Negros, Negros, Negros ...

Vot oli see alles vahva nädal, kirjutada on oioiiii kui palju. Teie õnneks päris kõike esimese hooga kirja panna ilmselt ei jaksagi, aga ikkagi saab üsna pikk lugemine olema :), nii et parem enne kui jätkate, minge tooge üks suur tass kohvi, ja sättige end mugavamalt istuma :).

Esimene täispikk päev Negrosel möödus selliselt, et hommikul külastasime Jastwani 80-aastast vanavanaema ja muid sugulasi, kes seal vanavanaema lähedusümbruses elasid. Kui kaks aastat tagasi pidime vanaema magamistoas välja ajama meid tervitama, siis see aasta paistis juba kaugelt, et vanaema istub naabermaja ees kõrge pambuse pingi peal kui kana õrrel. Oh seda õnne ja rõõmu kui kauge lapselapselaps välja ilmus. Kõik need tädid ja muud tegelased kilaksid seal iga Ivelette liigutuse peale. Vastlusest sõnagi arusaamata, oli päris vahva seal istuda ja eemalt inimeste emotsioone vaadata. Hoolimata vanusest, olid nad kõik justkui väikesed lapsed, kes ka iga kõige pisema asja peale nii suurelt rõõmustavad, kui oleksid just miljoni võidust teada saanud. Igatahes jah, Ivelette tõi neile palju rõõmu ja meelelahutust. Veel sealse küla omapärast veidi: inimesed seal räägivad veidi erinevalt Jastwani vanemata küla inimestest. Sealsed inimesed justkui vaidleksid tuliselt omavahel koguaeg, kuigi tegelikult suhtlevad täiesti sõbralikult. Aga lihtsalt jääb selline mulje nende kõnemaneerist ja hääletoonist, et nagu käiks üks suuremat sorti vaidlus. Al

Kuigi esimesel õhtul jäi selline jutt, et kuna Jastwani ema on esmaspäeval Negrosel, et siis ootame teisipäevani kuni ma oma tööasju üritan tegema hakata. Idee neil oli siis selline, et saan Jastwani ema tööjuures netti kasutada. Mina aga ei tahtnud eksju peale asju ripakile jätta ja siis pärastlõunal otsustasime, et Ivelette jääb lologa ehk vanaisaga koju ja meie lähme La Castellana linna ja uurime veidi netikasutus tingimusi. Minu smart netipulk töötas, aga kohutavalt aeglaselt. Järgmise kohana katsetasime kohalikku internetipunkti. Esimese hooga oli sinna uksest üsna raske siseneda, kuna see oli paksult kooliõpilasi täis, iga arvuti taga seisis vähemalt kolm inimest. Õnneks oli aga seal ka palju ilma arvutita töökohti ja ilmselgelt olid need kohad kõik vabad. Sättisin ennast seal mugavalt sisse ja ei saanud arugi, kui juba üle kahe tunni möödas oli. Kogu üritus läks lõpuks maksma 5 krooni. Teoorias oleks pidanud tunnihind olema 15 peesot, aga millegi pärast kasseerisid ikka meie käest kõigest 20 peesot, kuigi olime seal kindlasti kõvasti kauem ja vahepeal kasutas Jastwan ka ühte kohalikku arvutit seal. Aga ok see selleks. Anyway ... kui koitis järgmine hommik, ehk siis see päev, mil mulle esialgu lubati, et saan Jastwani ema tööjuures tööd teha, tuli välja hoopis järgmine legend, et tal ema ei lähegi tööle, vaid hoopis naaberkülas on suur jõulupidu toimumas ja nemad plaanivad sinna minna ja Ivelette kaasa võtta. Aga minu jaoks enam paanikat polnud, kuna interneti situatsioon oli juba eelmisel päeval lahendatud. Hommikupoolikul siis läksid lola ja lolo oma lapselapsega jõulupeole ja meie Jastwaniga La Castellanasse internetijahile. Või õigemini mina älksin internetijahile ja Jastwan käis paaril sõbral külas. Sain 3,5 tundi edukalt tööd tehtud ja arve oli 20 peesot jällegi. :D ... ütleme nii, et veidi odavam kui boracay netipunktis, kus iga minut arvesse läheb ja tunnihind 60 peesot on. Ikka nii mõnedki korrad mul päeva töötegemise arved 280 peeso kanti tiksunud.

