Asun hetkel London Heathrow lennujaamas ja ootan oma järgmist lendu, milleks on siis London-Hong Kong.

Rongisõit Manchesterist Cambridge’i läks seekord suhteliselt napilt. Nimelt oli tegu marsuudiga, kus tuli kolm korda rongi vahetada. Esimene rong väljus ilusti õigeaegselt. Olles aga jõudnud teise vahepeatusesse avastasin, et minu järgmine rong hilineb ja saabub enam kui tund hiljem, mis siis oleks minu jaoks tähendanud seda,et ma oma järgmisest rongist oleksin ma maha jäänud ja kuna oli tegemist õhtu viimaste rongidega, siis oleks see samuti tähendanud, et jään ööseks kuhugi täiesti suvalise kohapeale keset Inglismaad. Minu õnneks, aga avastasin, et rong, mis pidi juba enne väljuma kui ma üldse sinna vahepeatussesse jõudsin, hilineb samuti ja see rong väljus lõpuks pool tundi peale minu esialgse rongi planeeritavad väljumisaega. Lõpuks oli 5 minuti küsimus, et ma jõudsin kolmandas vahepeatused viimase väljuva Cambridge’i rongi peale.Lõpp hea, kõik hea! Mis mind hämmastas rongijaamade juures, oli prügikastide puudus. Päris hämming tekkis kohe kui üritasin 10 minutit tulutult leida prügikasti, kuhu võiksin oma kohvitassi sokutada. Hiljem mulle muidugi selgitati, et pärast kolme aasta tagauseid pidevaid pomme prügikastides korjati üle riigi kõik prügikastid kokku ja nüüd käivad seal hoopis kilekottidega mehikesed mööda raudteejaamasid ja koristavad prügi. Minu jaoks oli see muidugi tohutu eneseületus prügi lihtsalt maha vedelema jätta. Aga eks me kõik õpime :).

Pühapäeval pidi meil plaanikohaselt olema varajane start Oxfordi. Start muidugi toimus, aga varajasest oli asi küll kaugel. Saime kuskil peale kella ühteteist kodust liikuma. Rado oli juba ammu tahtnud Oxfordi minna, et võrrelda omavahel kahte ülikoolilinna. Niisiis asusimegi teele mina, Rado ja Andrea. Sõit oli pikk, kuskil 2,5 tundi. Oxford oli kena, kohe väga kena. Jalutasime linnavahel ringi ja tegime pilte. Järgmiseks ootas ees jällegi 2 tundi autosõitu, et külastada veel paari slovakki, keda ma samuti Indiaca võistluste kaudu tean ja tunnen. Tore oli taas üle pika aja vanu tuttavaid näha ja ka uusi nägusid kohata. Sawstonis oli tõsine slovakkide community koos. Ühes majapidamises elas neid koos päris palju. Kuigi nad on kõik juba aastaid inglismaal elanud, ei ole väga lihtne kohalike seast häid sõpru leida ja nad eelistavad enamjaos siiski kõik omavahel koos aega veeta. Andrea on näiteks elanud inglismaal 10 aastat, räägib väga head inglise keelt, kuid sellest hoolimata pole tekkinud kuigi tugevat sidet kohalikega. Esmaspäeval, kui Cambridge’i tuuril käisime, rääkisime Andreaga pikalt inglastest, elust Slovakkias, reisimisest jms.Lõpuks ometi sain äraproovitud ka Inglismaal üsna populaarse täidetud kartuli. Tegemist siis sellise hiiglasliku ahjus küpsetatud kartuliga, millele on sisse pandud erinev täidis. Mina tellisin siis peekoni ja juustuga täidise. Igavesti hea oli küll. Õhtul käisime veel ka The Read Lions pubis, kus Rado töötab ja sain testida erinevaid õllesid.



Tänane päev oli jällegi ehtne näide sellest kui väike maailm tegelikult on. Nimelt kohtusin hommikul lennujaamas itaalase Lorenzoga, keda ma tean tänu sellele, et sellise ettevõtmise nagu http://www.couchsurfing.com/ läbi pakkusin talle peavarju eelmisel suvel paariks päevals. Nüüd siis meenus juba inglismaal olles, et Lorenzo olevat ka londonisse kolinud ja siis mõtlesin, et saada kirja ja eks siis paistab, et kas tal aega ja kuidas ta ringi liigub. Lõpuks aga tuli välja, et tal on täpselt samuti nagu minulgi teisipäeval London Heathrow lennujaamast lend. Temal küll mõned tunnid varem, aga see sobis mulle igati kuna Rado. Lubo ja Andrea pidid ka varahommikul startima, et Paintball’i mängma minna, siis pidin ka mina juba üsna varakult lennujaama suunas kulgema hakkama. Jõudsingi täpselt parajalt, et Lorenzoga pool tunnikest lobiseda ja siis sain veel paar tundi ise aega parajaks teha ja oligi aeg Euroopaga hüvasti jätta ja Aasiasse suunduda.