Nii palju uut on vahepeal juhtunud, et igasugused emotsioonid lennusõidu ja muu sellisega seoses on vaibunud. Seega ei hakka siin pikalt seletamagi. Hong Kongi lend Londonist oli 12,5 tundi. Alguses sisutasin oma aega põhiliselt dokumetaalide vaatamisega. Kuna olin inglismaal rongisõidu lõbusamaks muutmiseks ostnud endale ühe raamatu, mille teemaks oli ühe inglase jutustus sellest kuidas ta maailma erinevates tribe’ides elas ja mis rituaale erinevates kohtades läbi tegi. Oma suureks rõõmuks avastasin, et ka lennuki meelelahutusmenüü sisaldas neid samu dokumentaale. Niisiis asusingi neid järjest vaatama. Sattusin istuma Hiinlaste kõrvale, kes jube lahkelt oma veepudelid kõik mulle pakkusid ja samuti õhtuse magustoidu. Nii, et vähese söömise all just lennukis kurta ei saanud.

Hong Kongis pääsesin lõpuks ometi ka oma hiiglama raske käsipagasi tassimisest. Jätsin kõik kotid pagasihoidu ja läksin linnaga tutvuma. Eelmisel aastal tegid küll Kadri ja Katrina põhilise raskema töö ära alustades vaatamisväärsuste otsimisest, lõpetades rongipiletite ja marsuudi organiseerimisega. Ma aind kulgesin nendega kaasa. Niisiis seekord pidin ise hakkama saama. Enamvähem saingi. Jube palav oli ainult seal ringi rännata. Hoonetes igalpool tugev konditsioneer ja samas väljas umbne ja palav. Väga lihtne ennast ära külmetada sedasi. Aga vist läks enamvähem õnneks. Kuna tahtsin fotokale ühtesid lisapatareisid ja lisa mälukaarti, siis otsustasin esmalt computer centerisse rännata. Muidugi oli ligikaudselt meeles peatuse nimi kus maha tuli minna, kuid kahjuks seekord vedas mu nimi mind alt. Sõitsin põhimõtteliselt hong kongi metroo viimasesse peatusesse. Siis sain muidugi kohe ära., et asi enam päris õige ei ole ja istusin uuesti teisipidi metroo peale ja sõitsin linnapoole tagasi. Nüüd siis väljusin peatuses, mis mulle ka esialgu õige tundus, kuid mille puhul oli alguses kahtlus, et see nagu liialt lähedal oleks. Paraku oli tegemist siiski õige peatusega. Niisiis sai asjatult raisatud pea tund aega. Aga lõpuks pärast kvartalile ringi pealejalutamist leidsin ka selle Computer centeri üles ja sain oma asjad kätte. Edasi siis üritasin õele teed leida. Sain kindla käsu jasmiini teed osta Lõpuks oli ringijalutamisest päris kõrini ja otsustasin minna kowlooni, et jõe äärde istuda ja vaadet hong kongi linnale nautida. Oli suht udune ja eriti midagi ei näinud, kuid siiski oli päris hea vahelduseks lihtsalt istuda rahulikult ... seni kuni mingi Pakistani vend tüütama tuli ja jubedalt sõbraks saada tahtis. Kõige kolmedam just ei olnudki, kuid sel momendil ei viitsinud ma eriti uute tutvuste sebimisega tegeleda, veel vähem pakistaanlastega, nii siis vabandasin ennast viisakalt välja ja asusin lennujaama poole teele.

Muljed Hong Kongist pole endiselt paranenud minu jaoks. Lihtsalt üks suur linn, täis kõrgeid maju ja suurt sagimist. Tipptunnil oli metroojaam täis igalepoole kiirustavaid inimesi. Elu rütm seal on ikka präis uskumatu. Rongid käivad täpselt iga paari minuti tagant ja kui lahkub, siis ei kulu kuigi palju enne kui ootesaal taas inimestest pungil. Kõik liiguvad jooksusammul. Päris väsitav oli seal massi keskel. Ei ole see elu ikka päris minu jaoks mõeldud.

Lennul Londonist Hong Kongi, ei maganud ma mitte tundigi. Ma olen väga osav lühikestel lendudel magaja, aga millegi pärast pikkadel lendudel mul magada ei õnnestu. . Nii ei õnnestunud ka sel korral. Hong Kongis ringi matkata oli juba päris raske. Lend Manilasse väljus mul kohaliku aja järgi 21:55 ja jõudis kohale 23:55. Niisiis lootsin, et ehk saan vähemalt sellel lennul veidikenegi magada. Algus väga paljulubav ei paistnud. Nimelt istus minu kõrval üks noor ema oma 2-aastase jõmpsikaga, kes oli vist küll maailma kõige paigalpüsimatum laps. Minuga sai ta üsna varsti suureks sõbraks ja jagas oma mänguasju minuga. Oli igati vahva, et nii kui ma korrakski silmad sulgesin, nii ta kohe mulle ka õlapeale koputas ja midagi uut näitas. Tunnikese ma temaga seal tegelesin ja siis andisn alla ja keerasin siiski tuttu.

Kohalejõudnud Manilasse, helistasin korra Marekile, sain instruktsioonid et kui lennujaamast väljun, siis keerata vasakule ja otsida kollaseid taksosid. Et nendega pidavat vähe mõistlikum olema. Muidugi oli vaja veel eelnevalt mitu korda Marekile helistada, enne kui taksojuht õiget kohta oli võimeline leidma, kuid lõpp hea kõik hea. Väsisuna kuid õnnelikuna jõudsin ma kohale. Nüüd võisin paariks päevaks suurte kottidega seiklemise äraunustada, kuna oli plaan Manilasse vähemalt kuni laupäevani jääda.