Lõunaune oli Ivelette ilusti jõulupeol maha pidanud ja päeva teiseks pooleks oli meil plaanis kohaliku loomaaia külastus. See loomaaed saab meil ilmselt iga kord uuesti ülevaadatud, kui sinnakanti jälle tagasi satume. Meil juba selline missiooni tunne, et väga hea meel, et selline vahva loomaaed sinna tehtud on, et siis tahaks iga kord ikka vähemalt piletirahagagi nende tegemist seal toetada. Õnneks on nad piletihinnaks koguni 60 peesot määranud. Filipiinide ja eriti nii väikese linna kohta, on see kindlasti üsna kõrge hind tegelt. Aga meile see just meeldis, et tublid, et oskavad raha küsida. Ega sellise asja ülevalpidamine just odav lõbu ei ole. Lõpuks isegi mäletasid mõned töötajad seal, et ma kaks aastat tagasi ka käisime ja omanik isiklikult lomberdas (sõna otseses mõttes (ta kõnnib vaid käimistoe abil)) meiega selle ekskursiooni seal kaasa. Loomaias madude puuri ees muidugi meenus eelmisel päeval lõunasöögi kõrvale Jastwani poolt räägitud lood, et kuidas ta kõige noorem vend oli alles hiljuti nende maja lähedalt suure püütoni kinni püüdnud ja ära tapnud ja teine lugu, et kuidas ükskord tema ema eemalt nägi, et kui noorem vend jõe ääres kükakil pesu pesi, et siis samal ajal oli venna selja taga üks püüton pea veest välja pistnud ja vaikselt piilus, et millega see Jastwani vend seal aga tegeleb. Ja siis kõige lõpuks meenus kaheaastatagune lugu, kui me ühe kose juures käisime ja mina, kes ma alati filmides näinud olen, et kuidas koskede all ujutakse, siis ka nõudsin, et lähme ikka ujuma ka. Mõeldud tehtud ja läksimegi. Jastwan muidugi läks ain korraks vette ja siis uuesti välja. Mina mõnulesin seal ikka pikalt ja kui lõpuks vees välja tulin ja Jastwani käest küsisin, et miks sul nii kiire hakkas, siis teatas üsna järsult: “Ma küll pikalt seal ujuda ei taha, siin maod ju, ometigi see on ju dzungel kus me oleme.” Jäin mina siis kui kivikuju seisma, ei osanud ei a-d ei o-d öelda, külmavärinad jooksid üle keha vaid. Ja nüüd seal loomaaias madusid vaadates hakkasin vaikselt loobuma plaanist see aasta jälle kose juurde minna. Esimesed kaks päeva ma enamvähem ainult sellest kosest talle vatrasingi, et lähme ja lähme. Ütlen kohe ära, et see kord me sinna ei jõudnudki. :D.

