Esimene õhtu möödus kiirelt. Kuigi Jastwan siin vahepeal rääkis, et neil olevat siin hurtsikus nüüd ka elekter ja vesi olemas, siis kohale jõudes muidugi polnud ei elektrit ega vett. Ikka vana süsteem, et vett tassitakse jõest tünnidega ja süüa tehakse elaval tulel ja õhtuti istutakse tõrvikuvalgel. Ainuke vahe siis see aasta on siin see, et majas on televiisor. Votsiis ... kohe meenus mulle nali kooliajast, et õpetaja, õpetaja, ma ei saanud tänaseks kodutööd valmis, meil läks eile õhtul nii ootamatult elekter ära, et pidin isegi küünlavalgel telekat vaatama. Aga jah, ühesõnaga neil on siin mingi selline süsteem loodud, et telekas on ühendatud akuga ja nii ta töötabki. Järgmisel hommikul katsetasin ja isegi mu smartbro netipulk hakkas tööle siin dzunglis, aeglane küll, aga siiski töötab. Maja ise näeb eemalt vaadates juba veidi asjalikum välja, kui oli see kaks aastat tagasi. Kui me kohale saabusime, siis oli tal isa just lõpetanud välisukse esiesele verandale betoonpõranda valamist ja maja on tervenist miski valge plaadiga üle löödud. Seest pole muidugi kuigi palju muutunud, kui ehk see, et niiöelda wc ja duzziruum on nüüd uksega suletav :), veel eelmisel korral oli köök ja wc omavahel üsna ühendatud, nii et ma eelistasin pigem ümber maja võsavahel vetsus käia, kui et selles läbipaistvas putkas seal. Pesemine siis käib ka seal samas ruumis selliselt, et valad aga endale kopsikuga vett pähe ja mööda põrandat voolab see välja. Seinad on pambusest ja ei ulatu päris põrandani välja, nii et vesi mahub ilusti välja voolama. Köögi kraanikauss on ka põhimõtteliselt nii, et kraanikausi august alla voolav vesi, voolab lihtsalt maja seina äärde maha. Söögivalmistamiseks on siin kaks savist anumat, mille sisse tehakse lõke ja anuma peale pannakse vastavalt siis pann, pott või veekeedukann. Minu meelest oleks süsteem väga normaalne, kui need asuks majast vääljaspool, aga need asuvad imepisikeses ja madalas köögis üksteise kõrval. Isegi köögis asuvast välisuksest on söögivalmistamise ajal päris raske sisened, nii palav on, et kohe hakkab higi voolama. Aga ok, katsun hiljem kõvasti pilte teha, siis saate asjast parema ülevaate :)
Esimene öö möödus mul üsna kehvasti. Mitte, et mul meie praeguses elamiseski kuigi mugav madrats oleks, aga no need siinsed asjandused mida nad voodiks nimetavad. No jah, meil euroopas on asjast ikka teised arusaamad veidike. Pererahvas muidugi oli nii lahke ja andis minu ja Ivelette kasutusse majapidamise kõige pehmema magamisaseme, mis aga tegelikkuses on voodiraamistik, kuhu on lohku vajuv pambusematt katteks pandud ja voodi keskel on just täpselt mõnusalt üks puidust tala. Nii me siis Ivelettega koos sinna keskele kokku vajusime. Kõrval oli üks voodi, mis mulle esialgu tundus mugavam variant olevat, kuna see ei vajunud kuhugipoole lohku, ega midagi. Kauplesin siis Jastwani, et kuul vahetame voodid ära. Vahetasimegi. Esimene hetk tundus, et olgu, veidike kõva võibolla on, aga kuidagi mugavam tundub. Võibolla 10-20 minutit ma seal siplesin ja siples ka Ivelette, kuni mul lõpuks kõik küljed kanged olid ja siis nõudsin otsustavalt jällegi voodivahetust. Ja nii see öö ühe siplemise täheall mööduski. Ja siis veel, et Jastwani vend magas hoopis õues võrkkiiges ja Jastwani vanemad läksid ööseks naabrite majja magama. Vot kus on külalislahkus tänapäeval. Ei, tegelt oli lugu ka selline, et naabrite juures oli hiljuti keegi vanem inimene ära surnud ja nüüd noored olid seal omapäi ja Jastwani ema siis on see, kes neid palvetama õpetab ja neile seal moraalseks toeks on.
Järgmisel hommikul lahkus Jastwani vend kooli ja tuleb tagasi alles neljapäeval, Jastwani ema pidi samuti minema Bacolodisse mingile tähtsale koosolekule ja lahkus juba varsti peale seitset, ehk üsna varsti pärast seda kui meie ärkasime. Juba kella viie ajal kuulsin, kuidas nad köögis toimetasid ja süüa valmistasid, teisisõnu, kuidas nad meid majast välja suitsetada tahtsid. See on ikka päris hull siin, et kui nii nimetatud köögis süüa tehakse, siis on ikka terve maja suitsutossu täis kohe. Õnneks aga pole siin seinad ka kuigi konkreetsed ja tuult pidavad, ehk et siis hõljub see toss üsna kiiresti välja uuesti. Hommikusöögi valmistamise jätsin kohe heaga Jastwani hooleks. Mul polnud küll mitte mingisugust tahtmist oma hingamisteid selle vingumürgi sees seal reostada. Eks paistab, et millal see päev kätte jõuab, kui ma oma sõnu sööma pean hakkama ja ise selles köögis siin süüa valmistama hakkan.
No comments:
Post a Comment