Negros, Negros, Negros ...

Vot oli see alles vahva nädal, kirjutada on oioiiii kui palju. Teie õnneks päris kõike esimese hooga kirja panna ilmselt ei jaksagi, aga ikkagi saab üsna pikk lugemine olema :), nii et parem enne kui jätkate, minge tooge üks suur tass kohvi, ja sättige end mugavamalt istuma :).

Esimene täispikk päev Negrosel möödus selliselt, et hommikul külastasime Jastwani 80-aastast vanavanaema ja muid sugulasi, kes seal vanavanaema lähedusümbruses elasid. Kui kaks aastat tagasi pidime vanaema magamistoas välja ajama meid tervitama, siis see aasta paistis juba kaugelt, et vanaema istub naabermaja ees kõrge pambuse pingi peal kui kana õrrel. Oh seda õnne ja rõõmu kui kauge lapselapselaps välja ilmus. Kõik need tädid ja muud tegelased kilaksid seal iga Ivelette liigutuse peale. Vastlusest sõnagi arusaamata, oli päris vahva seal istuda ja eemalt inimeste emotsioone vaadata. Hoolimata vanusest, olid nad kõik justkui väikesed lapsed, kes ka iga kõige pisema asja peale nii suurelt rõõmustavad, kui oleksid just miljoni võidust teada saanud. Igatahes jah, Ivelette tõi neile palju rõõmu ja meelelahutust. Veel sealse küla omapärast veidi: inimesed seal räägivad veidi erinevalt Jastwani vanemata küla inimestest. Sealsed inimesed justkui vaidleksid tuliselt omavahel koguaeg, kuigi tegelikult suhtlevad täiesti sõbralikult. Aga lihtsalt jääb selline mulje nende kõnemaneerist ja hääletoonist, et nagu käiks üks suuremat sorti vaidlus. Al

Kuigi esimesel õhtul jäi selline jutt, et kuna Jastwani ema on esmaspäeval Negrosel, et siis ootame teisipäevani kuni ma oma tööasju üritan tegema hakata. Idee neil oli siis selline, et saan Jastwani ema tööjuures netti kasutada. Mina aga ei tahtnud eksju peale asju ripakile jätta ja siis pärastlõunal otsustasime, et Ivelette jääb lologa ehk vanaisaga koju ja meie lähme La Castellana linna ja uurime veidi netikasutus tingimusi. Minu smart netipulk töötas, aga kohutavalt aeglaselt. Järgmise kohana katsetasime kohalikku internetipunkti. Esimese hooga oli sinna uksest üsna raske siseneda, kuna see oli paksult kooliõpilasi täis, iga arvuti taga seisis vähemalt kolm inimest. Õnneks oli aga seal ka palju ilma arvutita töökohti ja ilmselgelt olid need kohad kõik vabad. Sättisin ennast seal mugavalt sisse ja ei saanud arugi, kui juba üle kahe tunni möödas oli. Kogu üritus läks lõpuks maksma 5 krooni. Teoorias oleks pidanud tunnihind olema 15 peesot, aga millegi pärast kasseerisid ikka meie käest kõigest 20 peesot, kuigi olime seal kindlasti kõvasti kauem ja vahepeal kasutas Jastwan ka ühte kohalikku arvutit seal. Aga ok see selleks. Anyway ... kui koitis järgmine hommik, ehk siis see päev, mil mulle esialgu lubati, et saan Jastwani ema tööjuures tööd teha, tuli välja hoopis järgmine legend, et tal ema ei lähegi tööle, vaid hoopis naaberkülas on suur jõulupidu toimumas ja nemad plaanivad sinna minna ja Ivelette kaasa võtta. Aga minu jaoks enam paanikat polnud, kuna interneti situatsioon oli juba eelmisel päeval lahendatud. Hommikupoolikul siis läksid lola ja lolo oma lapselapsega jõulupeole ja meie Jastwaniga La Castellanasse internetijahile. Või õigemini mina älksin internetijahile ja Jastwan käis paaril sõbral külas. Sain 3,5 tundi edukalt tööd tehtud ja arve oli 20 peesot jällegi. :D ... ütleme nii, et veidi odavam kui boracay netipunktis, kus iga minut arvesse läheb ja tunnihind 60 peesot on. Ikka nii mõnedki korrad mul päeva töötegemise arved 280 peeso kanti tiksunud.

Lõunaune oli Ivelette ilusti jõulupeol maha pidanud ja päeva teiseks pooleks oli meil plaanis kohaliku loomaaia külastus. See loomaaed saab meil ilmselt iga kord uuesti ülevaadatud, kui sinnakanti jälle tagasi satume. Meil juba selline missiooni tunne, et väga hea meel, et selline vahva loomaaed sinna tehtud on, et siis tahaks iga kord ikka vähemalt piletirahagagi nende tegemist seal toetada. Õnneks on nad piletihinnaks koguni 60 peesot määranud. Filipiinide ja eriti nii väikese linna kohta, on see kindlasti üsna kõrge hind tegelt. Aga meile see just meeldis, et tublid, et oskavad raha küsida. Ega sellise asja ülevalpidamine just odav lõbu ei ole. Lõpuks isegi mäletasid mõned töötajad seal, et ma kaks aastat tagasi ka käisime ja omanik isiklikult lomberdas (sõna otseses mõttes (ta kõnnib vaid käimistoe abil)) meiega selle ekskursiooni seal kaasa. Loomaias madude puuri ees muidugi meenus eelmisel päeval lõunasöögi kõrvale Jastwani poolt räägitud lood, et kuidas ta kõige noorem vend oli alles hiljuti nende maja lähedalt suure püütoni kinni püüdnud ja ära tapnud ja teine lugu, et kuidas ükskord tema ema eemalt nägi, et kui noorem vend jõe ääres kükakil pesu pesi, et siis samal ajal oli venna selja taga üks püüton pea veest välja pistnud ja vaikselt piilus, et millega see Jastwani vend seal aga tegeleb. Ja siis kõige lõpuks meenus kaheaastatagune lugu, kui me ühe kose juures käisime ja mina, kes ma alati filmides näinud olen, et kuidas koskede all ujutakse, siis ka nõudsin, et lähme ikka ujuma ka. Mõeldud tehtud ja läksimegi. Jastwan muidugi läks ain korraks vette ja siis uuesti välja. Mina mõnulesin seal ikka pikalt ja kui lõpuks vees välja tulin ja Jastwani käest küsisin, et miks sul nii kiire hakkas, siis teatas üsna järsult: “Ma küll pikalt seal ujuda ei taha, siin maod ju, ometigi see on ju dzungel kus me oleme.” Jäin mina siis kui kivikuju seisma, ei osanud ei a-d ei o-d öelda, külmavärinad jooksid üle keha vaid. Ja nüüd seal loomaaias madusid vaadates hakkasin vaikselt loobuma plaanist see aasta jälle kose juurde minna. Esimesed kaks päeva ma enamvähem ainult sellest kosest talle vatrasingi, et lähme ja lähme. Ütlen kohe ära, et see kord me sinna ei jõudnudki. :D.

Kolmapäeva hommiku möödus rahulikult. Vedelesin mina enamiku ajast võrkkiiges ja lugesin Epp Petrone “Eleven years around the heart” raamatut ja mõtlesin ja unistasin enda “Minu Filipiinid” raamatust. Päeva plaan oli siis selline, et Jastwani vanemad üritavad külast leida mõne autoomaniku ja siis nende käest kas siis autod rendilevõtmiseks paluda, et minna siis saaksin autojuht olla, või siis koos juhiga auto enda valdusesse saada. Õnneks läks siis nii, et auto tuli koos juhiga. Plaan oli siis minna umbes tunni autosõidu kaugusele La Carlota linna Jastwani sugulasi külastama minna. Ka nende juures olin ma juba varem ka külas käinud, nii et väga palju uut see reis minu jaoks alguses ei tõotanud. Auto, millega me sinna läksime, oli nagu ikka enamikud autod siin, nelivedu kastikas, kuhu siis on kasti kaks pinki pikkupidi sisse keevitatud. Jastwani ema istus lapsega ees kabiinis, aga ülejäänud meie istusime seal kastis siis. Mingi moment otsustati shortcut'i kasuks, mis siis tegelikkuses tähendas munakivi teed suhkruroo põldude vahel. Ütleme nii, et Tartus Pargi tänava munakivitee on ikka päris kiiretee selle teega seal võrreldes. Aga läbitud selle saime, ainult kaks korda lõingi oma pea vastu kastiauto lage ära. Aga õnnelikult kohale me jõudsime. Sel aastal oli kohal ka peremees, keda ma eelmine kord ei näinud, kuna ta laeva peal töötab. Huhh, kus need kohalikud majad siin kõiksuguseid vidinaid täis on ikka, ja eelkõige just jumalaga seotud vidinaid. Ja muidugi söögi laua kõrval seinal rippus suur maal “Last supper” ehk siis viimane õhtusöök. Inimesed olid kõik seal hästi sõbralikud, kohe valmis kiirelt lõunasöök ja mehed hakkasid õues õlut jooma. Kuna Jastwani isa, peenike ja kleenukene nagu ta, pärast esimese õlle avamist, söögile kuigi suurt rõhku ei pannud, siis lõpuks oli tulemus käes – kojumineku momendiks oli tema samm ikka nii sassis kui sassis ja lõpuks hoopis jäi nii, et meie kõik läksime koju tagasi, aga tema jäi veel sinna. Veel enne kui me lahkusime, pakkus peremees, kes selleks ajaks ka häälepaelad lahti oli rüübanud, mulle ka sõbralikult klaasikest Goldn Eagle'it (ehk siis kohalik õlu, mida 1,5 liitrises pudelites müüakse). Nõustusin poole klaasiga. Tüüp oli nüüd siis ka julgemaks muutnud ja hakkasi siis ikka minu käest pärima, et kuule, et seal sinu kodumaal on ja palju ilusaid mehi, et miks sa ikka seda minu sugulast nüüd just armastad, et miks sa kedagi oma kodumaalt ei valinud. Ei osanud selle peale midagi väga kohe vastata ja siis hakkas peremees ise ikka rääkima, et jah eks ta nii ole, et armastust ei saa defineerida ja et see ikka on nii nagu on, aga et mis peamine “armastus võib mägesid liigutada”

Koduteel siis kuulsin jälle rabavaid lugusid sellest, et tegelikult need sugulased, keda me külastasime, kellest siis naine on Jastwani isa õde ja tema partner on Jastwani isa nõbu. Eks siis tegelikult on nad üsna lähedalt sugulased. Jastwan ütles just, et tal tuli kangesti naer peale selle “love can move a mountain” jutu peale. Igatahes ... nende perekonnas kasvab kaks last, aga mõlemad on adopteeritud. Üks lastest on adopteeritud lõunast, ehk siis moslemite piirkonnast. Õnnetu saatusega tütarlaps. Ja teine laps on siis tegelikult peremehe venna ja nende õhe teenijanna laps, kelle nad siis enda kasvatada võtsid. Nii palju siis vähemalt jah, et omavahel neil lapsi saada plaanis pole ja selle vältiseks on naine ammu juba munajuhad läbi lõiganud. Teine lugu mida koduteel kuulsin oli, siis lugu sellest, et miks Jastwani isa tema nõbu majas nii oodatud külaline alati on. Nimelt siis oli aastaid, aastaid tagasi, kui nõbu ja tema vennad üsna noored olid, üks kohalik rikkur üritanud jõuga lihtsalt nende maa-alasid üle võtta. Et oli oma isikliku sõjaväega kohale lennanud ja ütles, et see on nüüd tema maa hoopis ja jutul lõpp. Aga kuna Jastwani vanematel pidavat kohalike mässajate seas kõrge positsioon olema, siis läksid asjalood lõpuks hoopis nii, et tänu kohalikele mässajatele, saadeti selle rikkuri sõjavägi laiali ja rikkuril oli valida, et kas astub üksi mässajate vastu või vabastab maa. Ja nii õiged omanikud oma maa tagasi saidki. Veel praeguselgi ajal pidi mägedes ja metsades kõvasti mässueelseid elama, kes muudkui aga redutavad seal päevad läbi ja hauvad kurje plaane ülejänud maailma vastu. Mitte, et nüüd Jastwani vanemead nende hulka kuuluvad, vaid lihtsalt see, et neil on vastastikune austus teineteise vastu ja kui vaja, siis on nende seljatagune kaitstud. Koju jõudes käisime veel jõe ääres endid ja pesu pesemas ja peagi oligi õhtusöögi ja siis juba tuduaeg käes. Aga vot kus oli sellel õhtul alles päikeseloojang. Värvidemäng oli niiii, niiii ilus.

