Teekond Negrosele

Tänane päev algas üsna vara, või siis pigem oleks isegi õigem öelda, et tänane päev algas eile. Nimelt otsustasime nüüd lõpuks siis ette võtta reisi Negrosele, et külastada Jastwani vanemaid ja venda. Et õnnestuks veidigi reisiteekonda vähem vaevaliseks muuta, siis otsustasime hommikul kella viiese bussiga Iloilo suunas startida. Sellisel juhul säilis meil lootus, et Ivelette ehk magab vähemalt suurema osa bussisõidust maha. Et hommikust ärkamisaega veidigi edasi lükata, siis otsustasime öö hoopis Jastwani õe pool Caticlanis veeta. Kotid pakitud ja juba kell kuus me Caticlani jõudsimegi. Mina veel üritasin viimasehetke tuhinas veidi tööd teha ja ootasin kannatamatult õhtusöögi valmimist. Kõht kana ja sealiha täis ja siis tuli Jastwani minu juurde küsimusega, et kas ma ehk massaši ei taha. Et neil seal keegi naabrinaine pidi Boracayl ühes korealaste spa's töötama aga hetkel olevat ta kodus Caticlanis ja võiks hea meelega väikse haltuura otsa teha. Mõeldud, tehtud. Ma otsustasin, et võtan vaid selja massaaši .... huhhh ... vot nii head massaaši pole ma siin riigis veel enne saanud. Tädi ikka tundis oma tööd ja minu pidevalt ragisev ja raksuv selg sai päris korralikult läbi muditud ja lahti ragistatud. Öö caticlanis möödus nagu ikka ööd mööduvad, kui sa kodustes timngimustes ei ööbi – suhteliselt rahutult. Ivelettel oli alguses raske uinumisega, kuid kui tuled lõpuks ära kustutati, siis sain ta tuttu ja tema magas rahulikult kuni järgmisel päeval kella 7:30-ni. ehk siis kuni me olime juba umbes poolel teel Iloilosse. Minu uni kahjuks küll nii rahulik ei olnud. Üldse see elu filipiinidel on üsna lärmaks ja veel lärmakamaks kipub see minema kui mehed rummi tarbivad. No vähemalt õnneks ei läinud karaokeks lahti, nii et kokkuvõttes isegi ei olnud kõige hullem.

Kuna mul õhtul korra telefon maha kukkus, siis seda sisse lülitades vaatasin seina pealt kella ja sättisin selle järgi ka oma telefoni kella uuesti õigeks. Kell oli 21:35. Öösel jõudsin mitu korda kella vaadata ja iga kord kergendust tunda, et mul veel päris palju aega magada on ... kuni lõpuks Jastwan mind üles ajas ja ütles, et meil oleks aeg üles tõusta ja ennast valmis sättida. Vaatasin mina siis uuesti kella, et kurat alles pool neli on. Oli ju kokkulepitud, et kella viiese bussi peale lähme, et mismõttes ta poolteist tundi varem ärkab juba. Aga siis tema vastu mulle, et kell on 04:39 hoopis. Mis siis muud, kui kargasin püsti, hambad puhtaks ja viimased asjad kotti, lapsele puhtad mähkmed jalga ja meie teekond algaski. Tundsin suurt kergendust kui Ivelette transportimise käigus üles ei ärganud ja rahulikult edasi magas. Suure bussiga sõitmise asemel, otsustasime hoopis minibussi kasuks, kuna viimane teeb plaanikohase peatuse aind Kalibos, aga suur buss peatab igalpool, et inimesi veel peale võtta, või maha lasta. Kui olime juba kolm tundi sõitnud, siis muidugi hakkasin vaikselt ühest lisapeatusest unistama, aga kõva häälega arvamust valdada muidugi ei julgenud, kuni järsku, justkui oleks keegi mu mõtteid lugenud, tehtigi kuskil tund enne päris lõppunkti jõudmist, üks pissipeatus. Paistis, et ma ei olnud ainuke inimene sama murega. Väikese lisatasu eest viis bussijuht meid ka otse sadamasse, nii et jäi ära üks lisa mure, et kuidas bussijaamast sadamasse saada. Kohale jõudsime 9:30. Esimese kassa juures veinisid aga meie näod üsna pikakas – järgmine laev Bacolodisse väljub kell 10:45. Tore, tore. Aga siis läksime järgmise