Wednesday, February 17, 2010

Eilne päikeseloojang möödus Bombom'is mõnusate trummirütmide saatel. Oli eestlaste Aire ja Tiidu ja Rode viimane päev saarel.
Üldiselt aga lõppes eilne päev meil suhteliselt hilja. Saarele oli saabumas üks kuuene eestlaste punt ja pidin nad ära ootama, et nad siis hotelli kohale juhatada. Kuna nad suht hilja saabusid (nii umbes poole kümne ajal õhtul), siis lootsin, et õnnestub Ivelette enne tuttu panna ja siis oleks slovakk Rado tema und valvama tulnud. Kuid nagu ikka, kui mingeid plaane sättida üritad, siis need enamasti ei õnnestu. Nii ka see kord. Piiga igatahes tuttu ei jäänud. Ega siis midagi, laps kaenlasse ja minekut. Kuskil 5 minutit sain Craftsi juures oodata, kui nad juba saabusidki. Sealt oli hotellini umbes 1 min jalutamist. Hotellis läks kõigepealt aega jagamisega, et kes kellega ja kus magab. Aga lõpuks ka kõik jagatud sai ja kui teised oma kotte tubadesse viima läksid, ajasin mina fuajees Ivelettega juttu ja kuulsin esimest korda, kuidas ta tõesti pikalt ja häälega naeris. Nii äge oli. Muida ta ainult hääletult naeratanud, aga viimased paar päeva juba ka hääl juurde lisandunud, aga mina veel nii pikalt ei olnudki seda kuulnud. Oehhhh ... nii äge oli ikka. Edasi siis juhatasin uued saabujad white beachile, näitasin kätte hea kohaliku söögikoha Smoke’i ja näitasin kätte suuna, et kus peamised peopaigad asuvad, sain kätte kotitäie musta leiba ja suundusin kodupoole. Kõige selle jooksul, suutis Ivelette minu süles nii sügavalt uinuda, et ei ärganud isegi enam kojujõudes ja tudus jälle hommikul kella 4-ni, sõi veidi ja edasi 6.30-ni. 7-st olime üleval ja liikusime white beachile hommikuvõimlemist tegema. Tagasitulles ostsin teepealt kohvikust endale kaasa maitsva cappuchino, kojujõudes panin lapse magama ja asusin hommikuvõileibu valmistama: must leib, või, kanafilee, juust ja värske kurk ..... hmmm ... ja magustoiduks siis jogurt... tõeliselt meeldiv hommik ja hommikusöök. Muidu olen siin riisile vahelduseks cornflakese piimaga ja kaerahelbeputru puuviljadega söönud, aga selline tõeline eestipärane võileib on ikka üle kõige .... nämmmaaaa. Nüüd aga tibu ärkas ja lähme randa.

2 comments:

Rellukas said...

See on ikka parim, et lause lõpus- nüüd lähme randa :) Kade kade kade :)
Väga kihvt elu on teil seal!

eluonlill.ee said...

hehee ... no eks nii meiln need päevad siin mööduvadki, hommikul ärkame, siis randa, vahepeal kodus tudume ja siis jälle randa ja siis jälle kodus tudume ja siis randa päikeseloojangut vaatama :)