausa kaks korda päevas ja ülepäeva siis üks kord päevas. Lausa uskumatu, et mina olen see kes iga hommiku juba enne kella kuut ärkab, et korralik hommikusöök süüa ja kella seitsmeks randa jõuda. Igatahes võistkond on meil tugev ja eriti naistes lootused ja ootused päris kõrged. Võistlus ise toimub siis järgmise nädala reedel ja laupäeval, 23-24 aprillil.

Aa ja Jastwani vanemad läksid siis pärast minu pikka halamiskirja juba paari päeva pärast minema. Tegelt juba vaikselt ütlesin Jastwanile, et võiks mainida neile, et oleks aeg koju minna. Õnneks tüli ei tekkinud ja kõik lahenes sõbralikult ja mina sain oma kodu ja elu tagasi. Oli küll mugav kui keegi pesu ja nõusid pesi ja süüa tegi ja lapsega tegeles, aga väga edukalt saab ka ilma kõrvalise abita ka ise kõigi asjadega hakkama. :).

Nüüd siis aga kellestki olulisemast kui mina. Ivelettel tervis korras jälle ja vahest käib lausa kaks korda päevas treeningutel kaasas meiega. See tähendab siis, et tema muidugi on kaldapeal ja vahest ka lihtsalt vees ujumas. Lapsehoidjaid meil seal on palju, aga põhiliselt kuna nüüd treeningud selliselt, et vaheldumisi sõidetakse võistlusdistantsi läbi ja siis olemegi kordamööda kumbki ka kalda peal, kuigi jah ühe võistkonnakaaslase tütar käib nüüd juba iga hommiku rannas kaasas, et saaks Ivelettega mängida. :) Üldse paistab, et kõik nii väga armastavad seda pisikest piigat siin. Iga päevaga muutub ta ka üha asjalikumaks ja asjalikumaks. Usinalt harjutab neljakäputamist, juba tulevad paar sammu välja ja siis sööstab hüppega kõhuli ja siis uuesti kiirelt püsti ja edasi. Eriti meeldivad kollased asjad ja hetkel on lemmik mänguasi üks pehme pall, mis puudutades eest ära veereb. Manipulaator on ta ka juba päris osav, teab hästi, et kui miskit tahab, näiteks, et keegi teda sülle võtaks, siis esmalt hakkab lihtsalt jaurama, siis hakkab nutma ja kui see ka ei aita, siis hakkab köhima nagu midagi oleks kurku läinud, see siis tavaliselt see piir kus mina alati murdun ja nii kui on sülle saanud, nii naeratus kõrvuni :D. Hullult meelidb talle igaugune hüpitamine ja ise hüppamine ja õhus jooksmine. Kui teda sirutatud kätega enda ees hoida, siis hakkavad kohe jalad käima nagu jookseks kuhugi ja kui veel jalad õrnalt mingit pinda puudutavad, siis hakkab kohe hüppama nii et vähe pole. Kadri teab ilmselt hästi, et millest ma räägin ;). See oli ka Martti lemmik harjutus pikka aega. Lahe on ka see kuidas ta kõhuli mängides ennast pooleldi küllili lükkab ja ühe käe siis küljepeale üles tõstab.

Kui Jastwani vanemad ära läksid, siis paar päeva oli laps eriti pahur kui kõrvaline seltskond teda ümbritsest. Peamiselt leppis aind minu või Jastwaniga, teistele naeratas paar minutit ja siis oli kohe varsti ka tüli majas jälle. Kuna ma üritasin ka Jastwani vanematele ruumi anda ja lasin neil palju temaga tegeleda ja käisin ise vahest omi asju ajamas või siis lihtsalt olin toas ja tegin arvutis tööd ja ei toppinud oma nina vahele koguaeg, siis lõpuks oli laps juba ilmselt üsna pahur, et ei lähe sina ema enam kuhugi. Ole nüüd minu juures ka vahepeal. Nüüd varsti nädal möödas nende lahkumisest ja laps suht endine tagasi jälle, mängib kõigiga ja suu kõrvuni pidevalt, demostreerimaks oma hambutut naeratust! :)