Ja veel siis kolmapäevase päeva tähelepanekutest nii palju ... Üks Jastwani kaksikvendadest, see kes gei on, see töötab La Calrotas õpetajana ja liitus ka meie lõunasöögi seltskonnaga. Mingi hetk kargas Stephen püsti ja teatas, et plaanib jäätist ostma minna ja kutsus mind ka kaasa. Kuna mul nagunii muud targemat teha polnud, siis läksingi kaasa. Kõik kulges esialgu väga loogiliselt: läksime kaubanduseskusesse, valisime jäätise välja ja maksime sellest. Justkui oligi nagu kõik. Aga siis, siis teatas Stephen, oota ma jätan selle jäätise siia pakihoidu ja lähme nüüd valime mulle sama päeva õhtuseks jõulupeaks pluusi välja. Veidi ajapärast tuli veel välja, et tal on kahte uut pluusi vaja, kuna veel järgmisel päevl on ka üks jõulupidu. Nii me seal siis valisime tükk aega ühe punase ja teise punase pluusi vahel. Ühesõnaga jah, kõik oli väga õige, aga lihtsalt ühe eurooplase jaoks jäi veidi müstiliseks, et miks me ei võinud kõigepealt pluuse välja valida, siis jäätise ja need kõik korraga ühe järjekorras seismisega ära maksta. Aga ok, eks ma mõtlengi vahest liiga palju, tuleb ikka teha nii nagu hetkel pähe tuleb :).

Neljapäev möödus minu jaoks suuremas jaos võrkkiiges raamatut lugedes. Korra käsime linnas, et õhtusöögiks miskit materjali tuua ja vahepaladest veel nii palju, et kui Jastwani isa siis lõpuks õhtul koju jõudis ja küsis, et kas hakkan kohe kitse tapma, siis Jastwani ema oli talle aind tigedalt nähvanud, et pole mingit kitse tapmist enam, et oled liiga hiljaks jäänud, et oleksid pidaud seda eile tegema. Vaene mees, kord aastas käib sugulastel külas ja võtab pitsi ja kaks ja kohe pahandus majas kodus :D. Aga ühesõnaga lugu kitsega siis oli selline, et juba samal päeval kui me saabusime, hakkas jutt pihta et meie auks tapetakse kits ära ja siis tuleb suur sööma. Kõige esimene jutt oli veel, et mina pean olema see, kes noa kitse kõrisse lööb. Et nii on kombeks, et kauge külaline Selle variandi välistasin ma kohe üsna kiirelt. Huhhh ... mida veel. Sellepeale ma vist lõpetaks igaveseks liha söömise ära. Ütlen kohe etteruttavalt ära, et kits siiski jäi ellu, ainukene ohver selle nädala aja jooksul oli üks kana, kes oma elu meie maitseelamuseks loovutama pidi. Jastwan juba selle pärast ei lubanud isa kitse elu kallale, et kits pidavat tiine olema. Jällegi sai pealelõunat La Castellanas käid. Lapsel olid nii piimapulber kui mähkmed otsa saanud ja nii sai lõpuks veel hoogu satutud ja lapsele posu riideid ka ostetud. Neljapäeval jõudis ka Jastwani kõige noorem vend koolist koju tagasi. Nii, et oli lapsehoidjaid veel üks lisaks.

Reede oli samuti üsna rahulik, sai jällegi mitmeid tunde raamatuga võrkkiiges veedetud ja lihtsalt mõnuletud. Paar tundi veetsin ka internetipunktis, veel veidi shoppamist ja siis turule, et miskit meelepärast õhtusöögiks välja valida. Reedel tehti ka ühte kohalikku magustoitu Bahy-bahy, mis siis põhimõtteliselt suurems jaos koosneb spetsiaalsest riisist ja suhkrust. Kõgepealt praetakse riisi pikalt pannil ja seejärel taotakse saadud mass nuiaga ühtlaseks puruks ja lõpuks vist küpsetatakse veel kuidagi, aga see etapp jäi mul kahjuks vahele. Lõpptulemuseks on üks suur käkk, mis küllaltki hästi maitseb. Aaaa ... ja peaaegu, et unustasin päeva tippsündmuse ... me Ivlettega saime elus esimest korda siinse kohaliku töölooma, ehk carabao seljas sõita. Ivelette sõitis Jastwani süles olle ja mina siis võtsin julguse kokku ja istusin ise selga. Aga juhtimist ma küll enda kätte võtta ei julgenu, tahtnud. Tegelt ea ma kuigi palju temaga ringi ei liikunudki, Ta astus vaid paar sammu ja asus siis heinakõrsi nösima. Aga sain aimu, et ega ei olegi kuigi lihtne seal seljas ilma sadulata tasakaalu säilitada. Kiiremad manöövrid oleksid vist üsna kiiresti mulle saatuslikuks saanud. :). Aga vähemalt pakkusin kohalike kõvasti meelelahutust seal carabao seljas värisedes.

Ivelette oli terve selle nädala üsna muster laps. Jube hästi leppis oma uute hoidjatega, sõbrunes aia ees teepeal kõigi kohalike murjamitega ja pakkus neilegi meelelahutust. Üks õhtupoolik, kui veidi enne pimedaks minekut Ivelettea tee peale läksin, siis olid enamikud ü,nruskonna lapsed just meie aia taga mängimas. Siis kui meie Ivelettega aiast välja läksime, nii kuidagi tõmbasid kõik kohalikud tee servale rivisse ja vaatasid Ivelette poole. Ivelette väga nautis oma tähelendu, läks seisis kõigi ette keskel ja hakkas keerutama ja käsi üles alla tõstma (eelmalt kostis vaikselt muusikat). Järgmise tegevusena, hakkas ta väravakõrvalt kivihunnikust ükshaaval teistele lastele kive laiali tassima. Ikka ükshaaval viis erinevatele lastele. Ja siis korjas kokku tagasi jälle. Õhtu kõige naljakam seik vähemalt minu meelest oli aga see, et kui Ivelette korraks seisma ja kuulatama jäi ja eemalt kitse järjepidevat mökitamist kuulis, siis järsk astus otsustaval sammul oma 20 meetrit eelnevalt kuuldud hääle suunas, jäi järsult seisma, nõjatus veidi ettepoole ja hakkas häälitsema selliselt, et justkui üritaks kitse häält järgi teha. Ma ei ole kohe pikka aega nii südamest naerda saanud, kui sel hetkel seal tee pea. See oli ikka üsna kirjeldamatud situatsioon. Kahjuks kaamera oli sel momendil toas.

Tagasi Boracayle startisime laupäeva varahommikul. Plaan oli kella 5-se bussi peale minna. Äratus 4:30, kiirelt viimased asjad telefonivalgustuse valguses kotti, laps tekisisse ja tricyclisse. Õues oli siis veel täiesti kott pime. Logistika oli siis selline, et mina, Ivette ja Jastwani ema siis lähme Jastwani isa juhitud tricycliga ja Jastwan läheb koos vennaga mootorrattaga. Oi see sõit oli elamus omaette. Nimelt ei põlenud tricyclil mitte ükski tuli. Ja meie ainukesed valgusallikad olid üks taskulamp, mis ei valgustanud kohe mitte midagi ja siis tagasõitva mootorratta tuled. Oli mis oli, aga kohale me jõudsime ja bussipeale mahtusime. Pikemalt ei viitsigi tagasisõidust kirjutada. Tänaseks juba palju lobisetud küll.

esimesed muljed Negroselt

Esimene õhtu möödus kiirelt. Kuigi Jastwan siin vahepeal rääkis, et neil olevat siin hurtsikus nüüd ka elekter ja vesi olemas, siis kohale jõudes muidugi polnud ei elektrit ega vett. Ikka vana süsteem, et vett tassitakse jõest tünnidega ja süüa tehakse elaval tulel ja õhtuti istutakse tõrvikuvalgel. Ainuke vahe siis see aasta on siin see, et majas on televiisor. Votsiis ... kohe meenus mulle nali kooliajast, et õpetaja, õpetaja, ma ei saanud tänaseks kodutööd valmis, meil läks eile õhtul nii ootamatult elekter ära, et pidin isegi küünlavalgel telekat vaatama. Aga jah, ühesõnaga neil on siin mingi selline süsteem loodud, et telekas on ühendatud akuga ja nii ta töötabki. Järgmisel hommikul katsetasin ja isegi mu smartbro netipulk hakkas tööle siin dzunglis, aeglane küll, aga siiski töötab. Maja ise näeb eemalt vaadates juba veidi asjalikum välja, kui oli see kaks aastat tagasi. Kui me kohale saabusime, siis oli tal isa just lõpetanud välisukse esiesele verandale betoonpõranda valamist ja maja on tervenist miski valge plaadiga üle löödud. Seest pole muidugi kuigi palju muutunud, kui ehk see, et niiöelda wc ja duzziruum on nüüd uksega suletav :), veel eelmisel korral oli köök ja wc omavahel üsna ühendatud, nii et ma eelistasin pigem ümber maja võsavahel vetsus käia, kui et selles läbipaistvas putkas seal. Pesemine siis käib ka seal samas ruumis selliselt, et valad aga endale kopsikuga vett pähe ja mööda põrandat voolab see välja. Seinad on pambusest ja ei ulatu päris põrandani välja, nii et vesi mahub ilusti välja voolama. Köögi kraanikauss on ka põhimõtteliselt nii, et kraanikausi august alla voolav vesi, voolab lihtsalt maja seina äärde maha. Söögivalmistamiseks on siin kaks savist anumat, mille sisse tehakse lõke ja anuma peale pannakse vastavalt siis pann, pott või veekeedukann. Minu meelest oleks süsteem väga normaalne, kui need asuks majast vääljaspool, aga need asuvad imepisikeses ja madalas köögis üksteise kõrval. Isegi köögis asuvast välisuksest on söögivalmistamise ajal päris raske sisened, nii palav on, et kohe hakkab higi voolama. Aga ok, katsun hiljem kõvasti pilte teha, siis saate asjast parema ülevaate :)

Esimene öö möödus mul üsna kehvasti. Mitte, et mul meie praeguses elamiseski kuigi mugav madrats oleks, aga no need siinsed asjandused mida nad voodiks nimetavad. No jah, meil euroopas on asjast ikka teised arusaamad veidike. Pererahvas muidugi oli nii lahke ja andis minu ja Ivelette kasutusse majapidamise kõige pehmema magamisaseme, mis aga tegelikkuses on voodiraamistik, kuhu on lohku vajuv pambusematt katteks pandud ja voodi keskel on just täpselt mõnusalt üks puidust tala. Nii me siis Ivelettega koos sinna keskele kokku vajusime. Kõrval oli üks voodi, mis mulle esialgu tundus mugavam variant olevat, kuna see ei vajunud kuhugipoole lohku, ega midagi. Kauplesin siis Jastwani, et kuul vahetame voodid ära. Vahetasimegi. Esimene hetk tundus, et olgu, veidike kõva võibolla on, aga kuidagi mugavam tundub. Võibolla 10-20 minutit ma seal siplesin ja siples ka Ivelette, kuni mul lõpuks kõik küljed kanged olid ja siis nõudsin otsustavalt jällegi voodivahetust. Ja nii see öö ühe siplemise täheall mööduski. Ja siis veel, et Jastwani vend magas hoopis õues võrkkiiges ja Jastwani vanemad läksid ööseks naabrite majja magama. Vot kus on külalislahkus tänapäeval. Ei, tegelt oli lugu ka selline, et naabrite juures oli hiljuti keegi vanem inimene ära surnud ja nüüd noored olid seal omapäi ja Jastwani ema siis on see, kes neid palvetama õpetab ja neile seal moraalseks toeks on.