Kolmapäeva hommiku möödus rahulikult. Vedelesin mina enamiku ajast võrkkiiges ja lugesin Epp Petrone “Eleven years around the heart” raamatut ja mõtlesin ja unistasin enda “Minu Filipiinid” raamatust. Päeva plaan oli siis selline, et Jastwani vanemad üritavad külast leida mõne autoomaniku ja siis nende käest kas siis autod rendilevõtmiseks paluda, et minna siis saaksin autojuht olla, või siis koos juhiga auto enda valdusesse saada. Õnneks läks siis nii, et auto tuli koos juhiga. Plaan oli siis minna umbes tunni autosõidu kaugusele La Carlota linna Jastwani sugulasi külastama minna. Ka nende juures olin ma juba varem ka külas käinud, nii et väga palju uut see reis minu jaoks alguses ei tõotanud. Auto, millega me sinna läksime, oli nagu ikka enamikud autod siin, nelivedu kastikas, kuhu siis on kasti kaks pinki pikkupidi sisse keevitatud. Jastwani ema istus lapsega ees kabiinis, aga ülejäänud meie istusime seal kastis siis. Mingi moment otsustati shortcut'i kasuks, mis siis tegelikkuses tähendas munakivi teed suhkruroo põldude vahel. Ütleme nii, et Tartus Pargi tänava munakivitee on ikka päris kiiretee selle teega seal võrreldes. Aga läbitud selle saime, ainult kaks korda lõingi oma pea vastu kastiauto lage ära. Aga õnnelikult kohale me jõudsime. Sel aastal oli kohal ka peremees, keda ma eelmine kord ei näinud, kuna ta laeva peal töötab. Huhh, kus need kohalikud majad siin kõiksuguseid vidinaid täis on ikka, ja eelkõige just jumalaga seotud vidinaid. Ja muidugi söögi laua kõrval seinal rippus suur maal “Last supper” ehk siis viimane õhtusöök. Inimesed olid kõik seal hästi sõbralikud, kohe valmis kiirelt lõunasöök ja mehed hakkasid õues õlut jooma. Kuna Jastwani isa, peenike ja kleenukene nagu ta, pärast esimese õlle avamist, söögile kuigi suurt rõhku ei pannud, siis lõpuks oli tulemus käes – kojumineku momendiks oli tema samm ikka nii sassis kui sassis ja lõpuks hoopis jäi nii, et meie kõik läksime koju tagasi, aga tema jäi veel sinna. Veel enne kui me lahkusime, pakkus peremees, kes selleks ajaks ka häälepaelad lahti oli rüübanud, mulle ka sõbralikult klaasikest Goldn Eagle'it (ehk siis kohalik õlu, mida 1,5 liitrises pudelites müüakse). Nõustusin poole klaasiga. Tüüp oli nüüd siis ka julgemaks muutnud ja hakkasi siis ikka minu käest pärima, et kuule, et seal sinu kodumaal on ja palju ilusaid mehi, et miks sa ikka seda minu sugulast nüüd just armastad, et miks sa kedagi oma kodumaalt ei valinud. Ei osanud selle peale midagi väga kohe vastata ja siis hakkas peremees ise ikka rääkima, et jah eks ta nii ole, et armastust ei saa defineerida ja et see ikka on nii nagu on, aga et mis peamine “armastus võib mägesid liigutada”

Koduteel siis kuulsin jälle rabavaid lugusid sellest, et tegelikult need sugulased, keda me külastasime, kellest siis naine on Jastwani isa õde ja tema partner on Jastwani isa nõbu. Eks siis tegelikult on nad üsna lähedalt sugulased. Jastwan ütles just, et tal tuli kangesti naer peale selle “love can move a mountain” jutu peale. Igatahes ... nende perekonnas kasvab kaks last, aga mõlemad on adopteeritud. Üks lastest on adopteeritud lõunast, ehk siis moslemite piirkonnast. Õnnetu saatusega tütarlaps. Ja teine laps on siis tegelikult peremehe venna ja nende õhe teenijanna laps, kelle nad siis enda kasvatada võtsid. Nii palju siis vähemalt jah, et omavahel neil lapsi saada plaanis pole ja selle vältiseks on naine ammu juba munajuhad läbi lõiganud. Teine lugu mida koduteel kuulsin oli, siis lugu sellest, et miks Jastwani isa tema nõbu majas nii oodatud külaline alati on. Nimelt siis oli aastaid, aastaid tagasi, kui nõbu ja tema vennad üsna noored olid, üks kohalik rikkur üritanud jõuga lihtsalt nende maa-alasid üle võtta. Et oli oma isikliku sõjaväega kohale lennanud ja ütles, et see on nüüd tema maa hoopis ja jutul lõpp. Aga kuna Jastwani vanematel pidavat kohalike mässajate seas kõrge positsioon olema, siis läksid asjalood lõpuks hoopis nii, et tänu kohalikele mässajatele, saadeti selle rikkuri sõjavägi laiali ja rikkuril oli valida, et kas astub üksi mässajate vastu või vabastab maa. Ja nii õiged omanikud oma maa tagasi saidki. Veel praeguselgi ajal pidi mägedes ja metsades kõvasti mässueelseid elama, kes muudkui aga redutavad seal päevad läbi ja hauvad kurje plaane ülejänud maailma vastu. Mitte, et nüüd Jastwani vanemead nende hulka kuuluvad, vaid lihtsalt see, et neil on vastastikune austus teineteise vastu ja kui vaja, siis on nende seljatagune kaitstud. Koju jõudes käisime veel jõe ääres endid ja pesu pesemas ja peagi oligi õhtusöögi ja siis juba tuduaeg käes. Aga vot kus oli sellel õhtul alles päikeseloojang. Värvidemäng oli niiii, niiii ilus.

