Täna on hea päev. Ma käisin üle mitme nädala jälle ise uuesti surfamas. Sain küll napilt pool tundi sõita, kui juba tuul ära kustuma hakkas, kuid uskumatult hea tunne on ikkagi. Pean ikka rohkem vist vette trügima. Tegelt on siin tuultega ka viimasel ajal juba veidi nukramad lood olnud. Paar päeva ei olnud nagu üldse eriti tuult. Eile õhtul oli hästi puhuma hakanud ja täna hommikul oli ka väga hea tuul, lõunast hakkas juba puhangulisemaks muutma. Igatahes Ivelette vaatles täna jälle rannas, et kuidas see lohesurf ikka käibki ja hetkel nüüd tudub juba mõnda aega ja kui ärkab, siis lähme ujuma temaga ja siis mina Taebo trenni.
Eile sai veidi ümbruskonda avastamas käidud. Kuna Madis oli saanud kokku pundi eestlasi, kes soovisid veeta päeva sellises kohas nagu Ariel’s point, siis kutsus ta meidki kaasa endaga. Jastwan otsustas reisist loobuda ja hoopis päeva rannas veeta õpilasi oodates. Ja kandis temagi tegevus vilja, oli endale kohe tööd saanud ja õhtul siis kõvasti ka ise surfata. Õhtul säras nagu pühademuna, kuna oli uue triki ära õppinud. Aga tagasi meie tripi juurde. Ariel’s point on siis Boracaylt 40 minuti pa
adisõidu kaugusel Panay saarel asub kaljunukk, kuhu on mitmed hüppeplatformid ja piknikunurgakesed ehitatud. Paljud seal viimasel ajal käinud ja nii tekkis minulgi huvi seal ära käia. Hommikul siis Jastwan küsis, et kas võtan lapse kaasa? Küsisin vastu, et kas tahaksid tõesti t
erve päeva temaga üksi hakkama saada? Siis mõtles hetke ja arvas, et mõistlikum mul ta vist ikka tõesti kaasa võtta. :D. Paadireis möödus probleemideta ja juba üsna varsti pärast algust, jäi pisike printses sügavasti magama ja tudus terve reisi. Kohalejõudes tekkis veidi hirm, et kuna seal üsna tuulevaikne koht, et siis lapsel palav hakkab. Hoidsingi enamiku ajast teda üleni paljalt seal ja pakkusin pidevalt vett. Kuna me õnneks viludas istusime, siis lõpuks väga hull ei olnudki. Aga koht iseenesest oli ikka tõeliselt ilus ja mõnus. Hüppeplatformid küll päris hirmuäratavalt kõrged, aga vaade selle eest mega ilus jällegi. Mõned julgemad ikka hüppasid ka, kes enne rummi joomist ja kes a
lles pärast rummi joomist, aga hüppajaid ikka jagus meie seltskonda. Mina kohe kuidagi ei kippunud oma haige jalaga sinna kargama minema. Meie lähedal paiknes üks vene seltskond, kellede hulgas oli ilmselt üks profesionaalne vettehüppaja ja tänu sellele tüübile jagus silmailu ikka kohe päris pikaks ajaks seal. Ivelettel õnnestus isegi vahepeal üks korralik uni maha pidada ja üldiselt oli enamiku ajast rahumeelne ja õnnelik. Aind siis kui väsimus peale hakkas tulema, siis võttis vähe häälekamalt sõna seal. Lõu
naks küpsetas Madis meile girllkana ja fooliumis küpsetatud kartuleid võiga ja salatiks siis tomati-kurgi toorsalat. Lihtne aga äärmiselt meeldiv kõhutäis, eriti see fooliumis küpsetatud kartul sulava võiga .... nämmmm. Tagasireis sealt saarelt oli juba vähe suurem katsumus, esiteks oli tuul tõusnud kõvasti, seega ka laine suurem ja kuna sõidusuund laine suhtes ka ebasoodsam, siis pritsis päris korralikult ikka. Õnneks, õnnestus esiteks laps kiirelt magama uinutada paadis ja kui lainete kätte jõudsime, siis juba magas õndsalt, mätsisin ta siis käterättide sisse ja pritsimise vastu saime kaitseks ühe päästevesti endale ja tänu sellele õnnestuski lapsel kuivalt see merereis üle elada. 