Järgmisel hommikul lahkus Jastwani vend kooli ja tuleb tagasi alles neljapäeval, Jastwani ema pidi samuti minema Bacolodisse mingile tähtsale koosolekule ja lahkus juba varsti peale seitset, ehk üsna varsti pärast seda kui meie ärkasime. Juba kella viie ajal kuulsin, kuidas nad köögis toimetasid ja süüa valmistasid, teisisõnu, kuidas nad meid majast välja suitsetada tahtsid. See on ikka päris hull siin, et kui nii nimetatud köögis süüa tehakse, siis on ikka terve maja suitsutossu täis kohe. Õnneks aga pole siin seinad ka kuigi konkreetsed ja tuult pidavad, ehk et siis hõljub see toss üsna kiiresti välja uuesti. Hommikusöögi valmistamise jätsin kohe heaga Jastwani hooleks. Mul polnud küll mitte mingisugust tahtmist oma hingamisteid selle vingumürgi sees seal reostada. Eks paistab, et millal see päev kätte jõuab, kui ma oma sõnu sööma pean hakkama ja ise selles köögis siin süüa valmistama hakkan.

Teekond Negrosele

Tänane päev algas üsna vara, või siis pigem oleks isegi õigem öelda, et tänane päev algas eile. Nimelt otsustasime nüüd lõpuks siis ette võtta reisi Negrosele, et külastada Jastwani vanemaid ja venda. Et õnnestuks veidigi reisiteekonda vähem vaevaliseks muuta, siis otsustasime hommikul kella viiese bussiga Iloilo suunas startida. Sellisel juhul säilis meil lootus, et Ivelette ehk magab vähemalt suurema osa bussisõidust maha. Et hommikust ärkamisaega veidigi edasi lükata, siis otsustasime öö hoopis Jastwani õe pool Caticlanis veeta. Kotid pakitud ja juba kell kuus me Caticlani jõudsimegi. Mina veel üritasin viimasehetke tuhinas veidi tööd teha ja ootasin kannatamatult õhtusöögi valmimist. Kõht kana ja sealiha täis ja siis tuli Jastwani minu juurde küsimusega, et kas ma ehk massaši ei taha. Et neil seal keegi naabrinaine pidi Boracayl ühes korealaste spa's töötama aga hetkel olevat ta kodus Caticlanis ja võiks hea meelega väikse haltuura otsa teha. Mõeldud, tehtud. Ma otsustasin, et võtan vaid selja massaaši .... huhhh ... vot nii head massaaši pole ma siin riigis veel enne saanud. Tädi ikka tundis oma tööd ja minu pidevalt ragisev ja raksuv selg sai päris korralikult läbi muditud ja lahti ragistatud. Öö caticlanis möödus nagu ikka ööd mööduvad, kui sa kodustes timngimustes ei ööbi – suhteliselt rahutult. Ivelettel oli alguses raske uinumisega, kuid kui tuled lõpuks ära kustutati, siis sain ta tuttu ja tema magas rahulikult kuni järgmisel päeval kella 7:30-ni. ehk siis kuni me olime juba umbes poolel teel Iloilosse. Minu uni kahjuks küll nii rahulik ei olnud. Üldse see elu filipiinidel on üsna lärmaks ja veel lärmakamaks kipub see minema kui mehed rummi tarbivad. No vähemalt õnneks ei läinud karaokeks lahti, nii et kokkuvõttes isegi ei olnud kõige hullem.

Kuna mul õhtul korra telefon maha kukkus, siis seda sisse lülitades vaatasin seina pealt kella ja sättisin selle järgi ka oma telefoni kella uuesti õigeks. Kell oli 21:35. Öösel jõudsin mitu korda kella vaadata ja iga kord kergendust tunda, et mul veel päris palju aega magada on ... kuni lõpuks Jastwan mind üles ajas ja ütles, et meil oleks aeg üles tõusta ja ennast valmis sättida. Vaatasin mina siis uuesti kella, et kurat alles pool neli on. Oli ju kokkulepitud, et kella viiese bussi peale lähme, et mismõttes ta poolteist tundi varem ärkab juba. Aga siis tema vastu mulle, et kell on 04:39 hoopis. Mis siis muud, kui kargasin püsti, hambad puhtaks ja viimased asjad kotti, lapsele puhtad mähkmed jalga ja meie teekond algaski. Tundsin suurt kergendust kui Ivelette transportimise käigus üles ei ärganud ja rahulikult edasi magas. Suure bussiga sõitmise asemel, otsustasime hoopis minibussi kasuks, kuna viimane teeb plaanikohase peatuse aind Kalibos, aga suur buss peatab igalpool, et inimesi veel peale võtta, või maha lasta. Kui olime juba kolm tundi sõitnud, siis muidugi hakkasin vaikselt ühest lisapeatusest unistama, aga kõva häälega arvamust valdada muidugi ei julgenud, kuni järsku, justkui oleks keegi mu mõtteid lugenud, tehtigi kuskil tund enne päris lõppunkti jõudmist, üks pissipeatus. Paistis, et ma ei olnud ainuke inimene sama murega. Väikese lisatasu eest viis bussijuht meid ka otse sadamasse, nii et jäi ära üks lisa mure, et kuidas bussijaamast sadamasse saada. Kohale jõudsime 9:30. Esimese kassa juures veinisid aga meie näod üsna pikakas – järgmine laev Bacolodisse väljub kell 10:45. Tore, tore. Aga siis läksime järgmise teenusepakkuja juurde, seal oli silt, et paat väljub 10:30, no juba veidi parem, aga siiski mitte kuigi hea. Veel oli üks võimalus ja oh seda rõõmu, kui viimase terminali ees oli suur silt, järgmine laev väljub kell 9:50. Mõeldud tehtud. Kuigi Ivelette paistis enne paadi peale minekut mega väsinud olevat ja seda olime ka meie, siis paadis otsustas tibi, et tema ei taha ei süles olla, ei istudes ega seistes, vaid hoopis mööda paati ringi tuuseldada ja treppidest üles alla turnida. Nii me siis vahetustega teda seal jälgisimegi. Bacolodis jäi ta muidugi kohe magama enne kui me sadama lähedal olevas kaubanduskeskuses endale söökegi tellida jõudsime ja muidugi ärkas üles uuesti enne kui me La Castellana linna poole teele suutsime asuda. Kaubanduskeskuse eest võtsime takso, et minna busiijaama. Olles jõudnud bussijaama, pakkus taksojuht, et võib meid 1300 peesoga ise kohale viia. Kuna oli tegemist pühapäevaga, siis bussijaamas paistiski, et läheb veel üsna pikalt enne kui mõni järgmine buss La Castellana poole liikuma hakkab. Siin on nii, et tihtipeale buss väljubki alles siis kui juba teatud arv inimesi koos on. Seega siis mõnikord võid päris pikalt enne oodata. Pärast pisikest kauplemist taksojuhiga, jäi hind 1100 peeso peale, ehk siis 275 krooni, pidama ja asusime teele. Ilmselt juba mõne aja pärast taksojuht üsna kahetses oma otsust, kuna hakkasid ilmnema ilmselged probleemid auto mootoriga. Ühe korra ta isegi peatus ja vaatas asjaliku näoga kapoti alla, aga varsti pani kapoti kinni ja istus sama targana autorooli tagasi. Viimased kilomeetrid möödusid ikka juba üsna tigusammul, kuni lõpuks me La Castellana linna kohale jõudsime. Kuna taskojuhil ka spidomeeter ei töötanud, siis päris täpselt ei oska öelda, aga silma järgi ennustades oli takso kiiruseks kohati kuskil 40 km tunnis või midagi sarnast. Edasi siis pidime otsima tricycli, millega saaks Jastwani vanemate majja sõita. See on kuskil 15 kilomeetrit vahelduvalt asfalti ja meeletult auklikku kruusateed. Õnneks nii kui õige tänavanurga juurde jõudsime ja Jastwan esimese ettejuhtuva tricycli juhi käest küsis, et kes vajalikus suunas liiguks, siis näidatigi meile näpuga juba enamvähem täis pakitud tricyclit, kus kiirelt ümberpaiknemisega meile ruumi tehti ja sõit võiski alata. Siinsed tricyclid on muidugi klass omaette võrreldes Boracay tricyclitega. Siin pole neil ei esiklaasi, ega katust, istmeid ongi siis nii palju, kui et esiiste kahe inimese jaoks. Mind ja Ivelettet mahutatigi esiistmele ühe kohaliku naisterahva kõrvale ja Jastwan istus põhimõtteliselt metallkastis ja kõik ülejäänud inimesed selles tricyclis istusid samuti erinevate metallist servade ja äärte peal. Aga kohale me jõudsime ja Jastwani isa, kellel ei olnud õrna aimugi, et me saabumas oleme, oli kodus meid tervitamas. Tuli välja, et Jastwani ema ja kõige noorem vend olid La Castellanas mingil jõulupeol, mõne aja pärast tuli vend, kes oli Jastwani sõnumi kätte saanud, koju ja siis jäi Ivelette lologa koju ja me läksime ka linna õhtuks midagi söödavat ostma. Selle aja peale kui me linna jõudsime, tuli välja, et Jastwani ema on juba ka koju läinud. Ei jäänud meil siis muud üle, kui loota, et ta koju jõudes infarkti ei saanud, kui Ivelettet nägi. Hiljem kui me koju tagasi jõudsime, siis muidugi lahistas ema tal nutta nii et vähe ei olnud. Inimesed siin on ikka nii vahetud ja siirad, ei ole mingeid emotsioonide allasurumist, kõik on täpselt nii nagu torust tuleb :). Väga armas muidugi!

Peale seda nõidadest kubisevat sünnipäeva kuigi palju põnevat juhtunud polegi. Olen vahelduva eduga surfamas käinud, iga neljapäeva õhtul Bongi surfiklubis peol käinud ja iga nädal peale pidu aina hiljem koju jõudnud ja ülejäänud nädala üritanud igal võimalikul momendil ka veidi eesti tööasju korda saada. Igapäevaelu muudkui kulgeb ja kulgeb ja olengi juba varsti pea kuu aega Filipiinidel tagasi olnud. Juba esimesest päevast peale olen siin Negrosele mineku plaani haudunud, kuid see on muudkui edasi lükkunud ja edasi lükkunud. Kuni .... laupäeva hommikul ärkasime üles ja hommikusöögi ajal Jastwan küsisi, et kuidas mu plaanid on, et kas see nädalavahetus lähme Negrosele. Ma isegi ei pidanud kuigi palju mõtlema ja juurdlema teema üle, lihtsalt ütlesin, et aga vot lähmegi, pakime täna asjad ja lähme. Mõeldud tehtud.

