huhhh ... milline päev (esmaspäev, 30. november)

Juba paar päeva ette oli teda, et esmaspäeval peame minema Caticlani, Cha-cha poja Amed'i kolme aasta sünnipäevale. Juba kohe alguses oli Jastwan hästi murelik ja üldse ei tahtnud last sinna kaasa võtta. Vahepeal isegi ütles, et jätame Ivelette tema õe poole ja lähme kahekesi. Ma siis vastu, et päris normaalsed oleme siis ikka küll, kui läheme lapse sünnipäevale, aga oma last kaasa ei võta. Aga nimelt siis oli probleem selles, et kuigi Cha-cha ise, kes nüüd juba ammu Boracayl elab, on niiöelda normaalne inimene, aga et tema isa ja onu, kes Caticlanis elavad, et neid kardetakse, et nad on nõiad. Juba aastaid ja aastaid levivad mööda caticlani kuulujutud, sellest et kuidas ühel ööl kui üks suur lind kellegi aias lendas ja kui see inimene seda lindu tulistas ja lind maha kukkus nende aeda, siis lebas maas hoopis Cha-cha isa. Ja nüüd siis kõik usuvadki, et tegemist on nõidadega ja nende majast käivad paljud inimesed ainult kiiruga mööda ja kardavad sinna sisse minna. Ise ma olen küll kaks aastat tagasi, kui me Cha-cha sünnipäeva väljasõidult Buruangast tagasi tulime, seal samas isegi ka söömas käinud. Aga ok, see selleks. Nähes aga, et kui tõsiselt Jastwan seda kõike usub, siis tekkis endalgi väike selline kõheduse tunne sisse, aga lõpuks siis teatas Jastwan, et kui seome Ivelette riiete külge veidi ingverit, et siis on kõik hästi ja nõiad ei saa talle mitte midagi teha.

Kui alguses Jastwan mulle ütles, et sünnipäev Caticlanis toimub, siis mõtlesin mina oma targa peaga, et üritus toimubki seal samas Cha-cha vanemate majas, mis üsna korralik ja viisakas välja näeb. Seega siis panin ka lapse triksis traksis viisakalt riidesse, ühesõnaga läksime peole valges kleidis. Kui olime paadiga peaaegu Caticlanis randunud, siis näitas Jastwan mulle eemal paistvad maja ja teatas, et seal ongi Cha-cha poksiareen ja et seal sünnipäevapidu toimubi. Et vaata kui palju õhupalle seal juba kaunistuseks valmis on. Enne sünnale minekut käisime Jastwani õe majast läbi ja kuigi õde ise tööl oli, siis tema abikaasa JP oli kodus. JP otsis välja mingi pisikese imekotikese, mida saab siis haaknõelaga riiete külge kinnitada ja see pidi olema mingi imevahend nõidade vastu. Et keegi ei tea täpselt, mis seal pisikese kotikese sees on, kuid fakt on see, et see aitab nõidade vastu.

Sünnipäeva peole kohalejõudes, sai mulle üsna kiirelt selgeks, et see valge pärlitega kleidikene oli ilmselge liialdus ja ülepakkumine ja seda mitte ainult sellepärast, et ümbrus selline ligadilogadi ja must oli, aga ka selle meeletu palavuse pärast. Kell kolm päeval oli päike veel kõrgel taevas ja tundsin ennast päris nagu saunas seal. Kuna aga olin koti pakkinud teadmisega, et Ivelette ööseks Caticlani jääb, siis vahetasin tal üsna peagi kleidi hoopis kollase maika ja lühikeste pükste vastu välja. Sünnipäevalaps ise lasi seal üldse palja pepuga ringi, eestpoolt katmast teda vaid ma nüüd ei teagi kuidas seda täpselt nimetada, aga tegemist oli sellise põlle moodi rätikuga, mis siis paeltega ümber seotakse. Kutt ise muidugi aegajalt kakkus selle vähesegi endalt ümbert ära ja siis lippas seal niisama paljalt ringi.