teenusepakkuja juurde, seal oli silt, et paat väljub 10:30, no juba veidi parem, aga siiski mitte kuigi hea. Veel oli üks võimalus ja oh seda rõõmu, kui viimase terminali ees oli suur silt, järgmine laev väljub kell 9:50. Mõeldud tehtud. Kuigi Ivelette paistis enne paadi peale minekut mega väsinud olevat ja seda olime ka meie, siis paadis otsustas tibi, et tema ei taha ei süles olla, ei istudes ega seistes, vaid hoopis mööda paati ringi tuuseldada ja treppidest üles alla turnida. Nii me siis vahetustega teda seal jälgisimegi. Bacolodis jäi ta muidugi kohe magama enne kui me sadama lähedal olevas kaubanduskeskuses endale söökegi tellida jõudsime ja muidugi ärkas üles uuesti enne kui me La Castellana linna poole teele suutsime asuda. Kaubanduskeskuse eest võtsime takso, et minna busiijaama. Olles jõudnud bussijaama, pakkus taksojuht, et võib meid 1300 peesoga ise kohale viia. Kuna oli tegemist pühapäevaga, siis bussijaamas paistiski, et läheb veel üsna pikalt enne kui mõni järgmine buss La Castellana poole liikuma hakkab. Siin on nii, et tihtipeale buss väljubki alles siis kui juba teatud arv inimesi koos on. Seega siis mõnikord võid päris pikalt enne oodata. Pärast pisikest kauplemist taksojuhiga, jäi hind 1100 peeso peale, ehk siis 275 krooni, pidama ja asusime teele. Ilmselt juba mõne aja pärast taksojuht üsna kahetses oma otsust, kuna hakkasid ilmnema ilmselged probleemid auto mootoriga. Ühe korra ta isegi peatus ja vaatas asjaliku näoga kapoti alla, aga varsti pani kapoti kinni ja istus sama targana autorooli tagasi. Viimased kilomeetrid möödusid ikka juba üsna tigusammul, kuni lõpuks me La Castellana linna kohale jõudsime. Kuna taskojuhil ka spidomeeter ei töötanud, siis päris täpselt ei oska öelda, aga silma järgi ennustades oli takso kiiruseks kohati kuskil 40 km tunnis või midagi sarnast. Edasi siis pidime otsima tricycli, millega saaks Jastwani vanemate majja sõita. See on kuskil 15 kilomeetrit vahelduvalt asfalti ja meeletult auklikku kruusateed. Õnneks nii kui õige tänavanurga juurde jõudsime ja Jastwan esimese ettejuhtuva tricycli juhi käest küsis, et kes vajalikus suunas liiguks, siis näidatigi meile näpuga juba enamvähem täis pakitud tricyclit, kus kiirelt ümberpaiknemisega meile ruumi tehti ja sõit võiski alata. Siinsed tricyclid on muidugi klass omaette võrreldes Boracay tricyclitega. Siin pole neil ei esiklaasi, ega katust, istmeid ongi siis nii palju, kui et esiiste kahe inimese jaoks. Mind ja Ivelettet mahutatigi esiistmele ühe kohaliku naisterahva kõrvale ja Jastwan istus põhimõtteliselt metallkastis ja kõik ülejäänud inimesed selles tricyclis istusid samuti erinevate metallist servade ja äärte peal. Aga kohale me jõudsime ja Jastwani isa, kellel ei olnud õrna aimugi, et me saabumas oleme, oli kodus meid tervitamas. Tuli välja, et Jastwani ema ja kõige noorem vend olid La Castellanas mingil jõulupeol, mõne aja pärast tuli vend, kes oli Jastwani sõnumi kätte saanud, koju ja siis jäi Ivelette lologa koju ja me läksime ka linna õhtuks midagi söödavat ostma. Selle aja peale kui me linna jõudsime, tuli välja, et Jastwani ema on juba ka koju läinud. Ei jäänud meil siis muud üle, kui loota, et ta koju jõudes infarkti ei saanud, kui Ivelettet nägi. Hiljem kui me koju tagasi jõudsime, siis muidugi lahistas ema tal nutta nii et vähe ei olnud. Inimesed siin on ikka nii vahetud ja siirad, ei ole mingeid emotsioonide allasurumist, kõik on täpselt nii nagu torust tuleb :). Väga armas muidugi!