Manila

Manila on iseenesest üks suurt dzungel. Ei midagi erilist. Nüüd mõistan seda, et ükski reisiraamatutest seda linna külastada ei soovitanud. Tore oli seda oma silmaga näha küll, aga samas suuri emotsioone see iseenesest küll ei tekitanud, kui muidugi välja arvata need vahvad inimesed, kellega seal kohtusime. Kesklinnas on mingil määral päris tsivilisatsioon kohe. Kõrged ja viisakas olukorras majad, kus enamikes siis pesitsemas erinevate rahvusvaheliste organisatsioonide kõnekeskused. Enamikud tornidest on valged ööpäevläbi, nii et kohe nähe, et usin töö käimas seal. Kohalike elu on suht masendav kõrvaltvaatajale. Isegi kohe kesklinna külje all asuvad kohelike elamud sarnanevad paljuski meil prügimäel elavate inimeste kodudega. On muidugi ka vähe paremas tingimuses kodusid, kuid mulje kohalike elust umbes selline jäi küll. Ja ilmselt need kes veel seal kesklinna külje all elavad, on veel isegi hea elujärje peale saanud, sest et nagu Marek teadis rääkida, siis paljud kohalikud tema tööjuures ärkavad hommikuti kell viis lihtsalt selleks, et kella üheksaks tööle jõuda. Kui elada vähegi kaugemal keskusest, siis liikluskaoses kaotad tunde oma päevast. Muidu aga on inimesed seal sõbralikud ja hoolimata sellest, et kõik tänavanurgad automaatides politseinikke täis on, ei teki niisama tänaval jalutades ohutunnet. Inimesed siin ei ole vägivallale ja varastamisele kuigi palju orienteerunud. Taksoga ringiliikumine ka mingisugust ebameeldivat emotsiooni ei tekitanud. Valged inimesed on seal kui jumalad, keegi ei julge valget inimest ebameeldivalt kohelda siinkandis.

Ööelu on seal selline, et pühapäevast neljapäevani on täielik vaikus ja siis reedel ja laupäeva käivad kõvad peod. Kui arvestada, et Manilas elab kokku kuskil 12 miljonit inimest ja võrreldes kui palju käib inimesi kesklinnas peol, siis on see protsent ikka vähe küll. Kui nüüd uskuda kodanik Jaani juttu, siis kolmapäeva ja neljapäeva võrdluses nägi ta pidudel suhteliselt samasid nägusid. Aga samas kui vaadata kohalikke elamistigimusi, siis ilmselt ei olegi selle kahteistkümne miljoni inimese seas just väga palju neid inimesi, kes väljas pidutsemist endala lubada saakski. Ja kes see ikka viitsib neli tundi peole ja neli tundi tagasi kojuminekuks kulutada.

Filipiinlastel on tugevad perekonna traditsioonid. Kui võtad endale siit kohaliku naise, siis saad terve suguvõsa kaasa ja kui peaks juhtuma, et sulle tema sugulastest keegi ei meeldi, siis on ka kohe suuremat tüli oodata. Perekonnad on tõeliselt suured. Noorte peamine meelelahutus on kaubanduskeskust hängimine ja uute tuttavate otsimine. Lapsed lähevad kooli kuue aastaselt ja käivad seal kuni seitsmeteistkümneseks saamiseni.

Selleks korraks siis kõik kohalikust eluolust. Homsest hakkan siis Boracay saarest ja siinsetest surfitingimustest kirjutama. Siis peaks ka lugejate jaoks huvitavamaks minema. :)