Arvan, et üks põhjuseid, miks ma eriti entusiastlik olin äramineku osas, oli, et sain hiljuti teada, et see koht, kuhu ma kolida plaanisin, et see ei saagi veel nii pea valmis. Probleem seisneb selles, et seal pidi ülevalt korruselt midagi lekkima ja et leke peatada, oleks vaja ülemise korruse põrand üles võtta. Aga see korealane, kes seal üleval korrusel elab, ei ole nõus selle tolmutamisega oma elamises ja nii siis ongi, et rentnik ei luba midagi teha ja omanik ei saa selles osas midagi ette võtta. Nii vist juhtub küll ainult filipiinidel, et rentniku sõna on kõvem kui rendileandja oma. Esimese hooga olin kohe päris õnnetud, kui sellest teada sain. Mulle päris meeldis see plaan sinna elama kolimisest. Aga mis seal ikka. Kui meil Negrose reis läbi on, eks siis vaatan mõne uue koha välja. Üks variant on, mis mulle meeldis, aga see ei olnud ka veel päris valmis, kui seda viimati vaatamas käisin. Eks näis, mis seis seal on kui me reisilt tagasi jõuame.

huhhh ... milline päev (esmaspäev, 30. november)

Juba paar päeva ette oli teda, et esmaspäeval peame minema Caticlani, Cha-cha poja Amed'i kolme aasta sünnipäevale. Juba kohe alguses oli Jastwan hästi murelik ja üldse ei tahtnud last sinna kaasa võtta. Vahepeal isegi ütles, et jätame Ivelette tema õe poole ja lähme kahekesi. Ma siis vastu, et päris normaalsed oleme siis ikka küll, kui läheme lapse sünnipäevale, aga oma last kaasa ei võta. Aga nimelt siis oli probleem selles, et kuigi Cha-cha ise, kes nüüd juba ammu Boracayl elab, on niiöelda normaalne inimene, aga et tema isa ja onu, kes Caticlanis elavad, et neid kardetakse, et nad on nõiad. Juba aastaid ja aastaid levivad mööda caticlani kuulujutud, sellest et kuidas ühel ööl kui üks suur lind kellegi aias lendas ja kui see inimene seda lindu tulistas ja lind maha kukkus nende aeda, siis lebas maas hoopis Cha-cha isa. Ja nüüd siis kõik usuvadki, et tegemist on nõidadega ja nende majast käivad paljud inimesed ainult kiiruga mööda ja kardavad sinna sisse minna. Ise ma olen küll kaks aastat tagasi, kui me Cha-cha sünnipäeva väljasõidult Buruangast tagasi tulime, seal samas isegi ka söömas käinud. Aga ok, see selleks. Nähes aga, et kui tõsiselt Jastwan seda kõike usub, siis tekkis endalgi väike selline kõheduse tunne sisse, aga lõpuks siis teatas Jastwan, et kui seome Ivelette riiete külge veidi ingverit, et siis on kõik hästi ja nõiad ei saa talle mitte midagi teha.

Kui alguses Jastwan mulle ütles, et sünnipäev Caticlanis toimub, siis mõtlesin mina oma targa peaga, et üritus toimubki seal samas Cha-cha vanemate majas, mis üsna korralik ja viisakas välja näeb. Seega siis panin ka lapse triksis traksis viisakalt riidesse, ühesõnaga läksime peole valges kleidis. Kui olime paadiga peaaegu Caticlanis randunud, siis näitas Jastwan mulle eemal paistvad maja ja teatas, et seal ongi Cha-cha poksiareen ja et seal sünnipäevapidu toimubi. Et vaata kui palju õhupalle seal juba kaunistuseks valmis on. Enne sünnale minekut käisime Jastwani õe majast läbi ja kuigi õde ise tööl oli, siis tema abikaasa JP oli kodus. JP otsis välja mingi pisikese imekotikese, mida saab siis haaknõelaga riiete külge kinnitada ja see pidi olema mingi imevahend nõidade vastu. Et keegi ei tea täpselt, mis seal pisikese kotikese sees on, kuid fakt on see, et see aitab nõidade vastu.

Sünnipäeva peole kohalejõudes, sai mulle üsna kiirelt selgeks, et see valge pärlitega kleidikene oli ilmselge liialdus ja ülepakkumine ja seda mitte ainult sellepärast, et ümbrus selline ligadilogadi ja must oli, aga ka selle meeletu palavuse pärast. Kell kolm päeval oli päike veel kõrgel taevas ja tundsin ennast päris nagu saunas seal. Kuna aga olin koti pakkinud teadmisega, et Ivelette ööseks Caticlani jääb, siis vahetasin tal üsna peagi kleidi hoopis kollase maika ja lühikeste pükste vastu välja. Sünnipäevalaps ise lasi seal üldse palja pepuga ringi, eestpoolt katmast teda vaid ma nüüd ei teagi kuidas seda täpselt nimetada, aga tegemist oli sellise põlle moodi rätikuga, mis siis paeltega ümber seotakse. Kutt ise muidugi aegajalt kakkus selle vähesegi endalt ümbert ära ja siis lippas seal niisama paljalt ringi.

Sünnipäevale jõudes olin juba üsna näljane ja kui pool tundi pärast algust teatati, et kuna kala grilimisega veel aega läheb, siis enne peame mõned poksimatšid maha. Lõpuks vist toimus mingi 4-5 erinevat matši, ma ka päris täpselt ei jaksanud jälgida. Aga veel vahejuhtumites oli selline asi, et üsna varsti kui ma Ivelette riided ära vahetasin ja teda süles hoides veidi ringi kõndisin seal peol, siis järsku küsis üks papi minu käest, et kui vana mu laps on ja siis vaatas last niimoodi pika pilguga. Järgmine hetk jalutasin just natukene eemale ja kui Jastwan kõrvalt seda tseeni nägi ja kuulis, siis lippas kiirelt mulle järgi ja hakkas kotist midagi otsima. Kuna tema teadis, et kes see papi oli, ehk siis üks nendest, keda kohalikeks nõidadeks peetakse, siis meenus talle kohe, et see salaripats oli riiete vahetamise käigus kleidi külge jäänud. Kiirelt otsis ta selle uuesti kotist välja ja riputas Ivelette uue pluusi külge selle. Natukese aja pärast, kui uuesti Ivelette süles sellest onukesest mööda jalutasin, tegi ta ma nüüd ei teagi, et kas juhuslikult sel ajal või sihilikult sellist naljakat sisisevat nurisevat häält, mis minule kõlas umbes sellise pettumust väljendava häälena. Huhhh ... krt nad on mindki selle nõidade jutuga hulluks ajanud.

Teine pingeid tekitav teema seoses selle sama sünnipäeva peoga, sai alguse juba mõned päevad varem, eelmisel reedel. Ma veel õhtul küsisin Jastwani käest, et kas ta ehk tahab õhtul peole minna, et kuna mina neljapäeval käisin, et igati aus, et kui tema tahab reedel minna. Aga ta ei viitsinud kuhugi minna ja jäi koju. Juba järgmisel hommikul kuulis ta aga, et eelmine õhtul oli sõber Ryan mingisse kaklusesse sattunud ja nüüd Ryan istub kodus ja ei julge kodust väljagi tulla. Ma selle loo tagamaadest päris lõpuni ei saanudki aru, aga kokkuvõtvalt oleks, et siin on mingi noorte nagade punt, kes on otsustanud, et nad lihtsalt ei salli Jastwani ja tema sõpruskonda ja tahavad kangesti neile kolki anda ja nii ongi. Või siis tahavad lihtsalt üritada kõvad vennad olla. Aga nüüd tagasi sünnipäeva juurde ... mingi pool tundi pärast meie kohalejõudmist, saabusid ka mingid kolm rastapatsides tüüpi ja varsti Jastwan siis tutvustaski mulle, et need ongi need samad tüübid, kes Ryaniga kaklesid. Lisaks siis veel oli teada, et Ryan ja Azy on oma kahekuuse pisipojaga ka varsti sinna samale üritusele saabumas. Ja varsti nad saabusidki. Aga kuna siiski oli tegemist laste sünnipäevaga ja üritusel oli kohal palju rahvast, siis loomulikult mingiks mürgliks ei läinud. Ühesõnaga üsna mõttetu teema, aga ikka mingi pinge on õhus ja suhteliselt nõme. Aga see selleks, küll need noored nagad varsti maha rahunevad ja riiukukke moodi kiremise lõpetavad.

Lõppkokkuvõttes oli tegelt väga tore sünnipäev ja kõhu sai maitsvat sööki täis ja Ivelette sai kõvasti ringi tormata. Kohale oli vist küll terve Caticlani elanikkond kutsutud ja veidi Boracayd ka. Peale sünnipäeva viisimegi Ivelette Jastwani õe poole Caticlanis ja tibu jäi sinna kuni järgmise õhtuni. Ja muidugi ei saanud seda võimalust kasutamata jätta ja nii tegimegi Bombom'is mõned rummikoolad ja siis kulgesime niisama mööda randa ringi. Summer Place ja Juice bar olid ikka üsna tühjad, aga mis sa ikka enamat esmaspäevast ootad. Aga tore oli sellegi poolest :D :P

Surfihooaeg avatud

Neljapäeval 25. novembril toimus ametlikult Pinas Kiteboarding surfiklubi nelja aasta sünnipäev ja klubi hooaja avapidu. Pildistamiseni ma pole veel kuigi aktiivselt jõudnud, seega siis pean facebookist teiste pilte varastama ja neid siin salaja avaldama. Olen Pinase surfiklubi näinud tema algusaastast alates igal hooajal eri nägu, eri tegu. Aga hetkel julgen küll ennustada, et see saab olema

klubi parim hooaeg mis siiani olnud. Nagu ka Indy neljapäevasel peol ütles, et klubi vanas asukohas kohe ei olnud head aurat, kõik tundus nii pingutatud ja punnitatud, nagu et asjad ei kulgenud loomulikult. Nüüd on Bong oma klubiga juba 2,5 hooaega tegelt uues kohas, Happy Home restorani kõrval, esimene pool hooaega tegutseti põhimõtteliselt peaaegu et pappkastis. No olgu, ikka vähe rohkem oli kui pappkast, aga üsna prosta ja pisike variant, mida just väga surfiklubiks nimetada ei saa. Eelmisel aastal, hakkas klubihoone juba klubi moodi välja nägema, aga siiski veel selline hädane variant. Sel aastal on Bong oma klubi avaramaks ja lahtisemaks teinud ja storage on paremini organiseeritud ja meie kõigi suureks rõõmuks on nüüd ka suhteliselt korralik wc ehitatud ja vähemalt esimestel nädalatel võib seal wc's kohe filipiinide jaoks üsna haruldast nähtust - wc paberit kohata. Aga mis veel kõige toredam ja klubi jaoks kõige positiivsem nähtus on, on see, et Bong paistab olevat oma elurõõmu ja positiivsuse tagasi saanud ja on ka ise surfamise ja treenimise lainel vähe rohkem tagasi. Eelmisel hooajal ta just kuigi palju ise vees ei käinud, siis nüüd on küll kutt õnnelik kui jälle vette uusi trikke harjutama suundub. Klubis on palju uusi nägusid, kahjuks on klubist lahkunud alati rõõmsameelne Raysun, kes siis nüüd Norras elab, kuid tema asemel on Bong tööle võtnud minu sikmboardi õpetaja Beboy, lisaks on Pinases minu esimene õpilane, kellest ka instruktor sai, ehk siis Jeff ja veel palju toredaid inimesi, kes seal igapäevaselt ringi liiguvad. Ja muidugi siis ei saa mainimata jätta, et klubi storage'i uksekohal ripub suurelt sini-must-valge lipp!!! :).

Tagasi peo juurde minnes ei saa mainimata jätta, et kohal oli ka Cabrinha teamrider Susi Mai, kes parasjagu all kite-chick camp'i raames Boracayl viibib. Suures plaanis, oli vist laagri idee siiski see, et osalejad saavad oma lohesurfioskusi lihvida, aga tegelikkus kukkus välja selline, et tuule puuduse tõttu said tüdrukud hoopis Susiga koos maniküüri, pediküüris käia, koos õhtustada ja oma boyfriendidest jutustada. Ehk siis ninnu nännu. Eelviimasel päeval aga isegi et hakkas juba tuul puhuma, kuid siis oli plaanis hoopis sponsorite jaoks promopildistamine ja kus sa siis pildistamist ikka ära jätad sellise tühise põhjuse nagu tuul pärast. Nii, et siis jah ... väga pikalt ma õnnetu ei ole, et laagris ei osalenud. :) Aga kes osalesid ... no eks iga üks võttis üritusest, mis ta võtta tahtis.

