Infot Filipiinidele tulijatele.

Lennud ja pagas:
Tallinna lennujaamas oli meil nii et üks kott oli 23 kilo ja teine 26 kilo. Sellest kolmest kilost vaadati mööda, ja suure koti puhul oli check-in’i tädi pani meile paberile kirja, et on vaid kolm lisakilo. Mille peale me siiski oma rahakotti 2250 krooni võrra tühjendada saime. Ühe lisakilo maksumuseks siis 750 krooni. Paistis aga, et koti pikkus ja muu selline küll kedagi ei morjendanud.

Hong Kongis olime me küll viimased, kes kurvalt ümber pagasilindi jalutasid ja oma surfivarustuse kotti ootasid. Küsimusele, et kus on „oversized luggage” saime vastuse, et see tuuakse eraldi selle sama lindi juurde. Lõpuks siis tuli miski abivalmis mehike meie juurde, vaatas üle meie pagasi lipiku ja läks veel viis minutit kuni siis veereski meie kott käru peal meie poole. Esimene peatus läks siis hästi, saime kõik kotid kätte. Läksime siis vapralt uut check-in’i tegema. Pagasit deklareeriti sedapuhku 9 lisakilo ja maksime selle eest 190 Honk Kongi dollarit. Kuigi alguses tundus, et aega on palju, siis vist tänu sellele, et me koti viimasena kätte saime, läks veidi kauem aega ja lõpuks kui õigesse väravasse jõudsime, siis karjuti, et final call, final call. Aga lõpuks kui lennukisse saime, siis tilkus neid reisijaid sinna veel vähemalt kümme minutit. Nii et siis päris paanikat ilmselt ei olnud. Honk Kongi sisenedes tuleb miski paber ka ära täita. Neid saab nii lennujaamas, kui lennukis. Et siis pastakas kotti. Meie Kadriga muidugi läksime alguses tähtsa näoga järjekorda ja siis alles avastasime, et kõigil teistel miski paber näpuvahel. Riigist uuest väljudes vist pidi ka midagi analoogset täitma, kui mu mälu mind nüüd just ei peta.

Manilasse jäime 24 tunniks peatuma, seega meil pagasi ja check-in’iga kiiret ei olnud. Aga üldisest asjade käigust siis nii palju, et riiki sisenedes tuleb taaskord miski paberilipik ära täita. Neid vorme jagatakse kohe lennukis. Soovitangi kohe lennukis ära täita, sest et kui me lennukist passikontrolli jõudsime, siis esimene hetk oli seal küll vähemalt suhteliselt olematu järjekord. Pagasi saime ka kohe kätte nii kui passikontrollist läbi olime. Edasine soovitatav tegevuskäik oleks siis minna minna lennujaamast välja ja siis vasakut kätt paistavad juba taksod. Esimese asjana tuleb minna sinna putkasse, mis kohe taksode kõrval on ja öelda, et kuhu sa sõita soovid, ehk siis antud juhul Domestic Flights terminal oleks õige vastus. Seejärel väljastavad nad sulle tseki ja kirjutavad sinna peale, et kui palju see sõit maksma läheb. Meil läks kesklinna 440 filipiinide peesot. Sinna terminali läheb ilmselt kuskil poole vähem. Kui teil on e-piletid, siis nendega juba pääseb uksest sisse, aga kui ei ole konkreetselt pilet välja trükitud, vaid on see broneeringu number aind kirja pandud, siis tuleb vastava lennufirma kassas see pilet lasta siiski välja printida. Et nii lihtsalt ikka ei pääse nagu Euroopas. Selle lennu peal on lubatud siis 10 kilo pagasit. Nii meile siis kokku esitatigi arve 20 lisakilo kohta, mis siis rahas tegi 1028 peesot. Lisaks tuli veel viimase maksuna tasuda terminali tasu, mis oli siis 200 peesot inimese kohta (kuigi mingi security mees üritas meile väita, et meil kui valgetel inimestel läheb 400 peesot inimese kohta, siis see tädi kes raha kogus tahtis siiski ikka 200 peesot inimese kohta saada). Kohalike lendude lennujaamas kaardiga maksta ei saanud, seega oli vajalik juba kohaliku raha olemasolu. Seevastu sai aga lennujaamas vahetada USA dollareid kursiga 40.8. Nii, et kui dollarid kaasas, siis hätta ei jää. Teine variant kohaliku raha saamiseks oli sularaha automaat selles rahvusvaheliste lendude terminalis. Ahjaa, taksos oleks ka saanud dollarites maksta, aga siis ei ole taksojuhil kohe kindlasti mitte vahetusraha tagasianda. Nii et suured kupüürid pole kuigi hea lahendus. Kui me seal oma lendu ootsime, siis hästi paljud lennud hilinesid seal järjest. Ja tänu sellele oli meie imestus suur, kui meie lend just nimelt õigeaegselt läks. Ajalises mõttes arvan, et selle kahe ja poole tunniga on põhimõtteliselt ikkagi võimalilk jõuda küll 15:30 lennula, kuid ega kuigi palju vaba aega ei jää küll. Taksosõit võtab kuskil 20-30 minutit, sõltuvalt liiklusest. Meie lendasime Asian Spiritiga ja check-in’is puudus igasugune kummalisel kombel järjekord, seega seal saime ka kiirelt, kuid kui keegi Cebu Pacificuga lendab, siis selle järjekorrad paistsid küll päris pikad. Aga kui teatada securityle, et teil kiire on, siis lastakse järjekorras ette küll (vähemalt nii kuulsime me oma uutelt tuttavatelt, rootslastelt, kes siis juba siis tegelikult helsinkist alates meiega samal marsuudil kulgenud on, selle vahega, et nad tulid kohe samal päeval Borcayle ära ). Cebul on palju erineveid lennuliine ja sellest ka suuremad järjekorrad ilmselt. Ülejäänud kontrollid lennujaamas kulgesid suhteliselt kiirelt ja pealiskaudselt, nii et nendega eriti hullu aega ei kulunud.