Ja veel siis kolmapäevase päeva tähelepanekutest nii palju ... Üks Jastwani kaksikvendadest, see kes gei on, see töötab La Calrotas õpetajana ja liitus ka meie lõunasöögi seltskonnaga. Mingi hetk kargas Stephen püsti ja teatas, et plaanib jäätist ostma minna ja kutsus mind ka kaasa. Kuna mul nagunii muud targemat teha polnud, siis läksingi kaasa. Kõik kulges esialgu väga loogiliselt: läksime kaubanduseskusesse, valisime jäätise välja ja maksime sellest. Justkui oligi nagu kõik. Aga siis, siis teatas Stephen, oota ma jätan selle jäätise siia pakihoidu ja lähme nüüd valime mulle sama päeva õhtuseks jõulupeaks pluusi välja. Veidi ajapärast tuli veel välja, et tal on kahte uut pluusi vaja, kuna veel järgmisel päevl on ka üks jõulupidu. Nii me seal siis valisime tükk aega ühe punase ja teise punase pluusi vahel. Ühesõnaga jah, kõik oli väga õige, aga lihtsalt ühe eurooplase jaoks jäi veidi müstiliseks, et miks me ei võinud kõigepealt pluuse välja valida, siis jäätise ja need kõik korraga ühe järjekorras seismisega ära maksta. Aga ok, eks ma mõtlengi vahest liiga palju, tuleb ikka teha nii nagu hetkel pähe tuleb :).

Neljapäev möödus minu jaoks suuremas jaos võrkkiiges raamatut lugedes. Korra käsime linnas, et õhtusöögiks miskit materjali tuua ja vahepaladest veel nii palju, et kui Jastwani isa siis lõpuks õhtul koju jõudis ja küsis, et kas hakkan kohe kitse tapma, siis Jastwani ema oli talle aind tigedalt nähvanud, et pole mingit kitse tapmist enam, et oled liiga hiljaks jäänud, et oleksid pidaud seda eile tegema. Vaene mees, kord aastas käib sugulastel külas ja võtab pitsi ja kaks ja kohe pahandus majas kodus :D. Aga ühesõnaga lugu kitsega siis oli selline, et juba samal päeval kui me saabusime, hakkas jutt pihta et meie auks tapetakse kits ära ja siis tuleb suur sööma. Kõige esimene jutt oli veel, et mina pean olema see, kes noa kitse kõrisse lööb. Et nii on kombeks, et kauge külaline Selle variandi välistasin ma kohe üsna kiirelt. Huhhh ... mida veel. Sellepeale ma vist lõpetaks igaveseks liha söömise ära. Ütlen kohe etteruttavalt ära, et kits siiski jäi ellu, ainukene ohver selle nädala aja jooksul oli üks kana, kes oma elu meie maitseelamuseks loovutama pidi. Jastwan juba selle pärast ei lubanud isa kitse elu kallale, et kits pidavat tiine olema. Jällegi sai pealelõunat La Castellanas käid. Lapsel olid nii piimapulber kui mähkmed otsa saanud ja nii sai lõpuks veel hoogu satutud ja lapsele posu riideid ka ostetud. Neljapäeval jõudis ka Jastwani kõige noorem vend koolist koju tagasi. Nii, et oli lapsehoidjaid veel üks lisaks.

