Meie reis Kadriga algas siis 12. detsembri hommikul, mil suundusime lexus taksoga tallinna lennujaama suunas. Suur tänu mu nooremale õele, Ellenile, et ta viitsis meid lennujaama äraviia. Arvestades bussijuhtide plaanitavat streiki samal ajal, oli hea kui teadsid ette, et ikka lennujaama ka jõuad. Lennud kulgesid kõik rahulikult ja ilma igasuguste insidentideta. Kui väljaarvata meie mõlemi üleväsimus ja sellest tingitud kuulmishäired. Näiteks kui mina ütlesin Kadrile, et Manilas peaks küll kohe kiirelt kohalikke daalasid sebima, siis tema küsis vastu, et missasjaa? Kohalikke itaalasi vä?
Manilasse saabudes märkasime koheselt automaatidega ringijalutavaid turvasid ja mõtlesime, et kas sellist paradiisi me tahtsimegi. Lennujaamast väljudes avanes meile vahva dzungel, nii temperatuuri mõttes kui ka igas muus mõttes. Liikluses valitses loomulikult kaos, taksodes puudusid taksomeetrid ja pidev signaalitamine hakkas üsna kiirelt närve sööma. Mareki juhtnööride kohaselt jõudsime taksoga ilusti kesklinna ja saime oma järneva öö kodu võtmed kätte. Marek oli suutnud meile sebida firma korteri, mis asus siis kesklinnas, 12-ndal korrusel, vaatega poolele linnale ja eemal paistvale merele, koridorist avanes vaade teisele poolele linnale ja seitsmendal korrusel oli ka bassein. Rumm koolaga valmissegatud ja basseiniäärde me läksimegi. Mingi hetk hiljem võtsime takso, et Aasia suurimasse kaubanduskeskussesse minna. Takso võtmine seal linnas on küll üks lihtsamaid asju üldse. Ükskõikkus sa oled, jaluta lihtsalt tänavale, tõsta käsi püsti ja takso ongi kohal. Kaubanduskeskuses tahtsime vaid fotokat osta ja raha vahetada kuid lõpuks kõmpisime erinevatel põhjustel keskuse risti ja põiki vähemalt kaks korda läbi ja kokkuvõtvalt ei õnnestunud meil kumbagi teha, kuna keelduti 100 dollarilisi rahatähti lahti vahetamast, kuna meil ei olnud isikut tõendavat dokumenti kaasa ja fotokat ei saanud dollarite eest osta ja pangakaarte meil ka kaasas ei olnud, kuna ei pidanud neid vajalikeks kui tasku oli dollareid täis. :). Seega me oleme siiani ilma fotokata, nii et ei mingeid pilte kuni järgmise nädalani vähemalt.
Õhtuks oli kokkulepitud õhtusöök koos Mareki ja Kristiinaga ja siis liitus veel müstilisi teid pidi meie seltskonnaga Kuala Lumpuris elav Jaan, kes oli tööasjus nädalakese Manilas. Oli eelmine õhtu juhulikult mingite Mareki tuttavatega koos pidusse sattunud ja sealt kadu kontakti leidiski. Õhtusöök kujunes meeldivaks aruteluks teemal, et kes me kõik siin oleme ja kuidas me just sinna sel hetkel sattunud olime. Järgnevaks nägi meie tegevuskava ette miskisugust klientidele korraldatavat üritust. Nimelt siis oli tegu firmaga, kes pakub Mareki firmale interneti ühendust. Loomulikult ei olnud sellel firmajuhil mitte midagi selle vastu, kui Marek kõik oma sõbrad sinna kaasa võtab ja nii me siis tegimegi. Kui meie aga lõpuks pärast hiiglama pikka taksosõitu sinna kohale jõudsime, hakkas pidu juba vaikselt otsi kokku pakkima. Kõik olid üliõnnelikud meie saabumise üle ja viin spraidiga kokteile hakkas lauale voolama umbes sama tempüuga nagu rummi koolaga ühes tavapärases Hiiumaa rannapaari külastuses. Lõpetuseks segati meile kokku veel üks 1,5 liitrine suur kokteil, mille saime ilusti kaasa võtta. Kui olime juba takso leidnud, siis samaaegselt oli Jaan meie sebinud hoopis ühe kohaliku, kes siis nõustus meid oma dziibiga ringi sõidutama ja meiega peole kaasa tulema. Ei hakka parem mainimagi kui palju rohkem ruumi seal autos oli võrreldes tavalise taksoga ja rääkimata veel muusikavalikust ja helikvaliteedist. Ja mis kõige vahvam, transpordi arve oli meil lõpuks null peesot. Kohalik ei tahtnud absoluutselt midagi meie sõidutamise eest saada. Lihtsalt nii tore ta oligi. Teine pidu oli ka suht lõppenud selle aja peale kui me sinna kohale jõudsime, tegime veel viimased kokteilid ja asusime kodupoole. Sõbralik kohalik viskas meid Kadriga korteri juurde ära ja läks ka ise koju ära. Jaan oli juba veidi enne meid peolt lahkunud ja Marek ja Kristiina pidutsesid kuni poole viieni hommikul. Marek vaeseke pidi juba kell seitse tööl olema, kuid lõpuks jõudis sinna kella kaheksaks. Peab tunnistama, et tegemist oli täiesti kirjeldamatu seltskonnaga. Enamiku õhtust sai naerdud nii, et kõhulihased krambis, kui seda kõike siin kirjeldada üritaks, siis läheksite ilmselt halliks enne kui kirja lõppu jõuate.
Veel üks näide meie ilmselgest üleväsimusest ilmes Maila lennujaamas, kui oma kohalikku lendu ootasime. Nimelt vaatasin mingi hetk, et mul on telefon kadunud. Otsisime veel kõikvõimalikest kohtadest, aga ei leidnud miskit. Siis Kadri mõtles, et proovib helistada mulle. Alguses hakkas kutsuma, miskit helinat küll kuulda polnud, kuid mingi aja möödudes võttis keegi telefoni vastu. Kadri küsis siis viisakalt, et „where is the phone” ja „could you please bring the phone back” ja nii korduvalt, kuna ei olnud absoluutselt aru saada, mida see kutt telefoni teises otsas räägib, aga vähemalt ta järjepidevalt rääkis midagi vastu. Ma juba vaatasin, kahtlustavalt igaüht, kes julges seal ootesaalis telefoniga rääkida. Lõpuks istusin rahulikult maha ja siis järsku vaatasin oma püksisäärt ja siis meenus kuidas ma telefoni olin üleskeeratud teksade ääre vahele pannud „korraks.” Aga siis lõpuks ta sinna unustanud. Pärast seda saime üsna kõvasti naerda oma telefonikõne üle, ja mõtlesime, et ei kujuta ettegi, et mida see kutt seal teises otsas meist arvas, et me järjepidevalt tahtsime teada, et kus see telefon on millega ta meiega räägib ja et ta selle meile ikka tagasi tooks. No igastahes proovisin siis ka oma telefoni pealt Kadrile helistada ja kordus sama tsenaarim, et keegi müstiline mees telefonile vastas, samal ajal kui Kadri telefon ei helisenudki.
No comments:
Post a Comment