Sõbrapäev

Kolme aasta jooksul, mil ma siin saarel olen käinud, ei olnud ma kuni eilseni veelkordagi Puka beachi külastanud. See on siis saare kõige kaugemas otsas asuv rand. Eriliseks teeb selle just asjaolu, et erinevalt White beachi ülerahvastatusest on Puka beach hästi rahulik ja inimtühi koht. Lõpuks siis võtsin teema päevakorda ja nii me siis kaheksakesi: mina, Jastwan ja Ivelette, üks eesti paar Aire ja Tiit koos oma 9-kuuse pojaga ja siis minu slovakkidest sõbrad, vennad Rado ja Lubo lõpuks ka Puka beachi poole suundusime. Sinna minnes pakkisime ennast kõik -kesi ühte tricyclisse ära (kes teab, millisest sõiduvahendist jutt käib mõistab meie pingutuse suurust). Väga hull ei olnudki ja tee möödus suht kiirelt. Ivelettel muidugi õnnestus sügavalt magama jääda teepeal.

Kohalejõudes pean tunnistama, et see koht täitis kõiki minu ootusi. Tõeliselt ilus ja rahulik paik. Jalutasime päris pikalt mööda randa, enne kui endale pesapaiga punusime ja piknikuga pihta hakkasime. Kuna Aire ja Tiidu pojal Rodel oli 9-kuu sünnipäev, siis oli Aire väga maitsva koogi kaasa toonud. Hmmmm ... loomulikult sõin mina ikka kohe kaks tükki ära. Igavesti mõnus oli seal lihtsalt rahulikult chillida ja mööda randa jalutada ja pilte teha. Pikka juttu ei hakkagi kirjutama, eks siinsed pildid räägivad enda eest ise.

Õhtul siis tuli Jastwani Caticlanis elav õde koos oma tütrega meie poole ja lõpuks saime ka esimest korda koos kahekesi välja minna kauemaks kui kella kümneni õhtul. Kella üheksa ajal jäi pisike printsess tuttu ja nii me siis Bombom baari poole suundusimegi. Päris mõnus oli vahelduseks jälle Bombom'is õhtul pikemalt istuda ja mõnusat regge muusikat kuulata. Jube nostalgia tuli peale ja õhtuotsa mõtlesin, et oi kui hea kui Kadri ja Katrina ka siin oleksid. Loomulikult oleks kõigi sõprade üle erakordselt hea meel olnud, aga kuna just Kadri ja Katrinaga koos Bombom'ist palju vahvaid mälestusi, siis meenusid nemad kohe kuidagi eriti eriliselt. Õhtujooksul sai veel päris mitmeid kohti külastatud, kuid eks lapsevanema elu on ka oma töö teinud. Suuremat peohoogu sisse ei tulnudki. Lõpuks siis 2:30-ne ajal hakkas pisikest printsessi näljahäda vaevama ja nii me kodupoole suundusimegi. Isegi päris üllatavalt kaua saime väljas olla. Hommikul muidugi kui neiu kl 6:30 ärkama hakkas, ei olnud me just kõige reipamad lapsevanemad. Üritasin teda ikka veel edasi magama meelitada, aga eriti ei õnnestunud :D ... muudkui aga naeratas oma suurt naeratust ja rääkis juttu. :) ... ja siis ma muidugi ei saanud jätta nii, ja siis kiusasime Ivelettega teda seni kuni ta üles ärkas ja meile süüa tooma läks :D

Eile päeval oli üks naljaks lugu ka. Jastwani ülemus ja saare parim lohesurfar Ken (selline tugevates musklites tõmmu mees) tahab alati hullult Ivelettega mängida ja jutustada. Eile siis hoidis Ivelettet süles selliselt, et Ivelette istus tema põlve peal, seljaga Keni poole. Ken siis tegi ta selja peal liigutust nagu keeraks ta mänguasja üles, keeras, keeras, keeras, siis lõpetas ära ja ütles GO ja siis hakkas kohe Ivelette energiliselt oma käte ja jalgadega vehkima, nagu üritaks joosta kuhugi. Ja nii 4 korda järjest, see oli lihtsalt nii naljaks. Ma nüüd ei tea kas mu jutt päris täpselt seda situatsiooni edasi annab, aga üritan mõni päev selle videosse ka saada, siis näete ka ise.