Reede oli samuti üsna rahulik, sai jällegi mitmeid tunde raamatuga võrkkiiges veedetud ja lihtsalt mõnuletud. Paar tundi veetsin ka internetipunktis, veel veidi shoppamist ja siis turule, et miskit meelepärast õhtusöögiks välja valida. Reedel tehti ka ühte kohalikku magustoitu Bahy-bahy, mis siis põhimõtteliselt suurems jaos koosneb spetsiaalsest riisist ja suhkrust. Kõgepealt praetakse riisi pikalt pannil ja seejärel taotakse saadud mass nuiaga ühtlaseks puruks ja lõpuks vist küpsetatakse veel kuidagi, aga see etapp jäi mul kahjuks vahele. Lõpptulemuseks on üks suur käkk, mis küllaltki hästi maitseb. Aaaa ... ja peaaegu, et unustasin päeva tippsündmuse ... me Ivlettega saime elus esimest korda siinse kohaliku töölooma, ehk carabao seljas sõita. Ivelette sõitis Jastwani süles olle ja mina siis võtsin julguse kokku ja istusin ise selga. Aga juhtimist ma küll enda kätte võtta ei julgenu, tahtnud. Tegelt ea ma kuigi palju temaga ringi ei liikunudki, Ta astus vaid paar sammu ja asus siis heinakõrsi nösima. Aga sain aimu, et ega ei olegi kuigi lihtne seal seljas ilma sadulata tasakaalu säilitada. Kiiremad manöövrid oleksid vist üsna kiiresti mulle saatuslikuks saanud. :). Aga vähemalt pakkusin kohalike kõvasti meelelahutust seal carabao seljas värisedes.

Ivelette oli terve selle nädala üsna muster laps. Jube hästi leppis oma uute hoidjatega, sõbrunes aia ees teepeal kõigi kohalike murjamitega ja pakkus neilegi meelelahutust. Üks õhtupoolik, kui veidi enne pimedaks minekut Ivelettea tee peale läksin, siis olid enamikud ü,nruskonna lapsed just meie aia taga mängimas. Siis kui meie Ivelettega aiast välja läksime, nii kuidagi tõmbasid kõik kohalikud tee servale rivisse ja vaatasid Ivelette poole. Ivelette väga nautis oma tähelendu, läks seisis kõigi ette keskel ja hakkas keerutama ja käsi üles alla tõstma (eelmalt kostis vaikselt muusikat). Järgmise tegevusena, hakkas ta väravakõrvalt kivihunnikust ükshaaval teistele lastele kive laiali tassima. Ikka ükshaaval viis erinevatele lastele. Ja siis korjas kokku tagasi jälle. Õhtu kõige naljakam seik vähemalt minu meelest oli aga see, et kui Ivelette korraks seisma ja kuulatama jäi ja eemalt kitse järjepidevat mökitamist kuulis, siis järsk astus otsustaval sammul oma 20 meetrit eelnevalt kuuldud hääle suunas, jäi järsult seisma, nõjatus veidi ettepoole ja hakkas häälitsema selliselt, et justkui üritaks kitse häält järgi teha. Ma ei ole kohe pikka aega nii südamest naerda saanud, kui sel hetkel seal tee pea. See oli ikka üsna kirjeldamatud situatsioon. Kahjuks kaamera oli sel momendil toas.

Tagasi Boracayle startisime laupäeva varahommikul. Plaan oli kella 5-se bussi peale minna. Äratus 4:30, kiirelt viimased asjad telefonivalgustuse valguses kotti, laps tekisisse ja tricyclisse. Õues oli siis veel täiesti kott pime. Logistika oli siis selline, et mina, Ivette ja Jastwani ema siis lähme Jastwani isa juhitud tricycliga ja Jastwan läheb koos vennaga mootorrattaga. Oi see sõit oli elamus omaette. Nimelt ei põlenud tricyclil mitte ükski tuli. Ja meie ainukesed valgusallikad olid üks taskulamp, mis ei valgustanud kohe mitte midagi ja siis tagasõitva mootorratta tuled. Oli mis oli, aga kohale me jõudsime ja bussipeale mahtusime. Pikemalt ei viitsigi tagasisõidust kirjutada. Tänaseks juba palju lobisetud küll.