Peale seda nõidadest kubisevat sünnipäeva kuigi palju põnevat juhtunud polegi. Olen vahelduva eduga surfamas käinud, iga neljapäeva õhtul Bongi surfiklubis peol käinud ja iga nädal peale pidu aina hiljem koju jõudnud ja ülejäänud nädala üritanud igal võimalikul momendil ka veidi eesti tööasju korda saada. Igapäevaelu muudkui kulgeb ja kulgeb ja olengi juba varsti pea kuu aega Filipiinidel tagasi olnud. Juba esimesest päevast peale olen siin Negrosele mineku plaani haudunud, kuid see on muudkui edasi lükkunud ja edasi lükkunud. Kuni .... laupäeva hommikul ärkasime üles ja hommikusöögi ajal Jastwan küsisi, et kuidas mu plaanid on, et kas see nädalavahetus lähme Negrosele. Ma isegi ei pidanud kuigi palju mõtlema ja juurdlema teema üle, lihtsalt ütlesin, et aga vot lähmegi, pakime täna asjad ja lähme. Mõeldud tehtud.

Arvan, et üks põhjuseid, miks ma eriti entusiastlik olin äramineku osas, oli, et sain hiljuti teada, et see koht, kuhu ma kolida plaanisin, et see ei saagi veel nii pea valmis. Probleem seisneb selles, et seal pidi ülevalt korruselt midagi lekkima ja et leke peatada, oleks vaja ülemise korruse põrand üles võtta. Aga see korealane, kes seal üleval korrusel elab, ei ole nõus selle tolmutamisega oma elamises ja nii siis ongi, et rentnik ei luba midagi teha ja omanik ei saa selles osas midagi ette võtta. Nii vist juhtub küll ainult filipiinidel, et rentniku sõna on kõvem kui rendileandja oma. Esimese hooga olin kohe päris õnnetud, kui sellest teada sain. Mulle päris meeldis see plaan sinna elama kolimisest. Aga mis seal ikka. Kui meil Negrose reis läbi on, eks siis vaatan mõne uue koha välja. Üks variant on, mis mulle meeldis, aga see ei olnud ka veel päris valmis, kui seda viimati vaatamas käisin. Eks näis, mis seis seal on kui me reisilt tagasi jõuame.