Igatahes sai hooaeg Pinases suure paguga alustatud ja nagu tellitult hakkas järgmine päev tuul puhuma ja nüüd on iga päev puhunud nagu tellitult. Ma olen ka nüüd juba tänaseks kolm surfipäeva endale kirja saanud ja täna hommikune sõit juba oli selline, et hakkas ka mõnus sõidutunne tagasi tulema. Liiklus merel õnneks kõige hullem ei olegi ja kui kaldast natukene eemal sõita, siis saab ennast isegi üsna vabalt tunda. Eile proovisin korra ka kalda lähedal mõned triibud teha, aga see üritus lõppes sellega, et pidin koguaeg hirmunult üle õla piiluma, et pommirühm (nii kutsume me hellitavalt kiivirtega algajaid, kes ikka ja jälle oma lohesid vastu vett paugutavad) ja palmipuu ekipaaz (nii kutsun mina neid kalda all trikitajaid, kelle oskused ja julgus tasakaalus ei ole ja kes ikka ja jälle oma lohesid palmipuu otsa pargivad) mind ei ründaks kusagilt poolt. Õnnetusi on siin ka paari päevaga juba ikka üsna palju juhtunud, kes peaga seina põrutanud, kes ise palmipuu otsas, kellel lohe palmipuu otsas, kes omavahel lohed kokku lasknud jne jne jne. Nagu ikka igas keskmises surfirannas.

esimesed muljed Boracaylt

Saabumine Boracayle ... no ma ei tea kas ma eelmistel kordadel olen vist palju pikemalt eemal olnud enne kui tagasi olen saabunud või on milleski muus häda, aga sel aastal siia tagasi saabudes märkan ma oluliselt rohkem muudatusi saare eluolus, palju on uusi maju, paljud kohad on oma interjööri uuendanud, isegi pisikesed tänavapoekesed näevad paljud nüüd oluliselt euroopalikumad välja. Ja muidugi mis kõige toredam, Bombom'i on üleskorrusele restoran tehtud. Ja siinsamas ma hetkel istungi ja seda blogi kirjutan: Bombom'i teisel korrusel avatud akna all, vaatega otse white beachile. Kuna kahjuks mu eelmise aasta peamine lahendus interneti kasutamiseks- Smart usp pulgaga netiühendus vähemalt hetkel veel minu uue Mac'iga ei ühildu, siis käingi pidevalt külapeal netti otsimas. Enne olin tunnikese Bulabogil Freestyle'i klubis, kuhu ulatub naabermajast pärit netiühendus. Nendest kahest kohast ilmselt mu peamised netikasutamise kohad saavadki, kui ma kiirest muud lahendust ei leia.

Aga igatahes ... saar on endiselt sama pisike ja igal sammul ainult tuttavad näod ja kohad. Juba esimesel päeval saime Hungry monkey's tasuta banaani ja mango ja veel mangoshake'i, huhh, peaks vist sagedamini saarelt eemal käima. Nii tore on ikka tagasi tulla. Juba esimesel õhtul jooksime Jaspersi ees kokku Indy ja Väikse Tomiga, kes sinna parasjagu sööma suundusid. Sain teada, et Indy elam oma endise koha peal ja andsin lubaduse lähipäevil külla minna. Järgmisel päeval kui Bulabogile suundusime, siis puhus isegi veid tuult, aga aind suurte lohede jaoks ja peagi kustus see viimanegi. Käisin ja vaatasin üle Bongi uuenenud surfiklubi ja Happy Home restorani. Ivelettega sõime seal seda kuulsat kana suppi ja peagi saabus juba terve kogukond eestlasi :) ... ok, no päris nii palju ka ei olnud, aga 7,5 eestlast saime kokku küll. :). Enne koju minekut, astusin veel Indy poot läbi ja avastasin, et Caspari eelmise aasta kodu on seest poolt täiesti laiali lammutatud ja majale on teine korrus peale ehitatud. Mis siis aga tähendab, et Indy ukseesine on jällegi üsna pimedaks kohaks muutunud ja üldse valitses seal hoovipeal hetkel täielik segadus.

Meie praegusest elukohast vist ei hakka parem pikemalt kirjutamagi. Ega seal midagi väga hullu tegelt ei ole ka, aga kujutan ette, et ma väga pikaks sinna jääda ei tahaks ka. Asukoht on üsna kehva, peaaegu, et peatänaval kohe ja üsna white beachi sadamapoolses otsas, tricycliga sõit keskusesse ei ole küll kallis, 2,5 EEK üks ots, kuid see võtab oma 10-15 minutit aega ja see peatänav on siin nagu ta on. Tegemist on siis kahekorruselise majaga, meie elame esimesel korrusel, kus on siis elutuba ja kolm magamistuba. Meie kasutada on üks tuba, ülejäänutes elavad kohalikud töölised. Kutid on hästi vaiksed ja vagurad ja eriti ei sega, aga ikkagi ... nad on seal :). Samas selle toa eest ei pea ka kuigi palju maksma, hetkel maksame 750 krooni kuus, kusjuures elekter on juba hinna sees. :). Mingi hetke kaalusin, et kas ehk jäämegi sinna elama, et kuna ma nagunii tahaks veidi rohkem sel aastal siin ka ringi reisida, siis eile õhtul otsustasin, et ei ...seda on ikka natukene liiga palju ühe eurooplase jaoks ja et ma eelistas ka oluliselt rohkem privaatsust ja muidugi Ivelettele ka oluliselt normaalsem keskkond, kui magamistoa uksest väljudes hunnik noormehi talle vastu ei vaata.

Eile leidsin aga tänu siinsetele eestlastele meile ilmselt ka uue öömaja. See on värskelt remonditud elamine Mangoriders surfiklubi taga. Naabriks on üks eestlane ja kõrvalmajas pesitseb samas toas, kus eelmine aasta kuu aega Ermo ja Annika elasid nüüd TomLittle isiklikult. Randa on sealt üks minut kõndimist ja whitebeachile on ka kuskil 7 min jalutamist. See meie tuba ei ole veel päris valmis, aga täna Jastwan rääkis telefonis omanikuga ja ta lubas, et enne detsembrit peaks valmis saama ja vähemalt praegu andis omanik suusõnalise kokkuleppe, et me selle toa saame.

Siin täna homme vaatan, et mis ja kuidas oma tööasjad tehtud saan ja siis ehk lähme nädalaks Negrosele kuni oma uude koju sisse saame kolida. Hetkel siin tuulega nagunii sellinne nii ja naa seis ja õpilasi veel nii palju ei ole, nii et paistab üsna õige aeg lühikeseks Negrose külastamiseks. Kes veel ei tea, siis Negros on see saar, kus Jastwani vanemad elavad. Aga ühesõnaga need plaanid veel veidi lahtised, aga eks annan teada kui kindlalt juba otsustatud on

Ametlik teadaanne:

Ivelette seiklused filipiinidel on selleks korraks lõppenud. Laupäeval, 22. mail, hommikul kl 10:25 maandus Ivelette väsinuna aga õnnelikult eestimaa pinnal ja nüüd seikleb mingi aja siin mail. :) Praegu pesitseb neiu Kurepalu metsade vahel ja taastub pikast ja väsitavast reisist ja katsub kohaneda siinse kliimaga. Reisi kestvus kokku oli ligikaudu 30 tundi. Pisike neiu pidas terve reisi väga hästi vastu ja kuna Finnair oma lennuaegasid muutnud on ja nüüd neil ka Hong Kongist öine lend tagasi tuleb ja kuna meil õnnestus lapsele ka seina peale magamiseks korvikene saada, siis kulges see kõige pikem lend peamiselt magades. Ärkas alles 3 tundi enne maandumist, oli 2 tundi üleval ja siis magas veel 40 minutit ja seda just siis kui emmel hommikusöögi aeg oli. Ülejäänud lennud ja lennuvahetused kulgesid ka suhteliselt sujuvalt ja suuremate probleemideta, aga praegu veel reisiväsimus peal ja pikemalt ei viitsigi kirjutada.

Peatse kohtumiseni!!!! :)

Emadepäev oli mul meeldejääv :). Et kui varem Ivelette istus nii pool viltuses asendis, või siis hästi lühikest aega sirge seljaga ja peatselt ikka ümber kukkus, siis emadepäev oli just see päev, mil läheb ajalukku päevana, kui Ivelette esimest korda pikalt istus ja mänguasjadega mängis. Sain köögis rahulikult kõik toimetused ära tehtud, kuni tema omaette võrevoodis mängis. Päris põnev oli tal kohe seal. Ja teine üllatus oli siis see, et kui ma pahaaimamatult köögis nõusid pesin ja järsku üle õla piilusin, et mis laps ka teeb ja ohh üllatust-ehmatust, seisis teine voodis püsti ja naeratas oma suurt naeratust. Nii armas oli ta seal ja nii õnnelik oma saavutuse üle. Sellest kõigest juba tegelikult möödas 1,5 nädalat ja sellest alates muudkui aga istub ja toimetab ja harjutab püsti tõusmist. Igasuguseid häälitsusi harjutab ka. Papa ja mamma on sõnavarast kadunud, aga uued hitid on tatatatataaaa ja muud sellised. Suuga üritab ka igasuguseid häälitsusi genereerida pidevalt. Muudkui puristab ja pritsib tatti, eriti meeldib vastu minu nahka puristada :D. Ja täna tegi esimest korda sellist häälitsust nagu sa keelt vastu kurgulage surudes teha saad. Ei oska paremini selgitada, aga ehk mõistate minu rõõmu :D. Istumises on ta juba päris osav, vahest isegi nügin teda õlast, aga enam naljalt ümber ei kukku, tasakaalu hoiab ikka väga hästi. Julgen juba ka täitsa sellise laiema pingi peale teda istuma jätta, kui endal kahte kätt kasutada vaja on parasjagu. Muidugi ise oled vahetusläheduses, et ikka kui vaja püüdma hakata, siis on käeulatuses. Aga lihtsam on elu küll iseistuva lapsega.

Ja muuseas ... meil on täna 7 kuu sünnipäev. :) .

Ise siin olen suht igapäevaste toimetustega ametis pidevalt, mõned korrad ka surfamas käidud. Ikka päris uskumatu, et on juba mai keskpaik ja ikka veel tuult jagub. Tavaliselt öeldakse, et märtsi lõpuga bulabogi rannas tuul otsas, siis kaks kuud palavust ja tuulevaikust ja siis puhuvad tuuled white beachil. Palav on tõesti olnudviimasel ajal, aga kui mitte terve päeva siis vähemalt hommikuti on bulabogil ka tuuleke liikvel ja Jastwanil on pea iga päev ka õpilasi. Nüüd ongi aktsiivselt tegutsev ainult üks surfiklubi bulabogil (tipphooajal 10 klubi) ja see on just see kus Jastwan töötab ja nii palju kui ma rannas olen käinud, siis neil koguaeg õpilasi kõvasti seal ja kõik instruktorid on vees. Surfata on ka praegu mõnus kuna surfirahavast ikka suht vähe saarele jäänud. Ükspäev käisingi sõitmas, peale minu veel 4 lohet kogu lahe peale (tipphooajal kuni 100 lohet). White beach ka veel endiselt rahvast täis, eriti päikeseloojangutel. Eks nüüd mai lõpus hakkab ka rahvast vähemaks jääma. Aga ok, olekski praegu kõik uudistest. Järgmise nädala alguses teame vast ka Jastwani viisa kohta ja siis oskame rohkem ka ehk reisiplaanide kohta rääkida. Seniks aga olge mõnusad ja suured kallid meie poolt kõigile!!!!

Manilas käidud ja viisaavaldus esitatud, kuid õhus on palju agasid ja küsimärke. Saatkonnas läks kõik suht kiirelt. Jastwan sai oma passi kätte, passivahel selgituskiri, et refusalit ei pea põhjedama ja tal pole õigust seda kuhugi edasi kaevata. Sedapuhku aga küsimusele, et kas tohib uue taotluse esitada vastati: "Teil on õigus esitada avaldusi nii tihti kui ise soovite" Käisime ja tegime aga tema passist uue koopia, teised dokumendid ammu juba ettevalmistatud ja siis esitaski uue avalduse. Nõme oli aga see, et see tädi otsustas temaga intervjuu tagalogis pidada ja minu käest väga midagi küsida ei tahetudki. Eks nüüüd pole midagi muud kui pöidlad pihku ja loodame ikka positiivset vastust seekord.

