Täna hommikul on Ivelette juba ka päriselt roomajate nimekirja kantud. Voodipeal liigub edasi päris väledalt, eriti kui mingi siht, nagu mõni mänguasi, silme ees on, siis paneb lausa hüpetega. Esialgu veel käed nõrgemad kui jalad, nii et peamiselt siis toimub tema edasiliikumine nii, et kõigepealt ajab tagumiku püsti ja siis lükkab edasi ennast. Igaljuhul on nüüd suht võimatu teda hetkekski ilma järelvaveta jätta, üsna osavalt suudab ta ennast ohtulikult voodi serva ukerdada. Eile õhtul panin ta korraks vankrisse istuma ja siis kui köögist tuppa tulin ja ikka harjunud last voodi pealt otsima, siis hetkeks isegi tuli ehmatus peale jah, kui voodi tühi oli :D ...oh mind udupead küll.
Laupäeva õhtul oli plaan üle pika ajal jälle välja minna. Jastwani õde tuli siia juba lõunaajal, sain siis mina trennis ära käia ja vaikselt nuputada, et mis õhtul ette võtta, kui kella kaheksa ajal üks suurem hädakisa pihta hakkas. Polegi last veel nii palju nutmas kuulnud kui laupäeva õhtul. Kuna tal nutu vahepeal köhimise hoog peale tuli, siis kahtlustasin esimene hetk, et nina kolle täis ja raske hingata. Loputasin nina soolveega puhtaks, veidi läks nagu paremaks, aga siis läks nutt edasi. Käe peal kõhuli hoides, oli jälle veidi rahulikum, kuid ikka tulid nutuhood peale. Siis proovisin protexin restore piimhappe bakteriga teda lohutada. Veidi aja pärast muutus juba oluliselt rahulikumaks ja isegi vahest meelitas naeratuse moka otsast välja, kuid magama ikka ei jäänud ja hakkas hirmsasti igemeid sügama. Lõpuks määrisin siis ka igemeid geeliga kokku ja varsti peale seda saabuski öörahu. Iseenesest oli veel päris paras aeg peole minekuks, kuid kuidagi polnud südant pärast sellist õhtupoolikut last üksi koju jätta. Jastwani õde küll jäi ööseks siia, kuid ikka eks on suur vahe, et kas on oma vanemad, või tädi siin teda lohutamas, kui ta läbi une ärkama peaks. Peole küll ei saanud, aga õhtusöök kodus oli igavesti mõnus - praetud kala, krevetid, merekarbisupp ja muidugi riis. Ja Ivelette sai tädilt kingituseks uue kleidi. See roheline kleit, mida kõrvalolevalt pildilt näha võite.

Eile õhtu oli laps oluliselt rahuliku juba ja sõime jällegi kartulipüreed veidikene. Nüüdseks siis oleme proovinud kaks korda kartulipüreed ja ühe korra lillkapsast. Esimesed kaks korda ikka ei osanud päris midagi oma suutäiega peale hakata, kuid eile juba tegi päris ise suu lahti paistis, et juba lausa, et sööb isegi. Kogused veel hetkel ikka pisikesed, aga usin harjutamine käib vähemalt.