Caticalni lennujaam on juba frukt omaette. Midagi nii väikest ei ole ma veel näinud. Saabudes jalutasid lennuki kõrval olevasse putkasse, kus sai jällegi mingi paberikese ära täita. Võis ka kahepeale ühe täita näiteks. Pagasi said kätte selliselt, et kui kõik reisijad olid sinna putkasse lükatud, siis läbi putka akna hakkasin usinad kohalikud erinevaid numbreid hõikama ja vastavalt siis pagasilipikule said oma koti kätte. Ilma lipikuta nad ikka ei tahtnud hästi uskuda, et minu kott ikkagi mulle kuulub. Nii et mingi kontroll seal ikka toimus. Edasi Boracayle pääsemine toimus juba paadiga ja see oli meil orgunnitud selliselt, et hotellist oli nimene meile vastu tulnud ja juhatas täpselt teed.



Ilmast:
Ilmast niipalju, et keskmiselt puhub 14-20 knotsi. Seevastu kaks päeva on küll ööpevläbi täpselt ühtlaselt puhunud. Täna sain ilusti 8-sega sõidetud. Aga kohalike soovitus suuremate inimeste jaoks oli ikka 10 ruudused ja üle selle lohed. Kindlasti võtke igaksjuhuks ka sussid kaasa. Ma täna sõitsin ilma, aga ühe korra sain ikka jala veriseks küll ja kadri tagumikust ma parem ei räägigi. Kui ette vaadata et kuhu kukud, siis saab ilma hakkama, aga lohetamises see alati ikka päris nii lihtsalt ei käi, et alati tead täpselt, et kus sa crashida kavatsed. Nii et siis veelkord mainin, et kaasa võtta enamvähem kesmise suurusega lohed ja kindlasti sussid kaasa ja soovitavalt ka haavapuhastus vahendeid ja antibaketriaalseid asju miskeid. Päeval on ilus päiksepaisteline ilm. Rand seevastu aga tõesti nagu juba ette kardetud, mõnevõrra sopane. Õnneks aga puudub see foormis kirjutatud ebameeldiv hais. Whitebeachile on siit täpselt 10 minutit jalutamist ja see on ikka tõesti juba paradiis, mis paradiis.


Surfers Home:
Ehk siis see koht kus me Kadriga elame ja kuhu meile veel nii mõnedki naabrid tulevad. Ütleme nii, et asukoht on superlux, kuna veepiir on meie bungalows täpselt maksimaalselt 50 meetrit või nii. Seest on ka elamised väga normaalsed, kuigi ümbrus võiks mõnevõrra rohkem hoolitsetum olla. Kohalik elu on siin ikka suht ligadilogadi ja üldtänavapilt suht must, aga kui sellest mööda vaadata ja 24/7 puhuvat tuult nautida, siis võib üritusega rahule jääda küll. Hetkelgi näiteks istun oma voodi peal, kasutan olemasolevat ja isegi et funktsioneerivat tasuta Wifi võrku ja kuulan kuidas laine ja tuul mühisevad.

Kokkuvõtvalt olekski selleks korraks kõik. Head reisi teile kõigile ja näeme, siis kui kohal olete.