Ivelette aga on küll tõeline unistuste reisikaaslane. Kui välja arvata muidugi see, et ta koguaeg midagi sehkedada tahab. Hommikul siis minu äratuskell helises 4:30, siis tahtis kohe Ivelette ka süüa saada ja tudus peale seda rahulikult edasi. Mina tegin kiire kohvi, panin riidesse, pakkisin veel viimased asjad kotti ja 5:05 olimegi valmis startima. Võtsin siis magava lapse tema tudu t-särgis sülle ja asusime teele. Ivelette magas maha nii tricycli sõidu sadamasse, paati mineku, paadisõidu ja caticlais lennujaama sisenemise. Ärkas alles check-in'i sabas ja muidugi ärkas kohe suure naeratusega. Meie lend oli kl 6:35. Manilsse jõudsime juba enne kella kaheksat. Otsustasime siis taksoga õige maja jurde ära orieteeruda ja seal siis hommikusöögi teha. Taksosõidu ajal keeras Ivelette jällegi tuttu ja magas kuni mina olin isegi oma hommikusöögi juba lõpetanud. Lõpuks kui kell üheksale lähema hakkas, suundusime soome saatkonda. Seal siis läks sellevõrra aega, et saime kõigepealt tema passi kätte, siis pidime minema kõrvalmajja passist koopiat tegema, siis uuesti saatkonda ja siis intervjuud ootama. Just enne kui Jastwani järjekord kätte jõudis, hakkas Ivelette veidi jaurama, andsin talle siis piimapudeli kätte ja matsutas siis mõnuga kogu intervjuu aja ja samal ajal hakkas ühte ebameeldivalt lõhnavat asja oma mähkusse meisterdama. Ajastus missugune. :). Peale intervjuud suudusime siis Mall of Asiasse, kus veetsime 3h. Shoppamise tuju õnneks peale ei tulnudki ja niii siis lihtsalt sõime seal ja chillisime niisama. Teel Mall of Asiasse pidas Ivelette jällegi mõnusa uinaku maha, et siis kaubamajas jällegi kõigile naeratada ja pidevalt käte ja jalgadega vehkida jaksaks. Taksosõit lennujaama kulges jällegi sujuvalt. Meile sattus naistaksojuht, kes pidevalt valgusfooride taga istudes muudkui tahapoole kiikas ja lapsega suhelda üritas. Näha oli, et Ivelette päevast juba mega väsinud on, aga ei migit kurtmist ega virisemist. Väga vapralt pidas vastu. Taksos andsin talle pudeli kätte ja sõi siis mõnuga ja kui taksost väja hakkasin astuma, jäi sekundipealt magama. Seekord siis magas justnimelt checki'i ja muud turvakontrollid maha. Päris hea ikka lapsega reisimine, rahulikult pane suur liitrine veepudel kotti ja keegi isegi ei vaevu küsima, et mis vedelikke sa seal vead. Kusjuures tagasitulles oli veel nii, et mehed ja naised pidid erinevast sabast minema ja siis jäi nii, et Jastwani kotis olid ka mingid purgid lapse büreedega mis me manilast ostsime ja isegi ei tahetud tema kottigi lahti teha. Lennuootamine kulges jällegi naeratuse saatel ja kaasootajaid lõbustades. Esimest korda kui Ivelette nutma hakkas selle päeva jooksul oli siis kui meid kõiki juba lennukisse pakitud oli ja seal pikalt palavas lenukis passima pidime. Siis hakkas küll nihelema ja virisema, aga õnneks mitte eriti hullult. Lõpuks meelitasin ta piimaga magama ja teele me asusimegi. Terve sõidu ta magas, kuni maadumise alguseni. Maandumine seekord siis ilmselt pani tema kõrvad valutama, kuna esimest korda kuulsin tõelist kisa tema suust. Nuttis päris haledalt kohe. Jauras veel veidi pärast maandumistki, kuid juba paadisadamasse jõudes oli naeratus näol ja käed-jalad tegemist täis. Koju jõudsime kuskil 17:45. Veidi veel mängimist, õhtune puder, veel mängimist ja tuttu me läksimegi. Oli pikk ja väsitav päev, kuid pisike pidas ikka uskumatult vapralt vastu. Ja tänu sellele, et lennujaamas tagasilendu oodates ühte Jastwani sõbrannat taiwanist, keda ta juba üle nelja aasta näinud polnud, kohtasime, on mul paar pilti mida siia lisada saan :D.

Nüüd juba mitmeid päevi on meie oskuste juurde lisandunud oma kahe käega plaksutamine. Varem lõi teistele plaksu, seda juba 4 kuusest alates, kuid nüüd siis päris plaksutab ise ja ikka nii, et kohe plaks on kuulda. Ja tema häälitsustest siis nii palju, et kui tema jauramisest võib hea kujutlusvõime korral emme välja lugeda, siis üks päev hakkas jumala selgelt ja täiesti rahulikult papa ütlema. See on lihtsalt nii armas kuidas ta seda ütleb. Vahest kõvema häälega, vahest aga lausa sosistadea. Vahest ma ütlen, et ütle emme, teema vaatab mulle otsa, naeratab ja ütleb papa. Ükspäev, aga kui just vetsu olin minemas ja Jastwan temaga rääkis, et ütle papa ja siis tuli hoopis jumala selge emme :D, nii et ma seda isegi läbi ukse kuulsin :D. Eks ta vist vara on veel rääkima hakkamiseks, aga vähemalt on hea tema häälitsustest endale sobivat tõlget leida :D. Elu veelgi lõbusam kohe.

Esimesed kaks alumist hammast kasvavad, käputame, ronime üle takistuste (seda just eelkõige selliselt, et laps tahab arvutit näppida ja emme pikutab teepeal ees ja siis laps turnib ja sipleb seni, kuni on siis kas üle emme kõhu või jalgade ennast teiselepoole sehkendanud), õpime voodist tagumik ees maharonimist, teeme joogat (st et siis neljakäpukil olles ajab tagumiku püsti ja seisab varvaste peal), valime ise korvist mänguasju, turnime emme seljas ja ajame ennast emme najal püsti, natukene ja lühiajaliselt saame ka istumisega hakkama ja üldiselt on meil pidevalt selline täielik pätu nägu peas ja muudkui otsime, et kus saaks pättusi korda saata. Vot selline on siis Ivelette viimastel päevadel. Täna käisime Caticlanis teist kolmikvatskiini süsti saamas ja eks paistab, et kas õhtuks ka palavik tõuseb või mitte. Varasemalt pole probleeme olnud vaktsineerimisejärgselt ja loodame, et ka see kord ei saa olema. Üldiselt on Ivelette endiselt üks suur naerupall, muudkui üritab jutustada midagi ja vahest laulavad issiga üksteisievõidu. Praegu on siin üks samavana laps, kelle ema on siis filipiinlane ja isa itaallane ja nad elavad üldse USAs. Eile sai nendega koos pikemalt aega veetud ja lapsed justkui tõepoolest suhtlesid üksteisega, vaatasid teineteist, patsutasid teineteist ja üritasid teise käest mängu asju ära sikutada.See viimane nägi ikka päris naljakas välja. Kuna teisel lapsel on juba üsna pikad ja paksud juuksed, siis kuidugi suutis Ivelette oma kiirete manöövritega teda ikka paar korda sakutada ka. Üldiselt aga kui kaks sama vanust last kõrvuti olid, siis Ivelette oskuste kõrval see teine laps aind keeras ennast seljalt kõhule ja tagasi ja sedagi üsna vaevaliselt ja paraja punnitamisega. Üldiselt pidi ta ka üsna palju nutma koguaeg ja üldse viril laps olema. Võimlesin ja venitasin temaga siis veidike aega ja oi kuidas lapsel läks nägu särama. Lapse ema ka kohe vaatas ja imestas ja rõõmustas ja lubas, et katsub ise ka temaga selliseid asju üha rohkem tegema hakata. Mänguasjadega mängis ka nii et vähe ei ole, kusjuures mulle tundus, et neil endal polegi lapsele kuigi palju mängu asju muretsetud. Ivelette on küll usin ise mängija ja sehkendaja ja üldiselt juba valib mänguasju ja näha on vahepeal tüdineb ära mingist kindlast asjast ja ei taha sellega tükk aega mängida.

Kaks päeva tagasi käis Ivelette esimest korda tõeliselt rannamõnusid nautimas. Meres ujumas oleme ennemgi käinud juba korduvalt, aga seekord siis panin ta veepiirile liivapeale istuma nii et laine aegajalt üle jalgade loksus. Esimesed kaks lainet läks nägu veidi viltu, aga siis harjus ära ja oi kui põnev hakkas. Käputas seal liivapeal veidi ja põhiliselt plaksutas käega vastu märga liiva ja uuris, et mis imeasi see veel on. Pärast käisime ka meres ujumas. Oi talle see ujumine ja vesi ikka kangesti meeldivad.

Ja nüüd siis ka meie viimaseaja kõige olulisemast sündusest ehk siis dragonboat võistlusest. Eelmisel nädalavahetusel toimus siis lõpuks see võistlus, mille nimel me 6 nädalat usinalt trenni tegime. Kahjuks ühtegi esikohta ei saavutatud, kuid arvestades asjaolu, et meie naiskonnaga, kus 80% inimestest olid täiesti uustulnukad selles spordis ja treeninud kõigest 5-6 nädalat, siis võib öelda, et 10 cm pikkune kaotus 500m finaalis võistkonnale, kes treenivad igapäevaselt ja juba aastaid ja käivad kõrgetel rahvusvahelistel võistlustel, pole just häbiasi. 500m naiste finaal oli üldse selline, et kohe peale finishit arvasid kõik,etmeie võitsime, kuid siiski hiljem video ja piltide põhjaltunnistati vastased eespool olevateks ja seda siis kõigest draagoni nina jagu,ehk siis ülinapilt. 300m finaalsi rebisime samade vastastega ja siiski oli kaotus väga, väga napp. Kahjuks jah jäi kuld saamata, kuid nendel hõbemedalitelgi on tegelikult üsna kulla maitse juures. 500m segavõistkonnas ma eivõistlenud. Nemad saavutasid üsna kindla teise koha. Kaotasid esimesele kohale umbes poolepaadiga ja edastasid kolmandaid kuskilsama pikalt. Ja teisel päeval siis osalesin ka mina 300m segavõistkonnas ja see finaal oli ikka eriti pingeline algusest lõpuni, lõpusirgel õnnestus meil oma paadinina teisena üle finishijoone saada, aga üldiselt olid kõik esimesed kolm päris ühe joone peal tegelikult. Kokku minul siis 3 hõbemedalit ja meeletult palju positiivseid emotsioone. Väga tore ja vahva üritus oli. Edasi siis suund rahvusvahelistele võistlustele, nagu Malaisia, Singapur ja Hong Kong, kuid kõik jäävad juuli kuusse ja meie ilmselgelt nendel osaleda ei kavatse.

Plaanidest siis nii palju, et 5. mail meil plaan Manilasse lennata,et siis uurida, et mis variandid Jastwanil viisat saada oleks ja siis vastavalt uus viisavaldus esitada. Peale Manila külastus oskab siis ehk rohkem ka võimalikest kuupäevadest rääkida, aga praegu ennustaks juuni algust siis.

Uusi pilte mõnda aega nüüd ei tule, kuna mu fotokas otsustas pildi taskusse panna kahjuks. Katsun lähipäevil ehk mõne kodaniku leida, kes seda parandada oskaks.

Ei ma ei ole teid kedagi ära unustanud, lihtsalt tõesti pole jaksanud praegusel ajal kuigi tihti kirjutada, ei jaksa nettigi lahti teha kuigi tihti. Nimelt nüüd veel alla nädala meie tähtsa dragonboat võistluseni jäänud ja ülepäeviti treenime lausa kaks korda päevas ja ülepäeva siis üks kord päevas. Lausa uskumatu, et mina olen see kes iga hommiku juba enne kella kuut ärkab, et korralik hommikusöök süüa ja kella seitsmeks randa jõuda. Igatahes võistkond on meil tugev ja eriti naistes lootused ja ootused päris kõrged. Võistlus ise toimub siis järgmise nädala reedel ja laupäeval, 23-24 aprillil.

Aa ja Jastwani vanemad läksid siis pärast minu pikka halamiskirja juba paari päeva pärast minema. Tegelt juba vaikselt ütlesin Jastwanile, et võiks mainida neile, et oleks aeg koju minna. Õnneks tüli ei tekkinud ja kõik lahenes sõbralikult ja mina sain oma kodu ja elu tagasi. Oli küll mugav kui keegi pesu ja nõusid pesi ja süüa tegi ja lapsega tegeles, aga väga edukalt saab ka ilma kõrvalise abita ka ise kõigi asjadega hakkama. :).

