Oehhh ... kohe ei teagi kust otsast pihta hakata. Vahepeal palju toimunud ja palju juhtnud ja palju, millest kirjutada.

Alustuseks siis see, et nüüd juba kaks nädalat elame uues kohas. Kolisime surfirannast hoopis white beachi kanti ja seda siis Red Pirates baari lähedusse (kes siin käind, saab vähemalt umbes suunast aimu). Kui eelmises kohas mulle ei meeldinud see, et oli tiba veidi liiga pime ja mul polnud kuskil mõnusalt õues istuda ja hommikukohvi juua. Lisaks olime küll ühe eestlaste pundi lähedal, kuid siiski õhtuti suhteliselt eraldatud muust maailmast. Siin uues kohas on nüüd esiteks palju valgem, tuba on küll väiksem, aga see eest on rõdu, kus hommikuti ja ka päeval mõnus tšillida on. Lisaks siis juba samas majas I korrusel elavad mõemas korteris tuttavad, kõrval majas ühed head sõbrad, nende kõrvalmajas üks Taani tüdruk lohesurfar ja samas majas ka üks rootslane, keda kohtasin juba oma esimesel reisil siia saareleja kes ka samamoodi ikka ja jälle oma tee Boracayle tagasi leiab ja nüüd juba ka siin äriplaane pidama hakkab vaikselt. Ja siis elab ka teine eestlane Madis seal samas majas, kuid teda isegi väga tihti ei trehva nägema. Paari minuti jalutuskäigu kaugusel mul siis veel terve hunnik tuttavaid, sealhulgas mitmeid, kes muudkui end vabatahtlikuks lapsehoidjaks pakuvad. Igatahes igav siinkandis juba pole ja õhtuti ikka trehvab, et saame kambakesi õhtusöögiks kokku. Peamiselt siis nii, et igaüks küpsetab miskit ja siis lihtsalt jagame omavahel ja sööme kõik koos. Kuna laps nüüd üsna vara õhtuti (7-8 ajal) magama läheb, siis varem olimegi suht eraldatud kohe ülejäänud maailmast, siis siin on hea ja lähedal, et saad ikka väljas istuda ja juttu ajada. Ainuke miinus siis selle koha juures siin on, et siin ikka praeusel ajal suhteliselt palav ja eriti kuna tegemist teise korrusega, siis õhtuks kütab mõnuseks saunaks siin. Konditsioneeri selles elamises ei ole. Lisaks siis asub maja kohe korvpalliväljaku kõrval ja mõnikord on päeval päris lärmakas. Aga mis veel rõõmustab, on see, et nüüd olemas ka pliit ja paljud muud küpsetamise tarbed ja võimalused ja mis kõige mõnusam ... mu riided on kõik kottidest välja pakitud ja enam ei ole sellist kotist elamise tunnet.

Ivelette on küll uskumatult hea kohanemisvõimega ja väga seltsiv laps. Siin kolimistega pole meil mingeid probleeme olnud ja magama jääb ka ikka siis kui väsimus peal on ja magab ümbritsevast lärmist hoolimata. Päeval siis peamiselt kaks 1-2 tunnist und, mõnikord muidugi rütm sassis ka, aga üldiselt ikka üritan teda õigeaegselt magama meelitada. Eelmisel pühapäeval jäi Ivelette üsna haigeks. Kõik algas eelmisel päeval köhimisega ja pühapäeva hommikuks oli nii köha kui jooksev nina. Käisime siis siin boracayl kohalikus meditsiinikeskuses, kuna ei tahtnud esmaspäevani ootama hakata, et teekond caticlani ette võtta. Kuulati kopsud üle ja need olid puhtad, köha vastu saime miski siirupi, nina jaoks võtsime uuesti kasutusse juba eelmisel korral soovitatud rohu ja nüüd eile õhtul hakkas laps lõpuks jälle endiseks naerupalliks muutuma. Kusjuures pühapäeva hommikl mul tuli endal pisar silma selle peale, kui vaatasin Ivelettet, kes nägi tõeliselt haige välja, silmad vesised, nina tatina ja kui talle otsa vaatasin ja temaga rääkisin, siis üritas suunurgast naeratust välja pressida. Oehh ... seda oli kohe hale vaadata, ise nii haige ja ikka pingutas, et naeratada. On ta mul ikka küll maailma kõige armsam laps, pole midagi öelda.

Aga nüüd siis järgneb minu nutulaul oma raskest elust. Nimelt eelmiselt reedel saabusid Boracayle Jastwani vanemad. Alguses oli kõik väga tiptop, jutt oli, et jäävad paariks päevaks ja lähevad Negroselt toimuva banaani festivali ajaks kindlasti koju tagasi. Kui mingi hetk küsisin, et mis päevanite siia jääte, siis vastati, et kolmapäevani. Siis hingasin rahulikult sisse ja välja ja mõtlesin, et pean paar päeva ilusti vastu. Nüüd siis on käes reede ja nad enam ei ole seda nägugi, et nad kuhugi minema hakkaks. Kui ma oleks seda blogi kirjutanud eelmise nädala lõpus, oleks jutt olnud umbes selline, et küll on tore, et keegi vahepealt Ivelettega mängib ja teda lõbustab, et mina saan rahulikult omi töö asju teha ja kui Ivelette magab, siis eriti vahva, et kõik must pesu muutkui ennast ise puhtaks peseb ja rõdule kuivama riputab. ..... aga ... ma ei kirjutanud oma blogi eelmisel nädalal, kirjutan seda nüüd ja jutt on hoopis selline: tahan oma kodu tagasi, tahan oma last tagasi ja tahan oma elu tagasi. Mul on iga õhtu selline tunne, et tahaks lihtsalt minna kuhugi, kus ei ole ühtegi kõrvalist inimest (aind Jastwan ja Ivelette oleksid oodatud) ja lihtsalt olla, olla ilma, et keegi igal sammul kuklasse hingaks, või et nii kui ma t-särgi veidi kortsus riiulisse panen, siis keegi selle järgmisel sammul kokku voldiks, või hommikul kell 6 pesu pesema hakkaks jne jne. Ei tegelt on minu jaoks väga hea olnud, et nad siin abiks on olnud, olen saanud palju tööd teha ja veidi ka ennast välja puhata vösitavate dragonoat treeningute vahepeal ja tegelt nagu polekski põhjust viriseda, aga lihtsalt jah, kuna ma alati harjunud elama nii, et kui tahan tõmban oma toa ukse kinni ja mitte keegi ei sega mind, siis nüüd isegi kui ukse kinni tõmban, siis tean, et nad on kohe ukse taga rõdu peal ja see ikka ei ole päris see sama. Ilmselt oleks kõik tiptop, kui nad vahepeal õhtuti ja öösiti kusagil mujal oleksid ja päeval jälle tagasi tuleksid. Hetkel lihtsalt see 24/7 võõrad inimesed majas tekitab veidi ahisatuse tunde. Eriti vahva on just see filipiinide ajaarvestamine. Mõni vahe, et kuigi alguses oli plaanitud mingi kindla ajani olla, siis mõni vahe, vabalt võib oma olemist pikendada, ilma otsustamata, et kui kauaks täpsemalt. ... pole mingeid kohustusi ja muresid, ega ajaplaneerimist:D