Täna hommikul saime suure üllatuse osaliseks. Nimelt andsime nüüd juba 2 nädalat tagasi meie kasutuses olnud käru selle omanikele tagasi. Käskisin Jastwanil küsida,et kas nad ehk nüüd tagasi tahavad seda, neil siiski kõigest aastane laps ja siis tuligi välja, et neil lapsehoidja rase ja pidi juba kurtma, et ei jaksa poissi tassida pidevalt. Ühesõnaga andsime selle neile tagasi. Pidasin siin plaani, et Manilast uus vanker vaadata, ja pidimegi sel nädalal minema Manilasse, kuid kuna Ivelettel nohu, siis otsustasin meie reisi edasi lükata. Ja siis nüüd tagasi selle üllatuse jutu juurde. Nimelt siis helistas üks eestlastest (Rita) mulle täna hommikul olles ise juba perega teel Kalibo suunas, et nad jätsid oma hotelli vastuvõttu mulle oma käru. Ma oli kohe tükk aega sõnatu päris. Igatahes oli see väga armas üllatus ja suuuuuuuuur, suuuur aitääääh sulle, Rita! Päris üks peavalu vähem kohe nüüd. Tegime täna kohe ka proovisõidu ära ja laps päris rahul oma uue käruga ja mina muidugi ka.

See käru äratoomine ka omaette pikk jutt. Nimelt otsustasin, et alustan oma teekonda jalutades, kuna tahan veidi tsekata neid poode, mis siin peatänavale jäävad, just selle pilguga, et mida oma majapidamisse kasulikku võiks leida nendest. Nii siis jalutasingi pikalt, pikalt, kuni juba keerasin peateelt ära, jätkasin jalutamist hotelli suunas, muudkui jalutasin ja jalutasin, kuni järsku avastasin ennast jällegi peateel tagasi olevat, muidugi mitte samas kohas, aga nii umbes poolel teel paadisadamasse :D. Olin ühe keeramiskoha vahele jätnud ja seega sattusingi suht kaugele ja suht valesti. Keerasin siis otsa ringi ja hakkasin tagasi minema, endal higimull otsaees, keskpäev ikkagi ju. Siiani olin kangelaslikult kõigile tricycle ja motorbike vanadele viisakalt ei öelnud, kuid nüüd andsin mingi moment alla, istusin järgmise mööduva motorbike’i peale ja teatasin Lingganay resort please. Erinevalt tricycle’i vanadest, sõitis see mees päris mäest üles majade juurde. Teised tüübid varasemalt puistasid kõik mind all värava juures maha ja see ei olnud mitte väike järsak seal. Igatahes sain officeist käru kätte ja muidugi ülejäänud asju pidin sealt ise küsima, et kas mingit muud kotikest ei jäetudki. Tädid olid juba lauasahtlisse need ära paigutanud ja plaanisid vist õhtul koju lastele viia. Seekord seda rõõmu neile ei jätnud, võtsin aga laevukese ja käru kaasa ja pakkisin ennast mootorratta peale jälle. Päris nõudis osavust ja tugevust, aga hakkama sain. Ja siis muidugi otsustas mootorrattajuht lühemat teed kasutada, mis siis tähendas, et sõitis mööda alles ehitusjärgus olevat teed, mis oli ikka üsa tõsine offroad rada. Ja siis muidugi kõige kitsama tänava kõige kitsamas kohas, otsustas tüüp ühes autost mööda sõitma hakata, ilmselgelt unuustades, et tänu kärule meil vähe laiemad kabariidid olid. Viimasel momendil hõikasin, et pea rõõmu ja sain käru kiirelt selja taha nihutada, nii et seekord vastu posti seda puruks ei sõitnud siiski. Peale seda juhtumit muidugi tüüp muudkui vabandas ette ja taha muudkui. Edasi juba kulges kõik rahulikult ja jõudsin ilusti ühes tükis ka koju.

Täna sai ka viisat käidud pikendamas, nüüd meil siis luba siin kuni 24. maini olla. Ja peale viisapikendust, siis ostsin Ivelettele maha panekuks need puzzle matid, et ta ikka korralikult roomamist saaks harjutada ja mis peamine, ennast voodipealt maha ei keeraks. Ikka päris hull laps on ta küll, ei püsi hetkegi paigal teine. Ainult sehkendaks ringi kui saaks. :)