Sünnipäevale jõudes olin juba üsna näljane ja kui pool tundi pärast algust teatati, et kuna kala grilimisega veel aega läheb, siis enne peame mõned poksimatšid maha. Lõpuks vist toimus mingi 4-5 erinevat matši, ma ka päris täpselt ei jaksanud jälgida. Aga veel vahejuhtumites oli selline asi, et üsna varsti kui ma Ivelette riided ära vahetasin ja teda süles hoides veidi ringi kõndisin seal peol, siis järsku küsis üks papi minu käest, et kui vana mu laps on ja siis vaatas last niimoodi pika pilguga. Järgmine hetk jalutasin just natukene eemale ja kui Jastwan kõrvalt seda tseeni nägi ja kuulis, siis lippas kiirelt mulle järgi ja hakkas kotist midagi otsima. Kuna tema teadis, et kes see papi oli, ehk siis üks nendest, keda kohalikeks nõidadeks peetakse, siis meenus talle kohe, et see salaripats oli riiete vahetamise käigus kleidi külge jäänud. Kiirelt otsis ta selle uuesti kotist välja ja riputas Ivelette uue pluusi külge selle. Natukese aja pärast, kui uuesti Ivelette süles sellest onukesest mööda jalutasin, tegi ta ma nüüd ei teagi, et kas juhuslikult sel ajal või sihilikult sellist naljakat sisisevat nurisevat häält, mis minule kõlas umbes sellise pettumust väljendava häälena. Huhhh ... krt nad on mindki selle nõidade jutuga hulluks ajanud.

Teine pingeid tekitav teema seoses selle sama sünnipäeva peoga, sai alguse juba mõned päevad varem, eelmisel reedel. Ma veel õhtul küsisin Jastwani käest, et kas ta ehk tahab õhtul peole minna, et kuna mina neljapäeval käisin, et igati aus, et kui tema tahab reedel minna. Aga ta ei viitsinud kuhugi minna ja jäi koju. Juba järgmisel hommikul kuulis ta aga, et eelmine õhtul oli sõber Ryan mingisse kaklusesse sattunud ja nüüd Ryan istub kodus ja ei julge kodust väljagi tulla. Ma selle loo tagamaadest päris lõpuni ei saanudki aru, aga kokkuvõtvalt oleks, et siin on mingi noorte nagade punt, kes on otsustanud, et nad lihtsalt ei salli Jastwani ja tema sõpruskonda ja tahavad kangesti neile kolki anda ja nii ongi. Või siis tahavad lihtsalt üritada kõvad vennad olla. Aga nüüd tagasi sünnipäeva juurde ... mingi pool tundi pärast meie kohalejõudmist, saabusid ka mingid kolm rastapatsides tüüpi ja varsti Jastwan siis tutvustaski mulle, et need ongi need samad tüübid, kes Ryaniga kaklesid. Lisaks siis veel oli teada, et Ryan ja Azy on oma kahekuuse pisipojaga ka varsti sinna samale üritusele saabumas. Ja varsti nad saabusidki. Aga kuna siiski oli tegemist laste sünnipäevaga ja üritusel oli kohal palju rahvast, siis loomulikult mingiks mürgliks ei läinud. Ühesõnaga üsna mõttetu teema, aga ikka mingi pinge on õhus ja suhteliselt nõme. Aga see selleks, küll need noored nagad varsti maha rahunevad ja riiukukke moodi kiremise lõpetavad.

Lõppkokkuvõttes oli tegelt väga tore sünnipäev ja kõhu sai maitsvat sööki täis ja Ivelette sai kõvasti ringi tormata. Kohale oli vist küll terve Caticlani elanikkond kutsutud ja veidi Boracayd ka. Peale sünnipäeva viisimegi Ivelette Jastwani õe poole Caticlanis ja tibu jäi sinna kuni järgmise õhtuni. Ja muidugi ei saanud seda võimalust kasutamata jätta ja nii tegimegi Bombom'is mõned rummikoolad ja siis kulgesime niisama mööda randa ringi. Summer Place ja Juice bar olid ikka üsna tühjad, aga mis sa ikka enamat esmaspäevast ootad. Aga tore oli sellegi poolest :D :P