Kolm päeva Inglismaal ja kolm täiesti erinevat kultuuri...

Esimese öö veetsin ma Cambridge’i lähedal ühes asulas, mille nimegi ma hetkel veel ei tea päris täpselt. Seal siis peatusin Slovakkiast pärit vendade Rado ja Lubo juures, keda ma tean paari aasta tagusest Saksamaal toimunud Indiaca võistlusest. Saksamaal olnud Slovakkia võistkonnast enamvähem pool elab praegu vist Inglismaal. Pühapäeval ongi plaan veel mõningaid slovakke külastada, kes Rado kodukohast veidi eemal elavad. Hetkel olen rongis teel Manchesteris Cambridge’i ja katsun lühidalt kokku võtta viimased kolm päeva.

Inglismaal võib küll vist kohata inimesi igast võimalikust rahvusest. Paljud tulevad siia puhtalt rahateenimis eesmärgil, et siis aastate pärast kodumaale tagasi pöörduda ja seal mõnusat elu nautida. Sedasi on ka lood nii minu tuttavate slovakkide kui ka nigeeriast pärit perekonnaga, kellega tutvusin mõned aastad tagasi Manchesteris Oasise kontserdil koos töötades. Siis olid Temi ja Hakeem veel kahekesi, kuid nüüd on nende perekond kasvanud koguni neljaliikmeliseks.

Teise öö veetsin ma siis Manchesteris tüüpilise inglise perekonna juures. Pereisa Kevinit tunnen ma ajast, mil ma suve Inglismaal veetsin ja tema elamises ühte tuba üürisin koos Merlega. Kui me Kevini elamisse sisse kolisime suvel 2005, siis oli ta 45-aastane, lahutatud, 2 last, kes elasid suurema osa ajast oma emaga 2h autosõidu kaugusel Manchesterist ja külastasid oma isa pea iga nädalavahetus.Kevin on endine õhuväelane, kes õhuvägedest lahkumisest saadik pole veel päris suutnud leida oma kohta siin maailmas. Hing ihkab täis kohaga purjetajaks saada, aga mõistus räägib sellele vastu. Kolme aastaga on tema elus muutunud nii palju, et nüüd on Kevin uuesti abielus, elab palju suuremas ja avarams majas, kasvatab oma 9-kuust tütart ja valutab südant oma juba täiskasvanu ikka jõudma hakkavate vanemate tütarde pärast. :) Majas valitseb selline rahulik ja ehtinglaslikult viisakas õhkkond. Kevin tegeleb endiselt tubade väljaüürimisega ja majas rahvast puudust ei ole J. Mis mind ikka ja jälle muidugi inglaste juures hämmastab on nende külmataluvus. Ma saan aru, et mina tulen külmast riigist ja peaksin harjunud olema ka siinsete temperatuuridega. No arvestades, et mul mõned soojad riideesemed kaasas olid, oli kõik vägagi talutav, kuid vaadates kuidas Kevin ise 10-kraadise temperatuuriga vaid lühikeste varukatega väljas käis, 9-kuune Maddy külma põranda peal paljajalu ringi plätserdas, siis tulid külmavärinad peale küll. Kogu maja teperatuur oli vist ka vahemikus 16-18 kraadi, minu magamistuba sealjuures 16 kraadi:D. Minul igastahes oli päris jahe, aga ei midagi väljakannatamatut.

Keviniga hakkab meil juba traditsioon tekkima, et millal iganes ma inglismaale tulen, alati katsume ikka kuhugi matkama või vähemalt jalutama minna. Seekord oli kliima päris jahe ja tuuline, seega otsustasime lihtsama jalutuskäigu kasuks, mägedesse turnima minemise asemel. Kuna mul oli õhtuks kokkulepitud külaskäik nigeerlaste Temi ja Hakeemi poole, siis mulle see l ühem variant isegi sobis ja jõudsime juba päris mõistlikul ajal linna tagasi.

Temi juurde saabudes ootas ees juba hoopis teine maailm ja teine kultuur. Kaks poisiklutti teadsid väga hästi kuidas kõva lärmi teha ja Temi ülevoolavad rõõmushõisked minu nägemise puhul muutsid ümruskonna päris lärmakaks. Lisaks minule oli Temil külas veel ka üks sõbranna, kes talle järgmisel päeval toimuvaks sõbranna sünnipäevaks soengut tegi. Peagi jõudis koju ka Temi abikaasa Akeem (inglismaal kasutab nime Paul), kes siis süüa tõi. Ma siis vahelduvalt ajasin pererahvaga juttu ja käisin kõrvaltoas lastega tegelemas. King Davidi’t nägin ma esimest korda kui ta oli 9 päevane. Käisin isegi tema ristimisel. Nüüd on poiss juba 2,5. Noorem poeg Emanuel on 1,5 aastane. Mõlemad poisid on väga armsad ja päris vahvad kui nendega tegeletakse. Kui nad tähelepanuta jäävad, siis oh seda kisa ja lärmi. Minuga harjusid nad üllatavalt kiirelt. Isegi Temi ja Hakeem imestasid, et Emanuel nii minu küljes kinni oli kogueag. Poiss ei pidanud just kuigi kergelt võõrastega leppima. Minuga leppisid mõlemad ja kuidas veel. Õhtu lõppes muidugi sellega, et Temi suutis mind veenda ööseks nende poole jääma, kuigi ma seda esialgu teha ei plaaninud. Alguses ma ei olnud väga veendunud, et kas on ikka hea mõte jääda, kuid nähes kui oluline see Temi jaoks oli ja hinnates olukorda, et nende majapidamine vähe soojem oli kui Kevini juures, siis otsustasin jääda. Temi ja Paul on nüüd juba päris kaua Inglismaal elanud. Temad rändasid Inglismaale samuti eesmärgiga siin raha teenida ja haridust omandada. Aastal 2005 sai Temi muuseas osaliselt tänu minule Manchester United staadionile poole kohaga tööle :) Temi õpib Manchesteri ülikoolis ja plaanib seniks inglismaale jääda kuni ta kooli lõpetatud saab. Hakeem läheb juba alates jaanuarist tagasi Nigeeriasse. Temi jääb lastega Inglismaale. Nii et jõuan ehk veel neile külla enne kui nad tagasi lähevad ja peale seda ehk üritan ka Nigeeriasse jõuda ühel heal päeval. Aafriklased inglismaal jäävad endiselt aafriklasteks. See kord neil külas olles meenus mulle nende poja King Davidi ristimine. Kui tavaliselt on tegemist äärmiselt viisaka, soliidse ja vaikse üritusega, siis nende puhul oli kirik või rohkem nagu mingi kogudusehoone täidetud eelkõige kõva lärmiga. Kõigile külalistele anti kätte erinevad pillid, mis kõik kõva lärmi tekitasid ja uhke isa laulis paar laulu oma lapse auks jne. Katrina jaok oli see omal ajal päris korralik kultuurišokk.

Järgmised päevad mööduvad taaskord Slovakkide seltskonnas lõuna inglismaal. Nüüd peaks Mehhikost tagasi olema ka Rado elukaaslane Andrea, kellega me esmaspäeval tõenäoliselt koos Cambridge’i vaatamisväärsustega tutvuma lähme. Või õigem sõnastus oleks, et Andrea, kes mulle Cambridge’i vaatamisväärsusi tutvustama hakkab. :)