Täna räägiks sissejuhatuseks hoopis sellest, kuidas väike Ivelette siin muudkui südameid murrab. Jastwani ema helistab ülepäeviti kas siis Jastwanile või mõnele tema õdedest ja nutab telefoni otsas, et ta ei saa magada, kuna mõtleb Ivelette peale. Igatsus pidavat juba nii suur olema. Ükspäev käis Jastwani vanem õde Sheryl oma kolme lapsega siin meie juures ja mina küll seda hetke ei näinud, kui nad ära hakkasid minema, aga kaks nooremat tema lastest olid meie ukse-ees liivapeale pikali visanud ja keeldusid ilma Iveletteta koju minemast. Nõudsid, et Ivelette nendega koju kaasa läheks. Ei teagi, et kuidas see lahing lõppes, aga kui ma koju tulin, siis oli seis majas õnneks endine, et oli aind Jastwan ja Ivelette ja õnneks ei olnud ma kolme last oma elamisse juurde saanud. J. Jastwani teine õde Stenly ja tema 5-aastane tütar käivad siin vähe tihedamini ja nende tulemised ja lahkumised siiani nii dramaatilised pole olnud.

Eilseks oli Ivelettel juba teine kutse sünnipäevapeole. Seekord siis Marina 7-aasta sünnipäev. Taaskord kippus üritus pulmapeo mõõtmeid võtma ja enamgi veel. Koht oli kaunis, inimesi palju ja sööki nii, et Patsy, Thom ja Marina saavad ülejääkidest veel mitu nädalat toituda. Kes ei tea kuigi palju minu eelmise aasta käimistest, siis Patsy ja Thom on need inimesed, kelle majas ma eelmine aasta terve oma siinoleku aja elasin.

Pidu algas siis mitmete mängudega lastele. Õhtujuhti ei olnud ja peamisteks mängude läbiviiateks olid siis pereema Patsy ja sünnipäevalaps Marina. Marina oli ikka tõeline staar. Ükspäev saab temast ikka tõeline artist. Nii osavalt juhtis kõiki mänge ja rivistas külalisi üles järjest. Peale esimesi mänge saabuski siis kauaoodatud söömise aeg. Õnneks selleks ajaks õnnestus Ivelette tuttu meelitada ja saime meie rahulikult süüa. Kuigi tegelt sellistel massiüritustel meil üldiselt pole kunagi probleeme, enamikel pidevalt käed pikalt lapse poole, naeratus näole ja küsimus „Can I borrow?“ J. Kui teised noored emad siis enamasti tulevad peole koos lapsehoidjaga, siis meil küll seda probleemi pole :D. Ma muidugi ei kujuta ette, et ma peaks üldse selle tasemeni jõudma, et ma tahaks, et igal sammul lapsehoidja kaasas käib mul. Ega see ema amet nüüd nii raske ka ei ole. Tegelt siin on päris populaarne, et isegi kui päikeseloojangul BomBomis kogunetakse, siis on lapsehoidjad kaasas.

Aga tagasi Marina peo juurde. Kuna tegemist oli stiilipeoga, „Rock camp,“ no siis muidugi ei saanud stiilipidude maailma suurim fänn Jastwan seda lihtsalt niisama jätta. Oli ikka vaja kõigile kostüümid selga saada. Mina aru ei saa kust tema kõik need asjad alati välja otsib, aga minu kostüüm igatahes püüdis pilke kõvasti. Kui me peole minema hakkasime, siis küsisin igaksjuhuks üle, et kui keegi mulle tänaval tööd peaks pakkuma, et mis siin saarel ka õige rate oleks, millega nõustuda võiksin :D ... ok nali naljaks. Kõige raskem oli muidugi lapsele kostüümi leidmine, kuna nii väikseid asju ikka päris nii lademetes ei leia kui täiskasvanutele kostüüme või veidi suurematele lastele. Ja muidugi need minu saapad ... sellega oli kõige naljakam lugu. Kui peokutse saime, siis läks tal kohe nägu särama, et oh mul on head saapad sulle, et ma pean need Caticlanist õe poolt ära tooma. Ma siis vähe umbusklik, et mismõttes sul naiste saapad on. Siis ta jumala õnneliku näoga, et ma kunagi ostsin need emale, aga ta ei tahtnud neid :D ... no ma siis mõtlesin, et tere tore, ma vist pean küll ennast haigeks valetama peo päevaks, et mina küll tema emale mõeldud saabastega peole ei lähe :D. Tuli aga siis ükspäev Caticlanist tagasi, roosa kleit, mustad sukad ja väga ägedad narmastega kõrgekontsaga saapad näpuvahel. Heitsin pilgu saabastel ja küsisin, et ei tea miks küll su ema neid kanda ei tahtnud ja kergitasin kulmu vähe. Päris kujutan tema ema ette nende hurtsikus negrosel nende saabastega alt jõest vett üles maja juurde tassimas :D :D :D Aga no ühesõnaga üsna pilkupüüdva komplekti saime perepeale kokku küll. Jastwan joonistas mulle veel viimasel hetkel ka Henna tattoo õlapeale. Üle ootuste ilus sai isegi see, eriti arvestades, et ta selle täiesti peast joonistas, ilma ühtegi pilti kõrvalt vaatamata.

Peale söömist siis toimus kõigepealt laste moešhow, kus Ivelette kõige noorema osalejana eriauhinna sai. Meie Jastwaniga saime siis täiskasvanute kategoorias täiesti „üllatuslikult“ esimesed kohad ja auhinnaks kummalegi karp käsitsi valmistatud komme. Oi oi, kui head need on. Kõige lõpuks siis läks lahti veel vahva tahtsupidu, kus kõik kostümeeritud lapsed laval diskotasid, väga armas vaatepilt oli. Marina oli tõeline õhtu täht ja näha oli kuidas ta nautis iga minutit sellest peost. 7-aastasele lapsele selline pidu korraldada jätab nö. templi mällu igaveseks, aga siin mingi aeg tagasi toimunud Leila 2-aasta sünnipäev tundus mulle küll rohkem veidi ülepakkumisena, kui et millegi erilisena just selle lapse jaoks. Ja muidugi said kõik alaealised külalised sellelt peolt ka ise kingikotid ja lisaks siis see mänguasjade rabamise mäng, mis siin igal sünnipäevapeol toimub. Hull komme siin ikka küll, et iga laps, kes peole tuleb, lõpuks peolt kingihunnikuga lahkub.

Hetkel pikutab Ivelette voodi peale ja lehvitab energiliselt eile sünnipäevalt saadud õhupalliga, õhupall on aind veidi pikem kui tema, aga kuna see on selline pikliku kujuga, värviline ja tilisev õhupall, siis on sellest mugav keskelt kinni haarata ja sellega vehkida, endal naeratus näol.