Nüüd siis aga kellestki olulisemast kui mina. Ivelettel tervis korras jälle ja vahest käib lausa kaks korda päevas treeningutel kaasas meiega. See tähendab siis, et tema muidugi on kaldapeal ja vahest ka lihtsalt vees ujumas. Lapsehoidjaid meil seal on palju, aga põhiliselt kuna nüüd treeningud selliselt, et vaheldumisi sõidetakse võistlusdistantsi läbi ja siis olemegi kordamööda kumbki ka kalda peal, kuigi jah ühe võistkonnakaaslase tütar käib nüüd juba iga hommiku rannas kaasas, et saaks Ivelettega mängida. :) Üldse paistab, et kõik nii väga armastavad seda pisikest piigat siin. Iga päevaga muutub ta ka üha asjalikumaks ja asjalikumaks. Usinalt harjutab neljakäputamist, juba tulevad paar sammu välja ja siis sööstab hüppega kõhuli ja siis uuesti kiirelt püsti ja edasi. Eriti meeldivad kollased asjad ja hetkel on lemmik mänguasi üks pehme pall, mis puudutades eest ära veereb. Manipulaator on ta ka juba päris osav, teab hästi, et kui miskit tahab, näiteks, et keegi teda sülle võtaks, siis esmalt hakkab lihtsalt jaurama, siis hakkab nutma ja kui see ka ei aita, siis hakkab köhima nagu midagi oleks kurku läinud, see siis tavaliselt see piir kus mina alati murdun ja nii kui on sülle saanud, nii naeratus kõrvuni :D. Hullult meelidb talle igaugune hüpitamine ja ise hüppamine ja õhus jooksmine. Kui teda sirutatud kätega enda ees hoida, siis hakkavad kohe jalad käima nagu jookseks kuhugi ja kui veel jalad õrnalt mingit pinda puudutavad, siis hakkab kohe hüppama nii et vähe pole. Kadri teab ilmselt hästi, et millest ma räägin ;). See oli ka Martti lemmik harjutus pikka aega. Lahe on ka see kuidas ta kõhuli mängides ennast pooleldi küllili lükkab ja ühe käe siis küljepeale üles tõstab.

Kui Jastwani vanemad ära läksid, siis paar päeva oli laps eriti pahur kui kõrvaline seltskond teda ümbritsest. Peamiselt leppis aind minu või Jastwaniga, teistele naeratas paar minutit ja siis oli kohe varsti ka tüli majas jälle. Kuna ma üritasin ka Jastwani vanematele ruumi anda ja lasin neil palju temaga tegeleda ja käisin ise vahest omi asju ajamas või siis lihtsalt olin toas ja tegin arvutis tööd ja ei toppinud oma nina vahele koguaeg, siis lõpuks oli laps juba ilmselt üsna pahur, et ei lähe sina ema enam kuhugi. Ole nüüd minu juures ka vahepeal. Nüüd varsti nädal möödas nende lahkumisest ja laps suht endine tagasi jälle, mängib kõigiga ja suu kõrvuni pidevalt, demostreerimaks oma hambutut naeratust! :)

Oehhh ... kohe ei teagi kust otsast pihta hakata. Vahepeal palju toimunud ja palju juhtnud ja palju, millest kirjutada.

Alustuseks siis see, et nüüd juba kaks nädalat elame uues kohas. Kolisime surfirannast hoopis white beachi kanti ja seda siis Red Pirates baari lähedusse (kes siin käind, saab vähemalt umbes suunast aimu). Kui eelmises kohas mulle ei meeldinud see, et oli tiba veidi liiga pime ja mul polnud kuskil mõnusalt õues istuda ja hommikukohvi juua. Lisaks olime küll ühe eestlaste pundi lähedal, kuid siiski õhtuti suhteliselt eraldatud muust maailmast. Siin uues kohas on nüüd esiteks palju valgem, tuba on küll väiksem, aga see eest on rõdu, kus hommikuti ja ka päeval mõnus tšillida on. Lisaks siis juba samas majas I korrusel elavad mõemas korteris tuttavad, kõrval majas ühed head sõbrad, nende kõrvalmajas üks Taani tüdruk lohesurfar ja samas majas ka üks rootslane, keda kohtasin juba oma esimesel reisil siia saareleja kes ka samamoodi ikka ja jälle oma tee Boracayle tagasi leiab ja nüüd juba ka siin äriplaane pidama hakkab vaikselt. Ja siis elab ka teine eestlane Madis seal samas majas, kuid teda isegi väga tihti ei trehva nägema. Paari minuti jalutuskäigu kaugusel mul siis veel terve hunnik tuttavaid, sealhulgas mitmeid, kes muudkui end vabatahtlikuks lapsehoidjaks pakuvad. Igatahes igav siinkandis juba pole ja õhtuti ikka trehvab, et saame kambakesi õhtusöögiks kokku. Peamiselt siis nii, et igaüks küpsetab miskit ja siis lihtsalt jagame omavahel ja sööme kõik koos. Kuna laps nüüd üsna vara õhtuti (7-8 ajal) magama läheb, siis varem olimegi suht eraldatud kohe ülejäänud maailmast, siis siin on hea ja lähedal, et saad ikka väljas istuda ja juttu ajada. Ainuke miinus siis selle koha juures siin on, et siin ikka praeusel ajal suhteliselt palav ja eriti kuna tegemist teise korrusega, siis õhtuks kütab mõnuseks saunaks siin. Konditsioneeri selles elamises ei ole. Lisaks siis asub maja kohe korvpalliväljaku kõrval ja mõnikord on päeval päris lärmakas. Aga mis veel rõõmustab, on see, et nüüd olemas ka pliit ja paljud muud küpsetamise tarbed ja võimalused ja mis kõige mõnusam ... mu riided on kõik kottidest välja pakitud ja enam ei ole sellist kotist elamise tunnet.

Ivelette on küll uskumatult hea kohanemisvõimega ja väga seltsiv laps. Siin kolimistega pole meil mingeid probleeme olnud ja magama jääb ka ikka siis kui väsimus peal on ja magab ümbritsevast lärmist hoolimata. Päeval siis peamiselt kaks 1-2 tunnist und, mõnikord muidugi rütm sassis ka, aga üldiselt ikka üritan teda õigeaegselt magama meelitada. Eelmisel pühapäeval jäi Ivelette üsna haigeks. Kõik algas eelmisel päeval köhimisega ja pühapäeva hommikuks oli nii köha kui jooksev nina. Käisime siis siin boracayl kohalikus meditsiinikeskuses, kuna ei tahtnud esmaspäevani ootama hakata, et teekond caticlani ette võtta. Kuulati kopsud üle ja need olid puhtad, köha vastu saime miski siirupi, nina jaoks võtsime uuesti kasutusse juba eelmisel korral soovitatud rohu ja nüüd eile õhtul hakkas laps lõpuks jälle endiseks naerupalliks muutuma. Kusjuures pühapäeva hommikl mul tuli endal pisar silma selle peale, kui vaatasin Ivelettet, kes nägi tõeliselt haige välja, silmad vesised, nina tatina ja kui talle otsa vaatasin ja temaga rääkisin, siis üritas suunurgast naeratust välja pressida. Oehh ... seda oli kohe hale vaadata, ise nii haige ja ikka pingutas, et naeratada. On ta mul ikka küll maailma kõige armsam laps, pole midagi öelda.

Aga nüüd siis järgneb minu nutulaul oma raskest elust. Nimelt eelmiselt reedel saabusid Boracayle Jastwani vanemad. Alguses oli kõik väga tiptop, jutt oli, et jäävad paariks päevaks ja lähevad Negroselt toimuva banaani festivali ajaks kindlasti koju tagasi. Kui mingi hetk küsisin, et mis päevanite siia jääte, siis vastati, et kolmapäevani. Siis hingasin rahulikult sisse ja välja ja mõtlesin, et pean paar päeva ilusti vastu. Nüüd siis on käes reede ja nad enam ei ole seda nägugi, et nad kuhugi minema hakkaks. Kui ma oleks seda blogi kirjutanud eelmise nädala lõpus, oleks jutt olnud umbes selline, et küll on tore, et keegi vahepealt Ivelettega mängib ja teda lõbustab, et mina saan rahulikult omi töö asju teha ja kui Ivelette magab, siis eriti vahva, et kõik must pesu muutkui ennast ise puhtaks peseb ja rõdule kuivama riputab. ..... aga ... ma ei kirjutanud oma blogi eelmisel nädalal, kirjutan seda nüüd ja jutt on hoopis selline: tahan oma kodu tagasi, tahan oma last tagasi ja tahan oma elu tagasi. Mul on iga õhtu selline tunne, et tahaks lihtsalt minna kuhugi, kus ei ole ühtegi kõrvalist inimest (aind Jastwan ja Ivelette oleksid oodatud) ja lihtsalt olla, olla ilma, et keegi igal sammul kuklasse hingaks, või et nii kui ma t-särgi veidi kortsus riiulisse panen, siis keegi selle järgmisel sammul kokku voldiks, või hommikul kell 6 pesu pesema hakkaks jne jne. Ei tegelt on minu jaoks väga hea olnud, et nad siin abiks on olnud, olen saanud palju tööd teha ja veidi ka ennast välja puhata vösitavate dragonoat treeningute vahepeal ja tegelt nagu polekski põhjust viriseda, aga lihtsalt jah, kuna ma alati harjunud elama nii, et kui tahan tõmban oma toa ukse kinni ja mitte keegi ei sega mind, siis nüüd isegi kui ukse kinni tõmban, siis tean, et nad on kohe ukse taga rõdu peal ja see ikka ei ole päris see sama. Ilmselt oleks kõik tiptop, kui nad vahepeal õhtuti ja öösiti kusagil mujal oleksid ja päeval jälle tagasi tuleksid. Hetkel lihtsalt see 24/7 võõrad inimesed majas tekitab veidi ahisatuse tunde. Eriti vahva on just see filipiinide ajaarvestamine. Mõni vahe, et kuigi alguses oli plaanitud mingi kindla ajani olla, siis mõni vahe, vabalt võib oma olemist pikendada, ilma otsustamata, et kui kauaks täpsemalt. ... pole mingeid kohustusi ja muresid, ega ajaplaneerimist:D

kirjutada hetkel ei jaksa, sellepärast paningi lihtsalt mõned pildid teile nautimiseks :)

Täna hommikul saime suure üllatuse osaliseks. Nimelt andsime nüüd juba 2 nädalat tagasi meie kasutuses olnud käru selle omanikele tagasi. Käskisin Jastwanil küsida,et kas nad ehk nüüd tagasi tahavad seda, neil siiski kõigest aastane laps ja siis tuligi välja, et neil lapsehoidja rase ja pidi juba kurtma, et ei jaksa poissi tassida pidevalt. Ühesõnaga andsime selle neile tagasi. Pidasin siin plaani, et Manilast uus vanker vaadata, ja pidimegi sel nädalal minema Manilasse, kuid kuna Ivelettel nohu, siis otsustasin meie reisi edasi lükata. Ja siis nüüd tagasi selle üllatuse jutu juurde. Nimelt siis helistas üks eestlastest (Rita) mulle täna hommikul olles ise juba perega teel Kalibo suunas, et nad jätsid oma hotelli vastuvõttu mulle oma käru. Ma oli kohe tükk aega sõnatu päris. Igatahes oli see väga armas üllatus ja suuuuuuuuur, suuuur aitääääh sulle, Rita! Päris üks peavalu vähem kohe nüüd. Tegime täna kohe ka proovisõidu ära ja laps päris rahul oma uue käruga ja mina muidugi ka.