Eile sai veidi ümbruskonda avastamas käidud. Kuna Madis oli saanud kokku pundi eestlasi, kes soovisid veeta päeva sellises kohas nagu Ariel’s point, siis kutsus ta meidki kaasa endaga. Jastwan otsustas reisist loobuda ja hoopis päeva rannas veeta õpilasi oodates. Ja kandis temagi tegevus vilja, oli endale kohe tööd saanud ja õhtul siis kõvasti ka ise surfata. Õhtul säras nagu pühademuna, kuna oli uue triki ära õppinud. Aga tagasi meie tripi juurde. Ariel’s point on siis Boracaylt 40 minuti pa
adisõidu kaugusel Panay saarel asub kaljunukk, kuhu on mitmed hüppeplatformid ja piknikunurgakesed ehitatud. Paljud seal viimasel ajal käinud ja nii tekkis minulgi huvi seal ära käia. Hommikul siis Jastwan küsis, et kas võtan lapse kaasa? Küsisin vastu, et kas tahaksid tõesti t
erve päeva temaga üksi hakkama saada? Siis mõtles hetke ja arvas, et mõistlikum mul ta vist ikka tõesti kaasa võtta. :D. Paadireis möödus probleemideta ja juba üsna varsti pärast algust, jäi pisike printses sügavasti magama ja tudus terve reisi. Kohalejõudes tekkis veidi hirm, et kuna seal üsna tuulevaikne koht, et siis lapsel palav hakkab. Hoidsingi enamiku ajast teda üleni paljalt seal ja pakkusin pidevalt vett. Kuna me õnneks viludas istusime, siis lõpuks väga hull ei olnudki. Aga koht iseenesest oli ikka tõeliselt ilus ja mõnus. Hüppeplatformid küll päris hirmuäratavalt kõrged, aga vaade selle eest mega ilus jällegi. Mõned julgemad ikka hüppasid ka, kes enne rummi joomist ja kes a
lles pärast rummi joomist, aga hüppajaid ikka jagus meie seltskonda. Mina kohe kuidagi ei kippunud oma haige jalaga sinna kargama minema. Meie lähedal paiknes üks vene seltskond, kellede hulgas oli ilmselt üks profesionaalne vettehüppaja ja tänu sellele tüübile jagus silmailu ikka kohe päris pikaks ajaks seal. Ivelettel õnnestus isegi vahepeal üks korralik uni maha pidada ja üldiselt oli enamiku ajast rahumeelne ja õnnelik. Aind siis kui väsimus peale hakkas tulema, siis võttis vähe häälekamalt sõna seal. Lõu
naks küpsetas Madis meile girllkana ja fooliumis küpsetatud kartuleid võiga ja salatiks siis tomati-kurgi toorsalat. Lihtne aga äärmiselt meeldiv kõhutäis, eriti see fooliumis küpsetatud kartul sulava võiga .... nämmmm. Tagasireis sealt saarelt oli juba vähe suurem katsumus, esiteks oli tuul tõusnud kõvasti, seega ka laine suurem ja kuna sõidusuund laine suhtes ka ebasoodsam, siis pritsis päris korralikult ikka. Õnneks, õnnestus esiteks laps kiirelt magama uinutada paadis ja kui lainete kätte jõudsime, siis juba magas õndsalt, mätsisin ta siis käterättide sisse ja pritsimise vastu saime kaitseks ühe päästevesti endale ja tänu sellele õnnestuski lapsel kuivalt see merereis üle elada. 
No comments:
Post a Comment