Nüüdseks oleme Ivelettega Boracayl olnud juba 3 nädalat. Aeg on küll äärmiselt kiirelt läinud, pidevalt igasugust sebimist ja asjatamist ja organiseerimist. Üheltpoolt on selline tunne, et justkui oleks ennast siin sisse seadnud, kuid teiseltpoolt jälle veel mitmed asjad, mis organiseerimist vajavad ja muudkui ootan homset päeva, et nüüd on kõik korras, aga siiani seda homset veel saabunud ei ole. Aga nüüd siis asjalikuma jutu juurde.

Ivelette kohanes siinse elu ja ajaga üsna kiirelt. Teisel ööl läks tuttu umbes südaööl, kolmandal kl 23 ja edasi juba enamasti kella üheksa ajal õhtul. Et siis sain isegi eestis valitsevast rütmist vähe parema variandi. Hommikuti magab ta enamasti kuskil 7-ni. Öö esimene uni on tavalislt 4-5 tundi ja siis juba sööb väiksemate vahedega, pigem tundub see janukustutamise kui söömisena enamasti muidugi. Sellepärast pole eriti ka piiranud tema soove. Ikka peaasi, et vedelikupuudust ei tuleks. Täna öösel muidugi tegi eriti vahva üllatuse, magas õhtul kella üheksast hommikul 4:45-ni, et siis peaaegu 8 tundi jutti. Esimesel nädalal külastasid meid higitäpikesed, kuid need õnneks ka praeguseks suht kadunud. On ilmselt siinse kliima omaks võtnud ilusti. Hetkel meil teemaks hoopiski sääsehammustused. Meil siin oli kraanikausi toru umbes ja siis esmaspäeval käisid töömehed parandamas ja peale seda oli tuba vastikut kärsahaisu täis täiesti. Jätsime siis tunnikeseks ukse lahti, et õhk normaalseks läheks ja muidugi tulemus oli hommikul näha, lapsel terve hunnik igasuguseid hammustusi üle keha. Õnneks paistab, et need teda väga hullult vaevanud ei ole igatahes. Endiselt pidevalt rahulik ja õnnelik laps. Aga nüüd siis on meil ka olemas ka sääsevõrk, mida tema pesa kohale hea panna on.

Üleüldiselt kuuleme me siin meeletustes kogustes komplimente iga päev, et kui tore ja armas ja äge laps ikka on. Kui juba eestis ta mul naeratas üsna palju, siis siin põhimõtteliselt ainult naeratabki hommikust õhtuni. Võõrastanud ei ole ta siiani küll kedagi. Nii kui keegi talle otsa vaatab, nii ta ka kohe ühe rõõmsa naeratuse teele saadab. Kui nälg või uni on, siis muidugi juba ikka valib seltskonda juba vaikselt. Issiga nad saavad juba üsna hästi läbi omavahel. Kui päris alguses ikka oli õhtuti neil vahest tüli majas, siis nüüd on küll nii, et kui ta ööunest ehmatusega ärkab, siis on ikka uuesti magama jäänud ka. Üldiselt ma muidugi neid väga pikaks omapäi pole jätnud veel ka, lhtsalt paar õhtut olen tund, paar eemal olnud.. Viimane nädal aega on Ivelettest ikka eriti suur energiapomm saanud. Nii kui ta pikali asendist üles tõsta, nii tal käed ja jalad käivad selliselt nagu üritaks joosta kuhugi poole. Koguaeg oleks nagu kuhugi minna vaja. Juba on päris hirm selle aja ees, kui ta jalad alla võtab. Siis vist on üsna võimatu teda kuskil paigal hoida. Sel nädalal nüüd on hakanud ka oma jalgu ja varvaid avastama, juba saab ka varvastest kinni võetud. Üleärgmisel nädalal üritame ka kohalikku arsti külastada, et siis saaks ikka ka 4-kuuse mõõdud ja kaalud kätte. Siis endal ka hing rahul, kui on teada, et kas ja kuidas juurde võtab ja siis hinnata, et kas peaks talle ka lisaks juba kartulibüreed juurde andma või mitte.

Mõned hommikud oleme siin kella seitsme ajal ja isegi ükskord pool seitse kõik kolmekesi kodust välja ajanud ja white beachile jalutanud. Kõigepealt siis suundub Jastwan jooksuringile ja mina asun Ivelettega võimlema rannas ja siis kui Jastwan tagasi oma tiirult, siis mina ujuma. Siiani veel pole talle pudeliga piima kaasa võtnud, aga järgmine kord vist juba peaks seda tegema, siis saaks veidi pikemalt ujuda. Praegu olen nii 15 minuti kaupa käinud. Kuna võimlemine päris väsitab teda ja üldiselt enne seda ka just kuigi põhjalikku söömist pole toimunud, siis enamasti üsna varsti peale võimlemist hakkab rahutumaks muutuma ja süüa nõudma. Päevasel ajal oleme me enamasti suurema osa ajast õues, kas siis white beachil mingeid asju ajamas, või siis surfirannas. Põhiliselt siiski surfirannas, kuna seal ikka õhk liigub ja kliima on oluliselt mõistlikum. Kui õues uni lühikeseks kipub jääma, siis ikka vahest toon ta päeval ka koju magama, ei ole lärmi, pole tuult ja pole liiga palav. Kodu on meil siis umbes 50m Jastwani töökohast, ehk siis peaaegu et otse rannas, nii et suht mugav manööverda ranna ja kodu vahet, ei pea pikalt asju ja käike ette planeerima. Õhtuti päikeseloojangu ajal käime me tihti BomBom’i baaris, seal ajal siis seal alati suurem lastekari koos ja loomulikult siis lapsevanemad ise ka kõik. Meie tibu on muidugi alti eriti populaarne seal, ninnunännutajaid jagub ja enamasti on süleshoidmisel järjekord taga lausa. Öörahu saabub siis kuskil keskmiselt kl üheksa õhtul. Tihtipeale muidugi magab issi juba enne Ivelettet. Mäletan isegi veel väga hästi eelmise aasta kogemusest, et kuidas see päev läbi vees rassimist ikka õhtuks päris läbi võtab. See eest peame vahest hommikuti issit noomima, kuna tal tuleb kl 6 hommikul tuju nõusid pesema hakata, või miskit muud ringi asjatada.

Olekski vist esimese hooga kõik, edaspidi luban, et katsun veidi sagedamini meie siinsetest tegemistest ikka märku anda.