See käru äratoomine ka omaette pikk jutt. Nimelt otsustasin, et alustan oma teekonda jalutades, kuna tahan veidi tsekata neid poode, mis siin peatänavale jäävad, just selle pilguga, et mida oma majapidamisse kasulikku võiks leida nendest. Nii siis jalutasingi pikalt, pikalt, kuni juba keerasin peateelt ära, jätkasin jalutamist hotelli suunas, muudkui jalutasin ja jalutasin, kuni järsku avastasin ennast jällegi peateel tagasi olevat, muidugi mitte samas kohas, aga nii umbes poolel teel paadisadamasse :D. Olin ühe keeramiskoha vahele jätnud ja seega sattusingi suht kaugele ja suht valesti. Keerasin siis otsa ringi ja hakkasin tagasi minema, endal higimull otsaees, keskpäev ikkagi ju. Siiani olin kangelaslikult kõigile tricycle ja motorbike vanadele viisakalt ei öelnud, kuid nüüd andsin mingi moment alla, istusin järgmise mööduva motorbike’i peale ja teatasin Lingganay resort please. Erinevalt tricycle’i vanadest, sõitis see mees päris mäest üles majade juurde. Teised tüübid varasemalt puistasid kõik mind all värava juures maha ja see ei olnud mitte väike järsak seal. Igatahes sain officeist käru kätte ja muidugi ülejäänud asju pidin sealt ise küsima, et kas mingit muud kotikest ei jäetudki. Tädid olid juba lauasahtlisse need ära paigutanud ja plaanisid vist õhtul koju lastele viia. Seekord seda rõõmu neile ei jätnud, võtsin aga laevukese ja käru kaasa ja pakkisin ennast mootorratta peale jälle. Päris nõudis osavust ja tugevust, aga hakkama sain. Ja siis muidugi otsustas mootorrattajuht lühemat teed kasutada, mis siis tähendas, et sõitis mööda alles ehitusjärgus olevat teed, mis oli ikka üsa tõsine offroad rada. Ja siis muidugi kõige kitsama tänava kõige kitsamas kohas, otsustas tüüp ühes autost mööda sõitma hakata, ilmselgelt unuustades, et tänu kärule meil vähe laiemad kabariidid olid. Viimasel momendil hõikasin, et pea rõõmu ja sain käru kiirelt selja taha nihutada, nii et seekord vastu posti seda puruks ei sõitnud siiski. Peale seda juhtumit muidugi tüüp muudkui vabandas ette ja taha muudkui. Edasi juba kulges kõik rahulikult ja jõudsin ilusti ühes tükis ka koju.

Täna sai ka viisat käidud pikendamas, nüüd meil siis luba siin kuni 24. maini olla. Ja peale viisapikendust, siis ostsin Ivelettele maha panekuks need puzzle matid, et ta ikka korralikult roomamist saaks harjutada ja mis peamine, ennast voodipealt maha ei keeraks. Ikka päris hull laps on ta küll, ei püsi hetkegi paigal teine. Ainult sehkendaks ringi kui saaks. :)

Äratus kell 6, kiire kohv ja võileib ja kella 7-ks white beachile, nii need hommikud mul siin kulgema peaks. Tegelikkus aga muidugi kipub aegajalt varieeruma ja seda siis peamiselt minust sõtlumatutel põhjustel :D. Nimelt sai kuskil üle kuu aja tagasi kõva häälega välja lubatud, et kui mingil veidral põhjusel Jastwan viisat ei peaks saama ja me siia jääme vähemalt aprilli lõpuni, et siis luban, et liitun kohaliku dragonboat tiimiga. Ja nii ta läkski, lubadus on lubadus ja nii ma ennast üks õhtupoolik paadist leidsingi. Esimesel treeningul oli isegi Ivelette kaasas, kruisis paadi ninas Jastwani süles. Üldiselt on siin süsteem selline, et naised treenivad hommikuti ja mehed õhtuti, aga et kui keegi ekstra tubli tahab olla, siis võib ta ka kaks korda päevas trennis käia. Me siis siin katsume ikka jagada, et hommikul vaatab Jastwan last ja õhtul siis mina.

Esmaspäeva hommikul, siis kui mina kohvi jõin ja putru sõin, et trenniminekuks valmistuda, siis teatas Jastwan, et tal läks õhtul meelest mulle öelda, et tal kl 8 õpilane on. Ohhh neid filipiinlasi ja nende asjajamisi, vahest ikka ajavad hulluks küll. Muidu oli plaan peale minu trenni Caticlani Ivelettega arsti juurde minna, aga kuna nüüd plaanid muutusid, ma enam trenni minna ei saanud, siis asusin kohe varakult ennast teele sättima. Haiglasse jõudsin kuskil kella üheksaks. Süsteem seal siis selline, et kõigepealt saabudes täidad kohe lipiku enda andmetega: nimi, sünnikuupäev ja aadress, siis kaalutakse ja kraaditakse ja võidki järjekorda ootama istuda. Dokotor tegeleb patsientidega elavas järjekorras. Lõpuks kui arsti uksest sisse saad, siis vaadatakse sind üle, kuulatakse mure ära ja siis edasi koos retseptiga apteegi leti taha, apteegist antakse sulle tsekk, millega siis lähed kassasse, maksad arve ära, lähed tagasi apteegi leti taha ja saadki oma ravikuuri kätta. Kokku siis kogu see tsirkus seal kuskil 1,5 tundi. Ja muidugi siis, et arvutist on seal haiglas küll vist aind und nähtud, kogu paberimajandus käib siis kas käsikirjaliselt või teise variandina trükimasinaga. Vanakooli värk ikkagi :). Ivelettel on juba nädal aega päris tugev nohu olnud ja oma olemasolevate vahenditega sellele leevendust pole suutnud saada. Nüüd saime arsti käest lisaks siis soolalahuse spreile, ka kahte sorti siirupit. Eks paistab, et kas hakkab ka varsti paremaks minema. Praegu siin ilmad suhteliselt palavaks ära läinud ja laps higistab tihti ja siis on kohe ka hästi kerge külmetuma.

Täna oli meil siis üks suuremat sorti kogunemine. Nimelt siis kogunes Bugsay dragonboat tiim peatreener Jeff’i majas. Pidu toimus siis nii, et iga külaline tõi miskit söödavat ja/või joodavat endaga kaasa. Mina siis valmistasin magustoiduks kõigi suurt lemmikut mango float’i. Caspar juba kindlasti vesistaks suud, kui ta seda sõna siit loeks. Ja loomulikult, siis kui magustoidu aeg kätte jõudis, siis sain ka suure kiituse osaliseks ja kogemustega mango float’i valmistajad tulid minu käest nõu küsime, et kuidas nad enda mango float’id ka nii heaks saaksid. :D. Mango float siis on põhimõtteliselt selline magustoit, et segad kokku 1l „all purpose cream“ ehk siis midagi vahukoore laadset, sinna 400g kondents piima, vahustad need kaks ja siis laod kihtidena küpsised, kreemi ja mangod lõigud ja niimoodi kaks kihti. Lõpuks siis peab kogu asi sügavkülmas läbi külmuma ja ongi valmis söömiseks. Peost pikemalt väga ei olegi miskt kirjutada, panen siia mõned pildid sellest üritusest. Ivelette pidas ka ürituse väga vapralt vastu, isegi tegi 40 minutilise uinaku kõige selle lärmi keskel ja lõpuks ka esinese lühikese tantsukavaga teistele, issi abiga siis muidugi. Koju tulime üheksa ajal ja laps jäi teel koju nii sügavalt magama, et ei ärganudki enam enne kui mingi hetk öösel süüa tahtis.

Ja ongi märkamatult möödunud juba kaheksa päeva minu viimasest postitusest. Täna on täpipealt selline ilm, kui oli eelmisel aastal, siis kui ma siit saarelt lahkusin. Meeletu vihm vaheldudes päikesepaistega. Kuna siin viimasel ajal elu suht palavaks ja lämbeks oli muutumas, siis tänane vihm ja veidi jahedam kliima on päris mõnus kohe. Mul hommiku otsa juba toa ukslahti olnud.

Eile hommikul saatsime Caspari ja Indy ja veel mõned eestlased ära ja pealelõuna veetsime Lingganay resordis. Tegemist siis äärmiselt ilusa kohaga. Resort asub mäe otsas vaatega ühelt poolt tervele surfirannale ja teiseltpoolt vihmamets ja Panay saare mäed. Kõigepealt käisime nende basseinis seal ujumas. Kuna Ivelettet jälle nohu vaevab, siis otsustasime sealsesse soolavette tema nina loputama minna. Ujumine talle ikka hullult meeldiv, praegu tunneb end juba kui kala vees. Nii kui basseini siseneme, hakkab käte ja jalgadega vehkima energiliselt. Muidugi ülejäänud ajast kui ta basseinis ei ole, siis üldiselt vehib ka koguaeg käte ja jalgadega, aga vees näeb see päris ujumise moodi välja ja eriti armas on kuidas ta kõhuli olles mullikesi püüda üritab. :D. Peale ujumist veetsime terve pealelõuna ühe eestlastest perekonnaga, kes siis rõõmsalt vahetustega Ivelettega mängisid ja mina sain rahulikult arvutis tööd teha. Lõpuks jäi Ivelette alles kella viie ajal oma lõunaunne seal ja siis magas rahulikult le kahe tunni. Lõpuks juba vaatsin, et peab üles ajama, et enne öist uneaega võiks ikka koju jõuda.

Selle nädala hitid Ivelette esituses on siis mõlema käega käsu peale kokku ja lahti. See tähenda siis, et muudkui pigistab kätt rusikasse ja teeb jälle lahti. Ta juba kordab seda nii regulaarselt, et juhuseks seda kindlasti pidada ei saa. Teine hitt siis on, et plaksu.plaksu ja siis hakkab põhiliselt parema käega plaksu lööma ja täitsa korralikult lööb, nii et kohe kõva selge plaks käib. See on nii armas lihtsalt. Ise on ta ka nii õnnelik kui kõik ilusti välja tuleb. Kõhuli olles hakkab ka nüüd vaikselt käsi sirgu lööma ja vahepeal upitab tagumikku üles. Et siis töötame neljakäpukil liikumise nimel. Hetkel veel muidugi lõpptulemus paistab veel üsna kaugel olevat. Järgmisel nädalal lähme ehk Manilasse, siis tahaks talle selle puzzle mati muretseda, et siis oleks mugavam roomamist ja käputamist harjutada.

Nüüd juba nädal tagasi käisime Ivelettega ka Caticlanis arsti juures vaktsineerimas. Tegime siis ära selle kolmikvaktsiini, mida tavaliselt 3-kuuselt tehakse. Kuna tibul enne äratulekut pikalt nohu oli, siis jäi meil see süst õigel ajal tegemata ja nii me siis nüüd alles 4,5 kuuselt. Oehhh neid kohalikke meditsiiniasutusi küll. Haigla küll meie mõistes eriti haigla mõõtmeid välja ei andnud, aga pool tundi ootamist, rahakott 2000 pesot (u 500 krooni) tühjemaks ja oligi meil süst käes. Järgmine kord siis aprilli lõpus ja kolmas süst ehk eestis juba, või siis juuni alguses ja jällegi siin. Eks paistab, kuidas see elukene siin kulgema hakkab. Järgmine kord katsun haiglast pilti ka teha ja siia üles laadida. Peale haiglakülastust läksime Jastwani õe poole Caticlanis, kuhu siis ka teine öde koos oma lastekarjaga kohale tuli kohe. Mina sain rahulikult tööd teha ja nemad tegelesid lapsehoidmisega.

Aaaa ... ja siis 15-ndal märtsil toimus vaikselt minu sünnipäeva tähistamine. Teised eestlased on siin küll päris tihti pizzat söönud, kuid kuna mina polnud siinoleku aja kordagi pizzat tellinud, siis otsustasin pizza peo teha. Tellitud sai 12 pizzat, lisaks siis 8 pudelit rummi, 6 coca-colat, 2 ananassi mahla ja üks tort ja peo eelarve oligi 4 000 pesot ehk 1 000 krooni, kokku meid vist oli 16 inimest. Lindale ja Ristole suur tänud veel ühe tordi valmistamise eest ja muidugi tädi Patsy mangofloat oli jällegi üle kõige. Pidu ise kulges vaikselt, söödi pizzast kõhud täis, veidi kooki peale ja ja ära lahendati kõigest 3 pudelit rummi, kõik siin juba nii kaua olnud ja rummist üleküllus tekkinud, et ei läinudki enam suuremaks võtmiseks.

Aga nüüd sai meie jutt otsa ja Ivelette soovib kõigile head ööd!